27. veebruar 2014
Töötukassa tulemused – uued ettevõtted ja päästetud abielud!
Kati Saara Vatmann
Ega me ametnikke ja asutusi eriti ei armasta. Pigem kardame ja võõrastame ning häbeneme seda, kui oleme sunnitud viimases või eelviimases hädas siiski abi küsima ühiskondliku tööjaotuse tahtel tööle pandud ametkondadelt. Eriti siis, kui endal parasjagu tööd ei ole. Ja veel eriti juhul, kui enne tööta jäämist on oldud keskmisest tublim ja tegusam – ja nüüd äkki…
Töötukassalt abi saanud inimesed kinnitavad nüüd tagantjärel, et selle riikliku leiutise tiiva all veedetud aeg kujunes ringivaatamise, järelemõtlemise ja uue raja valimise ajaks. Kui varasemad ühiskondlikud mustrid enam ei kehti, on ju inimestelgi aeg uutesse mustritesse sukelduda – enne on šokist ja solvumisest, hirmust ja ehmatusest vaja üle saada.
Need, kes selle puhver-asutuse abiga käivitanud oma uue hea ilma ettevõtted, on tänulikud ning julgustavad ka saatusekaaslasi: pole vaja häbeneda, vaid rahulikult asutusse astuda. Töötukassa nimetus on mõnevõrra eksitav – see pole ju tegelikult auk seina sees, kuhu hättajäänud käekene sirutada, vaid järje peale aitamise kontor.
Mul enesel on töötukassaga nelja aasta tagune hea kogemus just õnge, mitte kala jagamise käitisena.
Tookord käivitati taludele euroliidu rahaga sulaste saatmise projekt. Tööta inimesed võeti taludesse tööle, nii esimese paari kuu katseaeg kui edasine aasta said Brüsseli rahaga makstud. Tööandja ülesanne oli abitööjõud välja õpetada ning anda aru nii sellest protsessist kui väljaõppinu töölerakendumisest täisväärtusliku tegijana, pidades üksikasjalikku päevikut.
Mu eelmisse tallu saabus sel kombel noormees otse kinnipidamisasutusest. Pärast Brüsseli-palgalise sulase perioodi katsetas end ehitajana ja keevitajana, lihunikuna ja veel mõnes ametis – ent pöördus maaelu juurde ikka tagasi. Õppis Eesti Taluliidu projekti raames Järvamaa kutsehariduskeskuses asendusteenistujaks ehk siis asendustalunikuks, kes annab maarahvale puhkust, pidades seni karja ja põldu, kuni pererahvas hinge tõmbab – ja kõik jäävad ellu.
Lisaks vabadele töökohtadele juhatabki töötukassa ka koolituste juurde – ja finantseerib koolitusi, mille uue elujärgu lävel seisnud inimene on ise endale leidnud. Ning pole vaja ka põdeda, et tühjendame oma teelahkmel nüüd siis sedasi täiejõulistena maksumaksjate ühisrahakotti – kes oma ettevõtte püsti paneb, siis rõõmu ja uue hooga seda ühist kukrut täitma asub.
Seda suurema rõõmuga, et järgmisse eluloo peatükki jõudmine värskendab enamasti ka abi- ja eraelu ning võimaldab uuestisünni samas kehastuses sama partneriga. Kõik eluvaldkonnad on omavahel seotud ning abikaasal on aina rõõm tutvuda uue tasandi isiksusega, keda värske ja tõelise kirega armastada.
Signe Laigu unistuste keeltekool
Kui Signe Laigu (43) pärast 15 aastat tööd inglise keele õpetajana töötuks jäi, kogus ta iseenda, oma mõtted-unistused-eeldused kokku ja rajas töötukassa tõukel keset sügavat masu Tartusse Emajõe keeltekooli. Daam, kes meenutab soojalt kiirgavat mahlakat päevalille, tõestab oma ed
“Selleks et unistused täituksid ja soovitu su ligi tõmbuks, tuleb intuitsiooni usaldada, peab julgema sisetunde järgi tegutseda ka siis, kui ise ei saa hetkel aru, mida ja miks siin ja praegu teed,” on Signele õpetanud maailmarändurist poeg Toomas, kellel on Inspiratsioon Koolitused ja taimetoidu restoran.
