27. märts 2014
Alo Kurvits – terve inimene
„Olen terve inimene,“ kinnitab 134 sentimeetrit pikk näitleja-laulja Alo Kurvits(33), kes rahvusooper Estonia lavastuses „Pipi Pikksukk“ teeb juba kolmandat aastat oma kolmekümnendat rolli pärdik härra Nilsonit, kes möllab ja tegutseb, sekkub ja saltotab läbi terve etenduse nii eheda ahvina, et lapsed arvavad ta päriselt olevaks. „Olen TERVE inimene selles mõttes, et pole liliputina sündimisest oma elukutset teinud. Ja olen terve INIMENE, kes pole kogu elu jooksul iial end nii liigsena tundnud kui praegu. See ei tulene kasvupuude alla kvalifitseeritavast erilisusest. Eestis on igas eas-mõõdus-ametis inimesed ülearused. Ning ehkki ma olen täies jõus ja parimas eas mees – nagu Karlsson, keda olen laval ka mänginud – kipun küsima, miks meie riigis näiteks 80protsendilise töövõimetusega inimesed ei saa tasuta bussiga sõita. Käin iga paari aasta tagant komisjonile näitamas, et ma pole vahepeal kasvanud, sest ilma pensionita ma mingil juhul omadega välja ei tuleks. Sel lihtsal põhjusel, et mul pole piisavalt tööd. Ja riigile ma seda raha ka ei jäta.“
Päikeseline Alo pole seda kibedat tegelikkust sõnastades kurb ega kuri. Ta koostab endale kontserttuuriks laulude kava. Tuletab end lavastajatele meelde. Ning hõikab sotsiaalmeedias aeg-ajalt, et teda kui Viljandi kultuuriakadeemia haridusega teatrimeest võib õhtujuhiks ja lastepidude korraldajaks kutsuda.
Narr on õukonna targim
„Olen oma emale väga – väga-väga-väga – tänulik, et ta mind ära ei andnud, kui sünnitusmajas selgus, et olen liliput. Kaheksakümnendatel kehtis ju veel nõukogude mentaliteet, et kommunismiehitajate hulgas erilisi pole, teistmoodi lapsed tuleb ära peita. Tänaseni ei teata veel päris täpselt, millest on tingitud see, et kääbusena sündinute toruluud ei kasva – pea on täiesti ja keha peaaegu tavamõõtmes. Küll aga teadis mu õpetajannast ema juba mu sündides, et liliputid on täie mõistusega ning sageli andekad inimesed,“ naeratab näitleja päikeseliselt. „Ema teadis seda, mida kõik haritud inimesed teavad – kuningate õuenarrid olid sageli just minumesti mehed. Nad võisid ja teadsid tõde öelda ning kuningale nõu anda. Olid karismaatilised ja vaimukad – ning oma teadmistepagasi pealt ei tundnud ema mingit tarvidust mind ära visata. Suhtus minusse rõõmsa lugupidamisega. Kasvatas minust härrasmehe. Ilmselt tänu sellele, et minusse sisendati sünnist saadik täisväärtuslikkust, olingi laetud sellise energiaga, et pole mitte kunagi halba suhtlemist ega kohtlemist ligi tõmmanud. Mulle pole iial halvasti öeldud. Alatskivi koolis olin tänu positiivsele laengule kambajuht ja seltskonnahing.“
Teatud mõttes on kõrgharitud näitleja ju samuti õuenarr. Teatrile sündinud artist Alo on oma eriliste mõõtmetega andnud juba ligi 30 lavastusele erilise ja õnnestunud võtme ja lisaväärtuse ning on üha enam veendunud, et tal on kaunis missioon – näidata täiskasvanutele, et kõik on võimalik ning lastele, et päkapikud on olemas ning muinasjutud on päriselt. Ja õnneliku lõpuga. Peaasi, et ise sellesse usku ei kaotaks ka siis, kui tööd kaugelt liiga vähe on…
„Mu venna neljas laps, tänaseks viieaastane tütrekene sündis samuti liliputina. Seega on sel eripäral ilmselt geneetiline eeldus. Ent minu meelest pole see õnnetus. Mu venna liliput-printsess on mulle mõistagi eriliselt armas. Tema õnneks on tänaseks mini-inimesed koos miniloomadega romantiseeritud, poetiseeritud ja tegevusse rakendatud,“ arutleb Alo. „Mujal maailmas on minumõõduliste teatrid ja tsirkused, agentuurid ja bändid. See teadmine – et minagi võin ühel hetkel Omade hulka minna, kui enam ei taha ja ei talu – annab jõudu koos kõigi teiste liigsete läbi tänase Eesti kriisi kulgeda – loodetavasti on kriisi põhi käes ja enam hullemaks asi ei lähe.“
Ots otsaga koos
Räsimata hingega, helge ja olemuselt õnnelik Alo kirjeldab, et tänavuse aasta alguse ülim keerukus on tingitud lõpututest takerdumistest.
