13. märts 2014
Anzori Barkalaja – akadeemiline vägede valitseja
Eesti riigi sünnipäeva puhul pidas president THI õiglaseks anda teenetemärk Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia juhile Anzori Barkalajale (45). Siberi šamaanide juures õppinud ning samas akadeemiline teaduste doktor on oma elukaare tippu jõudmise teekonnal seisnud ristteedel, kus tehtud õiged valikud on selle auavalduse tinginud.
Värvika eluloo, jõuliste otsuste ja edenemisega mees kirjeldab oma saamislugu ja sündimist, identiteeti ja isiklikku legendi nii:
Sündisin Tadžiki pealinnas Dušanbes. Isa oli seal sõjaväeteenistust veetmas ja ema raamatupidamiskursustel. Hiljem jäid mõlemad mõneks ajaks sinna ka elama. Eks ma siis ilmusin sinnasamasse. Mõnda aega elasin ka Usbeki pealinnas Taškendis, aga kooli tulin juba Eestisse. See oli ema otsus ja ma olen talle tänini tänulik.
Identiteedi määrab suurel määral kasvatus. Täpsemalt küll, kasvatus kujundab identiteetide „püramiidi”, milles erinevates olukordades üks või teine tasand olulisena esile tuleb. Minu rahvusidentiteet kujunes küll eestipäraseks, kuid isapoolse suguvõsa ja selle kultuuri mõju pani mind näiteks mõistma, et ühtsest rahvusidentiteedist ja –keelest saavad tõsimeeli kõneleda ainult šovinistid. Eestluse alla mahuvad ka mulgid, võrukesed, setod, peipsivenelased, rannarootslased – aga ka teised, hilisemad kultuurikogukonnad, kes siin maal juurdunud. Näiteks soome-ugri väikerahvaste või ka gruusia või ukraina päritolu grupid.
Samal ajal ei koosne identiteet ainult rahvustasandist. Tänasel päeval on tihti tähtsamad erialasel, mõne jaoks ka usulisel, erakondlikul või lausa klubilisel pinnal toimivad kihid. Erinevate identiteeditasandite hulk, tugevus ja korrastatus on igaühe enese teha ja kuulub vaimuhariduse valda.
Eks see kokku moodustab ka isikliku legendi, kuigi mina selle kujundamiseks oma aega ja energiat ei kuluta. Isiklikku legendi loovad või lasevad luua need, kellel sõltub sellest leib laual – šõubisnise staarmeelelahutajad, iga-ala-meistritest staarpoliitikud ja muu staarrahvas. Kui mõnest inimesest sünnib loomuldasa legend või müütiline tegelane, siis tuleneb see siiski tema tegude kaalukusest ja olulisusest inimeste jaoks. Aga need juhused on siiski üsna erakordsed ja harvad ning enamasti kujuneb vastav lugu ajapikku juba meie seast lahkunute ümber. Ja see tõik ütleb meile, et legendi ja hiljem müüdi loovad ikka need inimesed, kellele mingid kordaminekud korda lähevad, mitte need, kes tahaksid hirmsasti enesest legendi teha. Saagimit ja Pärti ühte patta ikka ei pane.
Kes on see hr. Barkalaja, kes presidendi tunnustuse sai – ja kes on tegelik Anzori täna) Mille eest autasustati – ja kuidas see tegelikku Sind puudutab?
Ma arvan, et tunnustuse sai hoopis Kultuuriakadeemia rahvas selle kooli ülesehitamisel meie riigi põhiseaduse preambula vaimus, mis seab eesti keele ja kultuuri säilimise, tugevnemise ning edasikandumise kõigi teiste ettevõtmiste eelduseks ja hindamisaluseks. Tunnustuse sai tõestus, et sedaviisi on võimalik tegutseda, leida leidlikke lahendusi ka piiratud rahaliste vahenditega ja saavutada ka kitsast ringist laiemale inimeste hulgale tulu toovaid tulemusi.
