03. märts 2014
Jaak Vackermann – üks miljon on puudu
Laatsi talu peremees Jaak (50) on mahepõldur, kes hoiab Maa reservi. Ta hooldab Nissi-kandis ligi 200 hektarit põllumaad, hoides seda loodusliku kesana, niites-kündes puhast biomassi tulevaseks huumuseks. Konkurente ja naabreid võib niisugune „tugitoolipõllumehe“ mõtte- ja teolaad ärritada – miks ei rüga ükskõik-mis-suunas, miks ei investeeri arutuid riske võttes, miks nii palju teatris käib ja kultuuri toetab?
„Olen sedavõrd põline mitmendat põlve põllumees, et ma ei kasuta oma talu formaalse funkamise huvides. Praegu oleks kõige rentaablim kasvatada piimaveiseid – nendesse aga tuleks tohutult investeerida. Niisugust võimalust mul pole ning selline silmale-ilus pestitsiidipõld, mis naabrite meelest oleks nii-nagu-peab ei tasu tänases Eestis nii hästi ära, et ma selle nimel oma põhimõtetega vastuollu läheksin. Minu põhimõte on elukogemuse pealt saanud selline, et kui ükski kartul ega lammas pole hetkel turul nii nõutud, et tema tootmine maa kurnamist väärib, on õigem maad reservis hoida, mitte mürgitada ja punnitada,“ arutleb mees, kelle peret elatab Brüsseli-kaudne PRIA-toetus. Tema palk on kindel, avalik ja selge – 48 tuhat aastas, kui kõik maheda ja muud tingimused saavad sada prossu täidetud, kuid see on seaduse eripärade tõttu vähe tõenäoline. Ning mitte tugitoolis, vaid traktori- ja autoroolis istumise eest. Kuna vabahärrast isemõtleja kandideeris Nissi volikokku, võtsid kadedad ja konkurendid sellise otsese toodanguta maahoolduse teema hoogsalt üles ning Jaagul on olnud põhjust selgitada, miks söötis maade heaperemehelik hooldamine on arukam kui totter ja turuta tootmine.
„Loomulikult võiksin need paarsada hektarit rendile anda või lausa maha müüa. Ilmselt voolaks Eestimaale sel juhul väliskapitali pisku – ja-või ostaksid järjekordse jupikese meie maad ära skandinaavlased. Kuulen iga päev nii tuttavatelt kui meediast, et igaühel neist on puudu üks miljon eurot. Voh kui see summa oleks, maksaks ära pangalaenud-liisingud, vuntsiks majapidamise prillikiviks ja elu oleks lill. Minu meelest on meil puudu hoopis üks miljon eestlast. Praeguse väljavoolu juures on paari põlvkonna pärast meid vaid pool miljonit – puudu on tõesti üks miljon. Aga mina usun imedesse. Siin maal peab elu ja olu niimoodi muutuma, et sünnitakse ja jäädakse, tullakse võõrsil õppinu-kogenuna tagasi ja asustatakse Eestimaa eestlastega. Selle nimel ma suhteliselt suurt maatükki tema viljakas maheduses alal hoiangi. Ja mahepõlduri tasu investeerin omakorda kultuurisse. Enam-vähem igal nädalal sõidan Riisiperest linna teatrisse. Minu kultuurikümbluse vajadus on sedavõrd suur ja ärgas, et abikaasa Mariann tuleb kaasa vaid pooltele etendustele. Teise poole ajast tegeleb ta kodus kunsti ja käsitööga. Ka naise tööhõive seisukohast ei ole me toiminud nii, nagu on kombeks ja üldiselt heaks kiidetut – ta loob ja toimetab kodus, mitte ei käi miinimumpalga eest lasteaias tööl, nagu vahepeal proovisime. Küll aga teeb ta nüüd lasteaias kunstiringi. Maksime tema töölkäimise eest peale.