Signe, kirgliku elujanuga klassikaline Jäära-piiga, võttis tavakooli inglise keele õpetaja ametist lahkudes “astroloogilise imiku” optimismiga kapist kõike, mida vaist oli koguda soovitanud. Õpetamise ja õpetajatega suhtlemise kogemus. Algklasside õpetajaks ning põhikooli inglise keele õpetaja teadmised. Eratundide andmise käigus kogunenud unistus – unistuste keeltekooli asutama hakates oli tal eraõpilasi juba üle. Signe isiklikus Koguja raamatus oli ka raamatukogu – ta oli aastate jooksul kokku ostnud tohutu hulga õpikukomplekte erinevate keelte õpetamiseks, ilma et oleks neid ostes ja aukartust äratavaid summasid investeerides teadnud, miks käsib vaist tonnidena raamatuid koguda. Nüüd naeratavad need õpikud Signe kooli sisenejale riiulitest vastu ja kehastavad akent maailma. Keeleoskajate maailma. See muljetavaldav raamatukogu on kasutamiseks nii Emajõe keeltekooli õpilastele-õpetajatele kui ka Tartu linnarahvale. Tasuta.
Töötuse perioodil tegi emand Laigu veel ühe aruka kogumisotsuse. Ta keskendus iseendale. Järelemõtlemise, hingetõmbe ajajärgu ja iseenese kogumise tulemusel õnnestus taevasesse kataloogi õige tellimus esitada: „Akusid laadimata poleks ma praegusele töökoormusele vastu pidanud – öösel kell üks ikka veel oma 80 e-kirjale vastates mõtlen: kohe-kohe hakkan väljateenitud keskea rõõme nautima. Südames tunnen, et keeltekool on minu imearmas laps ja ma tahan kogu hingest aidata oma sünnitatul kasvada, areneda.“
Paari aastaga on Signe keeltekool laienenud Emajõe büroohotellist ja Tartu kaubahallist ka Rüütli tänavasse, Tallinnasse Tartu maantee Valgesse majja ning Pärnusse, Viljandisse, Valka ja Võrru. 3-8 inimest grupis – või individuaalõppijatena – külastab keeltekooli 140 inimest kuus.
Enamus õpetajaid on keele „native speakerid“, inglise keeles valmistatakse noori ette lõpu- ja riigieksamiteks, soome keeles jagatakse meditsiini keele oskust, eesti keelt õpetatakse keeleeksamiks – lisaks vene, saksa, hispaania, norra, rootsi, itaalia, hollandi, prantsuse, läti ja hiina keelele leitakse iga soovitud keele õpetaja. Pöördutagu vaid!
Ning osaletagu lahkesti rahvusõhtutel, õhtusöökidel Wilde kohvikus…
„Inimesed ei sünni siia ilma kannatama ega piinlema, igal eneseületusel peab olema mõte ja põhjus, siis teeb see õnnelikuks ega kurna,” teab Signe. “Igal naudingul on hind – enne reisimisi pean oma õpetajatööd ette ära tegema. Ka minestuse äärel olen endast alati parima andnud.”
Tunnid ja õpetajate-õpilaste leidmine, individuaal- ja rühmatundide sobitamine, projektide genereerimine kooli varustamiseks 21. sajandi tehnikaga, tööjaotuse sissetöötamine, õpetajate õpetamine Emajõe keeltekooli idee, olemuse ja suhtumisega kokku kõlama… See on vaid osa emanda päevatööst.
„Siia Ülikooli tänavasse Kaubahalli ruumidesse laienedes palus Tasku seltskond mul joonistada paberile unistuste keeltekool – ja täpselt niimoodi ehitatigi,” on Signe õnnelik. “Seletamatagi selge, et iga lisanduv keel laiendab inimese taju ja tunnetust, treenib ja arendab aju ning – üllatus-üllatus! – parandab ka pereelu. Pereemad – aga ka -isad –, kes veedavad mõne hommiku või õhtu keeltekooli valgetel diivanitel, tundides ja rahvusõhtutel, ennetavad või ravivad sellega oma pereelu ja keskeakriisi. Mõni õpilane ütleb, et on lausa elu mõtte ja uue seltskonna ja sõbrad meie majast leidnud.“
Signe sõbrad-tuttavad-teekaaslased kinnitavad üksmeelselt, et naisega on toimunud rabav arenguhüpe, ta pulseerib ja kiirgab omas elemendis nagu supernoova. Selles on midagi palju enamat kui keeleõpetus – on tõestus väitele, et tõeline elu algab 40aastasena!