Seetõttu otsustas president riigimõtte kehastajana omistada selle tunnustuse näiteks mulle, mitte Jürgen Ligile.
Just nii palju mind see ka puudutab.
Kuivõrd omakultuuri tagasitoomine enesemõtestamise alusena, muusikalise emakeele käsitluse „kodustamine”, visuaalse emakeele käsitluse juurutamine ning kogukondlikkuse ja ettevõtl(ikk)use kasvatamine on viidud meie majas tegude, mitte pelgalt juttude tasemele, siis olen kindel, et tulevikus tuleb sarnaseid isikule-suunatud tunnustusi veel ja veel.
Siinkohal oled saanud ka vastuse, millele ma olen valdavalt elanud viimased kolmteist aastat ja kes ma seega ka olen.
Sinu senise elu ristteed ja valikud – judo ja filoloogia, Siberi-ränded ja akadeemiline teadustöö…
Tagantjärgi saab alati täppisteaduslikult kirjeldada otsustamiste ristteid ja suunavaliku põhjuseid. Enamasti pole aga teedevõrkugi olemas, rääkimata teeviitadest ja valgusfooridest ning pahatihti määrab sammude seadmise hoopis juhus. Eks ma katsun antud märksõnade järgi mingi kaardi maha märkida.
Esimene valikukoht oli Eestisse õppima tulek, mille määras minu ema. Teine asi oli eestlaseks saamise otsus, mille pidin ise tegema, sest muidu poleks olnud võimalik keele äraõppimine esimese veerandi jooksul, et tulla venekeelsest koolist üle eestikeelsesse. See oli tagantjärele hinnatuna vast südamevaliku küsimus. Samas tuleb loomulikult aru anda, et ilma pühendunud ja tõeliselt pädeva abita poleks see võimalik olnud. Siinkohal jään alati tänulikuks oma klassijuhatajale, õpetajaTalistele ja tol ajal juba pensionil olnud õpetaja Raignale, kes viitsisid poisiga vaeva näha.
Kas tegu on nüüd lõpuni õnnestunud eesmärgitäitmisega, pole täiesti kindel, sest eestluse sisu ise muutub kogu aeg. Samuti on arusaamu inimeseti üsna palju ning nii mõnegi moodsa või vanamoodsa (maru)rahvuslase jaoks jään alati võõra nimega imelikuks tegelaseks, kes on veidra juhuse tahtel sattunud püha rahvatantsu ja ilusa eesti keele lillepeenras sekeldama.
Teine oluline valikukoht oli omal ajal paljude spordikatsetuste hulgas judo valimine. Siin oli väga määrav algupärast lähtuv lähenemine judole, kui isiksuse arendamise süsteemile sensei Andres Lutsari poolt. Tollal ma mõistagi seda veel ei taibanud, pigem hoomasin vaistlikult, et lihtsalt sport ei taga veel isiksuse terviklikkust ning mõtlemisvõimet, budistlik praktika aitab aga tublisti kaasa, kuigi seda ei pea nimepidi nimetama. Samas, kui mõelda, milline valik harrastusi oli siis võtta nii kunstide kui spordi- ja tehnikaalade hulgast, siis just judo peale sattumine on paras, kuigi õnnelik juhus.
Kolmas suurem sõlmkoht oli kõige pealt ülikooli õppimaasumisel kaalukausi kaldumine bioloogialt füüsika kasuks, kuna tundus suurem väljakutse (geeniteadustest polnud tol ajal suuremat juttu) ning seejärel füüsikast üleminek eesti filoloogiasse pärast nõukogude kroonust tagasitulekut. Viimase puhul oli kaks suuremat põhjust – esiteks olin saanud terve rea kogemusi, mida füüsikast lähedasemalt suutnuksid seletada psühholoogia ja religiooniteadus ning teiseks pelutav asjaolu, et matemaatika läks raskeks ja lubas minna veel sedavõrd raskemaks, et ihaldatud tuuma- ja kvantfüüsika vajus juba selgelt saavutushorisondi taha.