Jälgin huvi ja poolehoiuga neid väikeste elulaaditalude pidajaid, kes investeerivad kogu muudel erialadel teenitu põllumajandusse – pedagoogidest lambakasvatajad, kirjanikest küülikufarmerid, arstidest ponipidajad… Armas ja idealistlik võrgustik siin meie maa peal, kus niisugune elulaad nõuab pöörast eneseületamist ja mitme inimese väärilist töökust. Mujal maailmas kantakse niisugusi panustajaid kätel. Meil nad valitsust ei huvita – ehkki sellistest misjonäridest olenebki tegelikult, kas puuduv miljon sünnib ja jääb siia maale või mitte.“
Kui Jaak ja Mariann on koos 200 hektari maaga teadlikult reservis, siis mõttetegevuse ja intellektuaalse aktiivsuse poolest on mees kujuteldamatult ärgas. Tema siniseksvärvitud peas hargnevad mõtted ühe korraga kümnetes üksteisega seotud ja üksteisest tulenevates-olenevates suundades. Nagu tihe ja paljuharuline kuusepuu, mis mühinal kasvades küünlaid ja käbisid kannab.
Poolsajandi krediit
Vabahärra Vackermann ütleb, et tänu teiste tööd ja teenistust revideerivatele naabritele on teda sel aastal kuus korda bürokraatia-masinavärgi kontrollid külastanud ning jääb vaid loota, et ametnikud tema põhimõtteid mõistavad ega püüa ta palka maha võtta ega tagasi küsida. Mees kinnitab, et üks kord aastas makstav töötasu – kaugeltki mitte tugitoolis istumise eest – distsiplineerib. Raha tuleb aasta peale ära jagada nii, et jätkuks toiduks ja elektriks, kütuseks ja traktoriremondiks, mida paratamatult päris palju ja karmide arvete eest ette tuleb. Ta on FIE number üks – ehk siis selle majandamisvormi tekkimisel kõige esimesena end fiestanud ettevõtja. Maksuameti koodi järgi on fiedel võimalik vaid ühel alal tegutseda – kui põllumajandus, siis nii on ja juurde saab võtta veel vaid ühe, mis on talu juures loogiliselt metsandus. Jaak tahaks kultuurikümbluse oma tegevusaladesse lisada, et kuludesse kanda need tohutud summad, mida ta teatri-kontserdipiletitesse ning harrastusteatrite-väikekirjastajate toetamisse kanaliseerib. Siis paikneks tema tegevus ühiskondlikus tööjaotuses ka numbrilises mõttes süsteemi ja statistikasse.
„Kuna 50aastaseks saan novembris, pria-palk tuleb detsembri lõpus, pean oma juubelit pidama krediidiga, kui üldse. Pikk ja kirju elu on õnneks tekitanud sõpru, kes peavad stiilseid kohti, nii et mina jubileeriks võlgu. Tänu ja mõnuga. Olen sügavalt veendunud, et minu rehnutt on eetilisem kui pestitsiidi-esteetilised rapsipõllud. Oma maade hooldamiseks sain muide enamvähem korraliku traktori osta metsamüügi abil. Ent ei lihaveiste hooldamise ega pangalaenuga ma end ketti panna ei taha,“ kinnitab Laatsi peremees. „Olen varasematel aastatel pidanud lambaid ja sigu. Nende tootmissuundade tõttu on minu isiklike käte peal 54 lamba ja 35 sea veri,“ tunnistab ta. „Koos isaga oli meil ka vägagi mastaapne kartulikasvatus. 4 hektariga alustasime ja 35 hektariga lõpetasime. Rekord oli 540 tonni, üle 40 päilise korraga põllul tööl, kolm traktorit majapidamises… Oma esimese trakatsi T40AMi panen kord mälestusmärgina postamendi otsa. Ausammas ustavale sõbrale.
Müüsime kartulit haiglate köökidele. Kui see turg käest libises, osutus see eluperiood igas mõttes lõppenuks.“
Kuus aastat kuival
Jaak meenutab, kui hõlpsasti annab olemusliku boheemluse ja külaelu tegelikkuse ühinemine summaks kokku käraka. Palju viina. Nii palju, et kui mees oli neli korda järjest olemise ja olematuse piiril tilgutite all ära käinud, loobus täiesti.
