27. veebruar 2014
Viis peed
Kati Saara Vatmann, 47
Ma saan 21.märtsil 47aastaseks, mis tähendab, et varsti 50 ja tere tulemast 60ndatesse. Et daamide vanusest ei räägita ja praegu räägitagu üldse pigem Ukrainast ja Ansipist? Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud. Nii et mitte ainult viiest p-st – ka U-st ja A-st on see laul. Need viis p-d on palk-pangad-pension-pärandus-puhkus… Mitte need p…d, mida teie arvasite! Need kipuvad nagunii pidevalt vägisõnadena suhu. Jäägu seekord.
Mis puutub daamidesse, siis elu Eesti Vabariigis – kus inimesi ja nende üleinimlikke pingutusi, maa elus hoidmise püüdlusi ega lõputuid eneserebestusi vaja pole – on minusugused taamed end igaks õhtuks vissis ja väsinud juudivanameheks trööbeldanud.
Nautides Rakvere teatri tragikomöödiat „Kaheksa armastavat naist“ samastusin lõpeks… pereisaga, kes päranduse pärast kraaklevaid moore pealt kuulates end finaalis maha laskis. Põmm. Me kõik rügame elu eest, et oma lastele parem elujärg pärandada. Aga. Ühest küljest meie muinasmaad nemad ei taha. Teisalt pole lapsed siiski ka meie pensionisambad. Elu kestmine ja loomulik järjepidevus näeb ette, et iga põlvkond hoolitseb ikkagi laste, mitte vanemate eest. Juriidiliselt küll on lastel kohustus oma parim-enne-vanemaid õhtusse veeretada, ent nad ei pea tööjõu kaotanud geronti siiski tükkis tema talu ja loomadega potitama. Seepärast tuleb igaühel meist oma loojang ise korraldada.
Arvata on, et praeguses Ukraina-õõvas just väga paljud meist oma raugaea ettesättimise peale ei mõtle. Me kõik oleme ka punajubeduse tagasilöögita tühjad ja kurnatud. Talv oli küll leebe – ent rutiin, motivatsiooni hajumine ja perspektiivi kadumine on minu tutvuskonnast viimse kui tegusa ja tubli viimse vindini ära tühjendanud.
Igaüks meist on oma loodud muinasmaal ja endast sõltuvas kuningriigis kõiges süüdi. Sellepärast on mul ka ammendunud Ansipist õigupoolest kahju. Oja Petsi tema-teemaline ilkumine polnudki veel nii karm kui Jan Uuspõllu etüüdid Monoteatri ständapis. Ülimalt täpne ja vaimukas ühemehe kogupauk on – Eesti pensioni nimetamine utiliseerimis-tasuks on bingo – ning ka kalambuur „Ansip ja Savisaar on ühe persse kaks kannikat“ on naljakas. Aga Ansip saab lõpeks ikkagi liiga valusasti pihta.
Meil siin ongi üksteise auklikuks-tulistamine elunormiks saanud. Muutume vaesuse ja turvatundetuse käes iseendast väiksemaks. Ning pean tunnistama, et naerdes neid komöösesid, kus pankasid siunatakse ja pärandijagamise ümber ilgutakse, nutan salaja. Ja imetlen sisemisi hirmulaineid, mis minust aplausi varjus üle käivad. Veel 23 aastat pangalaenu maksta – õnneks küll kindlustatud – ent kas ma praeguse koorma juures, üks mära ja viis vankrit, siis enam üldse eluski olen…
Viis veed
Valgustöötajate seas levis Hobuseaasta saabumise eel Krayonilt tulnud kanaldus, mille lohutavaim sisu oli, et ka valgustöötajad olid enne aastavahetust liimist lahti. Tegime mõtte-sõna-teoga justkui lausa lubamatuid asju – meie viis veed olid viha-väsimus-väiksus-väiklus-võimetus. Selle teksti kohaselt peaks praegu justkui kõik olema paika loksunud, uued energeetilised portaalid avanenud ja meie kohanenud sealtsaabuvat vastu võtma…
Ometi läheb ju üha hullemaks. Kui sel Piibliski ennustatud ajal, mil elavad kadestavad surnuid, pole õnne teispoolsusse pageda, tuleb edasi ägada-rügada. Ning loota, et ehk toob 21.märtsil mitmete ajaarvamiste järgi algav uus aasta lahenduse ja leevenduse.