Neljas uuele, seekord huvisuunale, põrgatav müks tuli jällegi juhuslikult – ülikooli tulid handid ja rääkisid oma kultuurist, maailmapildist ning olukorrast naftatööstuse ja sovjetliku kultuuriimperialismi surve all. Tuli minna Lääne-Siberisse, uurima nende kultuuri ja usundit ning jõudumööda kaasa aitama vastupanutegevusele. Siit tulid nii šamanismiuuringud, huvi neuropsühholoogia vastu, aga ka aktiivsem tegevus Fenno-Ugrias ning hoopiski Eesti-Saami Ühenduses. Hantidelt sain ka tõuke liikumaks taarausu tupikust maausu märksa rabasemale, metsasemale ja puisniidusemale maastikule.
Umbes 90ndate lõpuks keerdusid need erinevad tegevuskiud kokku nii üksikinimese kui kogukonna ellujäämisstrateegiate kujunemise/kujundamise alaseks mõtlemis- ja tegutsemislõngaks, millest on abi tänase päevani, sealhulgas Kultuuriakadeemias toimetamisel. Kalevi Kull on küll mulle osutanud, et ellujäämisplaanist ei piisa, peab olema elususplaan. Lihtsalt biorobot või loomastunud isend pole inimese nimetust väärt. Eks ma ole katsunud oma suhtumist jõudumööda parandada.
Mälupilt 20 aasta tagant – telesaate salvestus Obinitsas ühel esimestest Setu kuningriigi päevadest.
Peategelase Kauksi Ülle seltskond käis välja ülemaailmse ugri impeeriumi rajamise idee. Kui palju jälgid tookord sellesse tuppa kogunenuid – Indrek Raudsepp on lahkunud – Art Leete, Kadi Kuus (Kerttu Rakke), Sven Kivisildnik, Navitrolla, Ülle ja Erki…
Ega mul aimu pole, mis sellest kultuuriimpeeriumi ideest saanud on ning ma pole kindel, kui tõsimeelsel moel see mõtete muster ka kootud sai. Mis puutub unistuste teisenemisse, siis need on ju meelevallas ja unistuste teemad muutuvad sellest ka meelevaldselt. Eriti veel loova vaimu käes. See ei olegi väga traagiline, peamine on unistamisvõime alalhoidmine.
Ühtlasi värskendan veidi seda mälupilti – meie Indrekuga olime Setu kuningriigi turvamehed – ülikonnas-lipsus-päikeseprillides ja puha. Sellal, kui teised saadet tegid, olime meie valves ja näiteks asendasime kruvikeerajanõksuga voolumõõtja korgid ära, kui võttegrupi tehnika need läbi põletas.
Sõprade-semude-tuttavate võrgustikud ei kao minu meelest kunagi kuhugi. Mõned osad lihtsalt ei leia mõnel ajal aktiivset pruukimist. Elu jooksul, eriti nooremal perioodil, tekib neid pigem jõudsalt juurde. Ja neid võrgustiku liikmeid, kelle tegemised selgelt näha, silmanurgast ikka jälgid ju – uudishimu on vaimu elavdav omadus.
Selles mõttes pole ka minu tutvusringkond oluliselt teisenenud, on tulnud uusi kihte juurde – põhiväärtused, millega ennast ja teisi kaalun-mõõdan, on ikka suurelt jaolt samad, mis paarkümmend aastat tagasi. Näiteks Olav Leif, sõber ja õpetaja, kellega oleme ühenduses ka nüüd, kui ta on lõplikult maale Lõõdla järve äärde kolinud. Ja Art Leete, kes tookord samuti ju kohal oli, on nüüd etnoloogiaprofessor ning kultuuriteaduste ja kunstide instituudi juhataja Tartu Ülikoolis. Temaga kohtume üsna tihti tulevikkuvaatvalt, kui Ülikooli on tekkimas suured “superteaduskonnad”, järjest enam.