„Kui ehitajana töötasin ja neljal päeval nädalas erinevates harrastusringides käisin, oli ka palju ringreise ja lustakaid pummeldamisi. Ent kartul oli minu jaoks siiski kõige tervistkahjustavam. Isaga teist Tallinnasse vedades tegime koduteel ikka asuniku. Nii põllul kui hoidlates oli kärakas alaline kaaslane. Nüüd jälgin kaastundega neid, kes alkoholile alla jäänud – minu meelest satuvad inimesed praegu kergemini kui iial varem sõltuvusse ja tsüklisse. Alkohol ja inimene ei sobi enam üldse kokku – ei vaimselt, füüsiliselt ega intellektuaalselt. Ka tubakas on mu meelest inimestest taandumas – mitte keegi neist, kes teda veel orjavad, ei kavatse ju elu lõpuni seda taime orjata,“ on mees kogenud ja veendunud. „Mina ise olen hilise küpsemisega ja korduvatest vigadest taipamisega – teised võiksid ju ometi juba ära tehtud vigadest õppida.“
Hilise küpsemisega on Jaak olnud ka romantilises mõttes. Ta mäletab ennast aina õnnetult armununa. Mõnest haldjast vaimustununa – ja ikka üksi. Näiteringides, laulustuudiotes ja tantsukursustel on tema silm alati kellegi peal puhanud – ent oma elu armastuse ja päris paarilise leidis mees 31aastasena. Nad kohtusid Pärnu sisekujundaja haridusega Mariannega üheksateist aastat tagasi Kadri-simmanil ning said ühte aasta hiljem jaanipäeval ning sellega oli Jaagu voorimine Kivi-Vigala vahet lõppenud. Ta ostis Nissi kiriku taha isatalu kõrvale ka teise talu ning hoolitsebki nüüd kahe maja ja 200 hektari eest.
„Kusjuures samavõrd kui mitmeid põlvi linnainimesed tahavad järjest maale, unistan mina hoopis korterist Tallinna vanalinnas. Nii palju on füüsilist tööd tehtud, et nüüd tahaks mugavalt ja muretult keset kultuurilätteid resideerida, ilma et peaks igal õhtul kuhugi sõitma. Olen kõik maaelu aspektid läbi proovinud – lehmadele käsitsi heina teinud ja lüpsnud, lambaid niitnud ja… Aitab. Ning teisalt tahaksin lõpeks omada sellist kinnisvara, mis ka tulevikus midagi maksab,“ arutleb talumees. „Paradoks ongi see, et ka mu kaks talu kokku niisugust korterit välja ei anna, ehkki minu valduses on mahukad hoidlad ja aiand… Kodumajja panustame praegu nii palju, et oleks soe ja võimalikult kena. Tulevikulisemalt ei investeeri. See panustamine on muidugi põhiliselt Marianni rida. Mehed teatavasti on majapidamises need koduloomad, kelle järel jääb uksest arvutini sokirida. Ent mis teha, kui mu mõtted on avatud ülikooli loengutest ja teistest internetis jälgitavatest loengutest sedavõrd haaratud, et ma maist ei märka…“
1980ndatel Mündi tänava rahvaülikoolis õppinud Jaak astus ka Haapsalu kolledžisse haldust ja ärikorraldust õppima. Ent selle lõpetamise ette tuli taas asjalik kalkulatsioon. Ühest küljest oli loengute asemel vaja kraavikallastelt leppasid maha lõigata. Teisalt maksis üks õppeaasta täpselt sama palju kui silmaoperatsioon, mida mees vajas.