Reet pühendub erilistest erilisematele
Reet Pillaroo-Lauri (47) abikaasa Henrik on tubli ehitusmeister. Nii tubli, et 10aastast tütart Reneliid kasvatav Reet on saanud viimastel aastatel pühenduda nende kodutalu üles ehitamisele ning oma hobukarja kogumisele ja ettevalmistamisele eesmärgiks, mis kujunes-selgines koos hobuste endiga.
Raplamaa tüdruk käis koolieas ratsutams Juurus ja Kehtnas ning kasvas hobustega sedavõrd ühte, et õppis Säreveres zootehnikuks. Nii hobustest kui ratsaspordist põrkas ta eemale sellepärast, et tema lemmikhobune, hallitähniline tori mära Olümpia sai inimeste hoolimatuse tõttu õnnetult otsa.
Reet ei vaadanud paarkümmend aastat enam hobuste poolegi. Kasvatas täismeheks esimesest abielust sündinud pojad. Töötas nii zootehnikuna kui kaupluseomanikuna Kehtnas. Valis koos tänase kaasa Henrikuga Kumma külla Eomatsi talu, mida asuti tütart kasvatades üles ehitama niimoodi, et elumaja tegi ääretult harmooniline ja õnnelik paar kauniks koduks võrdväärselt õlg-õla kõrval, ent hiljem juurde soetatud vana laudakompleksi korrastamine hobukeskuseks on olnud juba Reeda elutöö. Liialdamata öeldes.
„Külarahvas näeb muutusi järk-järgult, silm harjub – ja nad ei mäletagi enam, milline prügimägi, rigaräga ja lagunev eimiski mu hobukeskus veel üsna hiljuti oli,“ naerab igapäevaste eneseületuste ja üsna üleinimliku saavutuse üle üdini õnnelik naine. „Sõbrad, kes käivad külas pikemate pausid järel, ohhetavad – see pole võimalik! – nii lühikese ajaga! – nii suur asi! – sina üksi ja ise! – oma kätega, vaid paaril üksikul korral taktor abiks! Nipp on selles, et olen siin leiutanud ja kombineerinud, et mitte Henrikut kurnata. Ei ajalises-tööjõulises ega rahalises mõttes.“
Juhustejada, mida nimetatakse saatuseks, kombineeris nii.
Kui tõsiasi, et Lauride kõrvaltalus elaval tohter Lillestel on hobused, näis natukene märgilisena, siis hobuinimesest kirjaniku kolimine Kumma külla oli juba saatuse sõrm. Reeda tütar Renelii hakkas uue naabrinaise juures ratsutamas käima ning mõne nädala pärast kinkis uustulnukas emale ja tütrele ühe eaka trakeeniruuna, sest perel oli ilmselge hobugeen kui ravimatu haigus. Sellest vallandus laviin. Tänaseks on Reedal kümmekond hobust – nii algajatele kui oskajatele, nii hõlpsasti käsitsetavaid kui Saaremaa väljadelt püütud mustangeid, kelle taltsutamine on õppetund ka Reedale enesele.
„Selle sain Rapla Ettevõtluse Arendamise Keskuses kohe selgeks, et Brüsseli-põhistele projektidele pole mõtet panustada – maksad projektide eest, laenad intressidega omafinantsi, korraldad töövõtja farss-konkursse… Vanast laudakompleksist ratsamaneeži ja lastelaagrite korraldamise keskuse ehitamine tuleb meil Henrikuga kahekesi oluliselt lihtsam ja soodsam,“ rehkendab Reet. „Küll aga on Töötukassa osutunud jõuliselt edasi viivaks koostööpartneriks. Olen oma kallile kaasale piiritult tänulik, et ta mulle kui – üldse mitte meeleheitel! – koduperenaisele on hobused ja talli ja kogu minu muinasmaa võimaldanud.
Ent nüüd on aeg oma täisjõuline panus anda. Alustamiseks võtsin end töötukassas arvele. Mõistagi mitte selleks, et hakata kord kuus abiraha järel kätt väristamas käima. Selleks, et läbida kõik võimalikud ja vajalikud koolitused. Äriplaani koostamine. Ratsutamistreeneri paberid – atesteerimata trenne anda ei tohi – ja hipoteraapia kursused. Nii eriliste laste kui eriliste hobuste kohtlemiseks. Senine elukaar on mulle juhatuseks saatnud väga erilised hobused ja õpetajaks erilise tütre, kellega koos teeme imesid.
Algas minu kui sünniaastalt Hobuse senise elu parim aasta!“