„Näiteks üks vene mobiilifirma kutsus mind reklaami jaoks kaastingule. Filmisime ja pildistasime – ja saabus vaikus. Vene turu vallutamise asemel sain lõpuks teada, et nad valisid kellegi kohaliku. Aga mina ootasin ja lootsin,“ jutustab Alo nii paljudele tuttavast olukorrast, kus ära ei öelda, vaid marineeritakse inimesi asjatus lootuses. „Plaan oli lavastada Webberi „Kassid“. Olin juba rolligi kinnitatud. Ent siis otsustati, et kuivõrd tuleb ka „Ooperifantoom“, on liiga palju muusikale. Üllar Saaremäe, kellega Rakveres Rein Raua „Vennas“ koostööd tegime – olen seal valge ülikonnaga pankur – lubas mind Gerda Kordemetsale „Viimase võmmi“ seriaali soovitada.“
Seriaalis on Kurvits mänginud kahel varasemalgi korral – „Me saame hakkama“ ja „Kättemaksukontoris“. Tal on olnud enamuses Eesti teatrites suuri ja õnnestunud rolle – „Väikese nõia“ ülemnõid, Karlsson, kandvad rollid Jaanus Rohumaa, Kaarel Kilveti, Raivo Trassi ning Toomas Suumani lavastustes. Kirgas koostöö Hendrik Toompere juunioriga Marquezi-lavastuses „Sada aastat üksindust“. Ning lisaks Saaremäele on tema meelislavastaja ja viljakas kaasteeline olnud Andres Dvinjaninov.
Ja edasi?
„Leino Rei arutles, et võiksime nukuteatris teha Gulliveri – nii et peale minu on kõik teised tegelased nukud,“ on Alo ütlemata tänulik, et lavastajatel on ideid. Aga millest seni elada? „Mul on kena käepärane korter mulle sobivasse mugavasse formaati ehitatud. Seal Tartu-pesas ma siis endale tulevikku projekteerin, kuni lavastajad ideid küpsetavad.“
Öine uitaja
Alo selgitab, et ta tuhnib ööde ja päevade kaupa Youtube’is kahel põhjusel. Ühest küljest aitab see mitte sellele mõelda, et õigupoolest pärast seda, kui Rakvere tükk repertuaarist kaob, ta enam otsa otsaga kokku ei too. Teisalt koostab ta endale kontsertkava.
„Ma pole päkapikk, kes end vaid jõulude ajal ilmutades ülejäänud osa aastast anabioosis või ooteasendis hõljub,“ naerab Alo. „Lihtne oleks sõita Rovaniemisse, kus on aastaringne jõulumaa ning elatudagi päkapikuna. Seni veel loodan sellele, et mind teatakse siiski ka lauljana. Olen aastaid Maarjaküla toetuseks laulnud. Olen kontsertidega ka Maarjakülas laulmas käinud.
Ent tegelikult sobib minu repertuaar nii meeleoluks kui tantsuks. Oma Viljandi-akadeemia kõrgharidusega sobin nii õhtujuhiks kui lastepidude korraldajaks, minu poolest kasvõi eriliseks pulmaisaks. Raadiosse ja telesse sobin. Ma oskan kõike. Tahan kõike teha.
Ja tõsiasi, et sotsiaalmeediasse oma hüüu püstitasin, kinnitab, et peenike on pihus jah. Minusugune üdini positiivne ja optimistlik sell ei hüüa asjata appi.“
Mees, kes sisendab teistesse usku õnne õimalikkusse ja muinasmaa tegelikkusse, teab nüüd liigagi selgelt, kuidas soovitud ja armastatud laps, haritud ja vahvat karjääri teinud inimene võib tänases Eestis ootamatult ühiskonnale ülearuseks osutuda.
Kristuse-ealine näitleja võiks inspireerida Ervin Õunapuud ses ristilöömise asjas midagi epohhiloovat lavastama?
Kuna Kalju Komissarov on olnud Alo lemmikõpetaja, võiks tema ehk oma õpilasele praegu Pärnu Endlat juhtides rakendust leida?
Hetkel ei oota erilist – võib liialdamata öelda, et isegi imelist Alot suvel peale Saaremäe suvelavastuse ja päikese miski. Seda pole küll vähe, ent terve inimene suudaks mitmeid kordi enamat. Ja keegi meist ei taha ooterežiimil tiksudes raisatud olla. Seda enam, et rahapuudus mõjub igas mõõdus meeste – ja naiste – eneseväärikuse peale.
Kas tuled minuga?
Unistamine paneb Alo silmad särama ka pärast pingelist Pipi-etendust viimse raha eest Tartu bussi piletit ostes.
„Mul on kaks vastandlikku unistust. Kõige enam siin ilmas tahaksin ma oma väikest majakest. Kõige rohkem kolm tuba. Tilluke maalapp. Oma olemine. Varbad mulla peal. Värske õhk ja võimalus omaette, kallimaga kahekesi olla… Jumalik!“ unistab Alo. „Teine unistus – ühineda võõrsil omasuguste trupiga – on vist praegu realistlikum.
Kujutad sa ette – mingit muud ametit kui näitlemine ja laulmine ma ei oska. Ja õieti ei tahagi – ma olen teatri jaoks sündinud. Tunnen end laval kõige õnnelikumana – täpsemalt öeldes – seal ma olemas olengi. Naudin loomaaias ahvi jälgimist – et pärast oma armastava ja heatahtliku suhtumisega laste rõõmuks nagu päris olla. Ahvi parima olemuse kehastus…
Mu elu õnnelikemad hetked on need, mil pärast etendust tullakse lava taha tänama. Siis tean kindlalt, et ma pole asjata sündinud, mu elul on mõte. Päkapikud on olemas. Muinasjuttudel on õnnelikud lõpud…
Kui minu silmarõõm otsustaks Eestist lahkuda, läheksin kohe ja kõhklematult temaga kaasa.
Oletame, et leian võõrsil tööl ning ärasõidukella annan mina – kas tema tuleks minuga kaasa? Kuni ma pole selles vastuses kindel, ei mängi ma selle mõttega lõpuni.
Show must go on!“