Füüsiline intelligentsus
Nii, nagu Jaak ei kultiveeri oma maadel midagi sellepärast, et nii oleks justkui kombeks, taotleb ja imetleb ta ka inimeses ihulist-hingelist-vaimset kooskõla ja läbitunnetatust. Tema üks suurimaid eeskujusid on arukas müürsepp, kes ladus tohutult hästi ja kiiresti seinu tänu sellele, et ei teinud ühtki liigset ega rumalat liigutust. Meister ise nimetas seda harmoonilist osavust füüsiliseks intelligentsuseks. Samamoodi peaks Jaagu arvates igaüks meist läbimõeldud-tunnetatud liigutustega saavutama igal oma elualal võimalikult uhke efektiivsuse. Trotsides tõsiasja, et väiketalupidajatesse kiputakse suhtuma kui luuseritesse või töötutesse, ehkki nad hooldavad ja korrastavad planeeti päevast päeva, mõte- ja liigutushaaval. Püüdes mitte peljata fakti, et elulaaditaludesse on pankrot meie riigis sisse projekteeritud – neid ühtaegu nii imetletakse kui põlastatakse ja võõrastatakse. Kuni nad väsivad ja lahkuvad linnadesse, et end ribadeks rügamise järel taas kokku korjata – kui ei vajata, loobutakse…
Kassi aastal sündinud Jaak on pärit Uulu-kandi saksajuursetest Vackermannidest. Nii tema ema kui isa elasid kohtudes Märjamaa kandis ning praegugi üsna suure suguvõsa poeg Jaak on teadlikku elu alustanud Varbolas, kus tema isa töötas meiereis. Sealt edasi liikus perekond papa piimatöötlemise taktis Madilasse ja Riisiperre. Jaak lõpetas Nissi kooli, kus praegu õpib ka tema varateismeline poeg Ott-Villem ning läks sealt edasi õe eeskujul Keila keskkooli.
1980ndate alguses läks noormees Harju KEKi ehitajaks – ehitas kõivõimalikku nõukogude uskumatut mentaliteeti kogedes esmalt Ants-tüüpi ja siis Toomas-tüüpi moodulmaju ning möllas neljal päeval nädalas näitemängu-laulu-tantsu seltsides. Professionaalne põllumees, kes on tänaseks ära kogenud väikeste ja keskmiste talude võimatuse ja mõttetuse, on isand Vackermann alates aastast 1997.
„Kui heasoovijad mulle kontrollid ja ametnikud kaela lasid – miks ma kuhugi lattu kahjumlikku, aga selle eest nõuetekohaselt sildistatud produkti ei tooda – tekkis mul üks kaalumistväärt äriidee küll. Ehkki telemehed filmisid koolikiusamist meenutavat kallutatud tellimustööd tehes hoopis teise mehe takjapõldu, soovitasid sõbrad, kes mind lõbusalt Takermanniks kutsuma hakkasid, märki märgata. Miks mitte tõepoolest hakata omamaisele kosmeetika- ja ravimitööstusele takjajuurt ja muud tervislikku ja ravivat maltsa kasvatama, mida tänapäeval peenelt ürtideks nimetatakse. Minu põhimõtete vastaselt mürgitama ega võltsväetama ei peaks ning tööstuses ebatarvilikud taimeosad saaksin bioväetisena maasse künda ikka. Tõepoolest!“
Just sellisel süsteemsel, ühe korraga tuhandes suunas hargnevas ja ootamatute järelduste punktis taas põimuvas mõttevoos kulgebki ääretult terava ja ärksa kultuurivajadusega mees, kellest oleks tõenäoliselt pidanud saama näitleja. Ta tunnistab, et on reservpõllumajanduse mõtestamisel kogetud meediahuvi ja avalikku kära üksjagu isegi nautinud, ehkki selline suskimine ärritab ja hirmutab mõistagi ka. Aga õpetlik on etendusteseeria elu näitelaval igal juhul.
Et iseennast kui terviklikku tööriista vormis hoida ja arendada, on see erilise sädemega mees kogu elu kultuurikümmelnud erinevates näiteringides ja rahvateatris ning tänaseks jõudnud süsteemse laadimise jadani. Kui ta hakkas käima Margus Prangeli kõrilaulu kursustel, asus ta metoodiliselt ära vaatama ka etendusi, kus näitleja mängib – ei leppinud teleseriaalide-naljasaadete tasandiga. Kui teda paelus Maret Mursa näitlemine ja ilmavaade, läks ta sujuvalt ka Aleksander-meetodi koolitusele. Avatud ülikoolist ei piisa tema teadmistejanu rahuldamiseks, vaja on suurte mõtlejatega silmast silma kohtuda ja ühises aegruumis viibida – kui Kohila Kapa stuudios või mistahes rahvamajas toimub loenguid või vestlusringe, on ta kindlapeale kohal.
|