Miks ja kuidas Viljandisse läksid – mida seal andnud oled ja mida seal sulle on antud?
Viljandisse minek oli jällegi üks juhuste sürrealistlik sasipundar. Esimene kutse oli ühel öösel kell kolm Res Publica poiste poolt ning kõigepealt tuli võtta Viljandi ning edasi New York, vabandust, Toompea. Vastata tuli hommikuks. Eks ma hommikul enne küsisin oma tuttavatelt, kes tollases Viljandi Kultuurikolledžis töötasid, kuidas neile minu rektoriks kandideerimine tundub. Olin seal lugenud paar loengut, mingil ajaperioodil läbi töötanud kooli arengustsenaariume (mida tol korral kasutusele ei võetudki) ning kaasa teinud Noorte Moosekantide Seltsi asutamise, mille põhjalt Ando Kiviberg pärimusmuusika festivali ja tänase Pärimusmuusika Keskuse käima vedas. Värske jõu ja mõtte juurdetulek Eesti ainsasse kultuurikooli tundus hea mõte ja tegimegi ära.
Res Publicaga läks vähe teistmoodi. Algne ind ja usk, mis haaras sadu ärksa mõtlemisvõimega oma ala tegijaid üle Eesti, kes tahtsid siiral luua uut ja puhast poliitikat, katkes inimene inimese haaval ning tõsiasjadega kokkupõrge tabas ka mind, miska Suure Aukohtu esimehe kohalt tagasi astusin – ja kui samm juba tehtud, siis teise sammuga ka erakonnast välja. Kuna Riigikogu valimised olid ukse all ja kära tekitamine oleks väidetavalt olnud vesi Savisaare võidu veskile, siis suurema kärata. Järgnevat võib näha lähiajaloost – RP suur võit ja siis samas mastaabis langus ning nüüdseks Isamaliidu külge klammerdumine nii, et ka sealt inimesed pudenevad.
Kultuurikolledžiga läks õnneks teist moodi – alul olid väljavaated üsna kesised, aga koos oma rahvaga tõstsime kooli Kultuuriakadeemiaks ning siis oli juba tase ja vastutusvaldkond välja kujunenud selliseks, et oli igati normaalne liituda Rahvusülikooliga. Oleme suutnud isegi mõjutada positiivselt Viljandi linna – Loomiseks loodud linn tarbimisühiskonna loomisvõimetus pohmeluses, kuhu maailm on liikumas, tundub üsna hea kohana, kus “kaevandada” bitcoinist väärtuslikumat valuutat. Selle teema lõikes oleks kohe välja käia tosinkond nime, enamus muuseas naised, kes väärivad persoonilugu rohkemgi, kui mina.
Mida konkreetselt olen Viljandile ja Kultuuriakadeemiale andnud, tuleb küsida pigem neilt kohapeal, kes kõrvalt oskavad näha ja hinnata. Ise olen saanud siit palju sõpru, kaasamõtlejaid, õpetajaid nii heas kui halvas. Aga kõige rohkem vast tunnetuse, et kui keegi nüüd – mõne poliitilise või administratiivse otsuse tagajärjel – nähtust, nimega Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, sootuks maa pealt ei hävita, pole mu viisteist aastat elust asjatult elatud.
Kui sageli ja lootusrikkalt unistad ja uuteks ristteedeks valmistud – millisteks kannapööreteks valmis oled – taas Siberisse, uuesti ja-või uute gurude juurde – parlamenti, riiki juhtima, perele igas mõttes turvalist tagalat ja endale pensioni tagama?
Inimesed ikka unistavad. Mina näiteks unistan ajast, kui saaksin majanduslike muredeta päevad läbi suhelda toredate ja loovate inimestega, luua koos muusikalisi teoseid, raamatuid ja võib olla hoopis midagi põrutavalt uut, keerata kunsti kokku teaduse ja tehnoloogiaga, teha positiivsete emotsioonide ja väikeste kasutajasõbralike trikkidega inimeste halli ja pahatihti liigkiiret argipäeva vähegi inimlikumaks.
See mulle meeldiks.
Tegelikkus on selline, et soovkujtelmade asemel tuleb tegeleda ümbritseva reaalsusega. Parim, mida ma hetkel teha saan, on teha tööd, võimaldamaks seda eelkirjeldatud ilu teistele, eriti noortele. Loomulikult peavad ka nemad seejuures tegema ära need toimetused, mis kuuluvad samasse komplekti, aga sildiga „asjad, mida tuleb teha” ja „hind, mida maksta”.
Mis puutub edasisi plaane, siis maailm muutub niivõrd kiiresti ja äkiliselt, et ise ei peagi kannapöördeid tegema. Judost õppisin seda, et parim, mida teha saab, on lõdvestunud valmisolek kiireks reageerimiseks. Võib olla aitab mõni kord kaasa elul natuke sabast sikutamine. Aga plaanid… Me ju näeme, et riigieelarvetki ei osata kaugemale planeerida, kui aasta peale. Mis siin veel tavaline kodanik. Olgu, ma teen praegu headele inimestele liiga – ei osata planeerida pikemalt, kui valimistest valimistesse.
Ühes võib küll kindel olla – meie põlvkonna tavaline tööinimene sellist pensioni ei näe, mis elusolemise tagaks. Ei ühe, kahe ega kolme sambaga. Tuleb mõelda muude lahenduste peale, nagu vanal ajal (on ju pension suhteliselt uus nähtus) – pere, sõpruskond, kogukond, rahaülesed suhted ja tootmine. Ja teha midagi uut ning põhjalikku riigivalitsemise ja ühiskonnakorraga. Seda tuleb teha jälle paljukesi, targalt ja ilma mingi revolutsioonita. Muidu ei vea välja. Samas, ligi miljonilise populatsiooni puhul on selleks piisaval määral kasuahnusest puhast kooskõla leida jälle väikene ime.
Kus elad – millised kodud ja kui palju Sul elus olnud on?
Eks neid kodusid ja elupaiku on olnud aja jooksul küll. Tudengipõlves Supilinnas – alguses Lepiku, siis Herne ja seejärel Meloni uulitsas. Viljandis elasin pikka aega nõukogude sõjaväe poolt ehitatud tornmajas Paalalinnas, üheksandal korrusel. Praeguseks olen leidnud koha, mida ka tunnetan oma koduna – eestiaegne meierei Lätkalu ja Lalsi külade piiril, Kolga-Jaani vallas, sobivalt Tartu ja Viljandi vahel.
Mis puutub läbipõlemise eest kaitsesse, siis ma ei oska selles osas midagi mõistlikku ja klišeevaba öelda. Seda teemat on kõiksugu eneseabiõpikud ning ajakirjanduse „10 nippi, kuidas …” tüüpi rubriigid täis. Tuleb sisetunde järgi toimetada ning kui puhkuseks võimalust ei anta, siis haigeks jääda ning välja magada.
Sisemise muutuse eest, mida liigkiire tempo puhul ka lagunemisena võib hirmunult tõlgendada, pole keegi kaitstud ning ka sellega tuleb pigem vaistu järgi toime tulla.
Oluline on, et ei lase ennast nagu sõrmkinnast täitsa pahupidi pöörata, vaid jätad midagi varju ainult enesele või väga kitsale lähedaste ringile. Sealhulgas ka avaliku tähelepanu, avaliku meedia ning üldse igasuguse avaliku elu suhtes.
Soovitan soojalt.