Optimist usub, et praegu on käsil kriis enne tervenemist. Paraku tunnen just sama, mida sõnastas Hannes Kaljujärv ühes intervjuus sedamoodi, et hommikul ärganud optimism ja positiivsus saab päeva jooksul otsa. Ja niimoodi siis löövadki viis veed viss-väss juudivanamehe õhtutel minulgi üle pea kokku.
Kuidas ja kui ka veel jaksan? Mis minu arvukatest hoolealustest saab, kui enam ei jaksa? Mis minust enesest saab, kui üldse enam ei suuda? Seni – aitäh-aitäh-aitäh! – on eriti rasketel hetkedel alati abi tulnud. Kuni Lius talu pidasin, pruukis mul meeleheite piirie sattuda – ja akna tagant kekslesid ette teatamata, aga täpselt õigel hetkel mööda sõber Verneki rõõmsad rastapatsid. Ta on nüüd Austraalias. Ja mina Raplamaal. Ning just äsja – kui pidasin aru, kuidas tormimurd ja muud pikalipuud enne kevadet järgmiste talvede kütteks koju saada – teatas taas üks tubli Tallinna neiu, et tuleb lähinädalavahetuseks appi ja võtab autotäie sõpru kah kaasa. Lihtsalt tahavad värskes õhus päris töid teha ja üle hulga aja iseennast ja oma sõpru tõelise pilguga näha. Noormehele, kes samadel kaalutlustel siin mõnikord mõnuga tööl käib, soovitasin elumuutuseks minna Sänna kultuurimõisa vabatahtlike hulka – ja sealt edasi kuhu-iganes kõikjal maailmas. Vaba…
Aga mina? Ja teised minusugused – kuhu oma viie vee ja pee eest põgeneme?
Tuuli Roosma tuli koos oma poistega Siberist tagasi ning hakkas rajama kommuuni, kuhu vanuigi asuda. Sama teeb Kersti Männik. Keila-Joa ja Vääna vahel saab olema Koppelmanni sotsiaalküla, kuhu kolib tuhatkond inimest – vanemateta lapsed, toetajateta vanurid – ning neid looduslähedases elulaadis toetavad-teenindavad täisjõulised. Mina olen oma käe ja südame andnud.
Asun Kessu kommuuni tiivalt toetama kõigepealt teenistujana. Siis, kui noorimal lapsel Valtu põhikool – tõeline väike eliitkool iluvõimlemise-ujumise-kandle-laulu-jnega – lõpetatud ning aeg kobedatele gümnaasiumidele lähemale kolida. Hea on teada, et praeguses talus pole pingutused lõputud. Tulevad veel suuremad.
Viis kaad
Sotsiaalküla servale rajatav kodu saab olema viies. Kui lasteisaga koos ehitatud neli kokku üheks lugeda. Olen üles ehitanud Raeküla nõiamaja, Liu rannatalu, Soone loovus- ja loomatalu – Murutarina Tartusse ja Tartumaale neli kodu – ning viies saab olema see Tulevane. Kuni suudan, teenindan oma hobuste-lammaste-lindudega sotsiaalküla. Kui väsin, olen pälvinud puhkuse.
Sedalaadi kogukonna õiglusse usun – Eesti riigi omasse mitte.
Ka sõber Jan lajatab lavalt faktiga, et norrakad saavad minimaalpensioni 1500 euri vaid selle eest, et on inimesed. Rikkad trollid maksavad. Meie jõudsime EU-nimelisse restorani arve maksmise ajaks, kui pensioni-sambad olid tantsitud ning –hambad järel. Vaja maksta ja orjata? Teeme ära!
Meile ongi omane südamevalu töösse matmine. Kui siin ja praegu hirm ja perspektiivitus kallale tulevad, joonistan skeemikesi. Sissetulekute ja väljaminekute tabeleid. Kirjatööde liste. Taluedenduse skeeme.
Töösse ongi õigem põgeneda kui välismaale. Paradoksaalsel kombel on see jõukohane lahendus vaid intelligentsetele ja loovatele. Nagu on öelnud Meister Peeter Liiv – mõtestatud ja ekstaatiline töö viib Teenimisele – see vastandub orjamisele ja viib ihu-hinge-vaimu ühtsuses valgustatusele. Indiaanlased omakorda tuletavad meelde, et Teenimises viibimine on suurim õnnistus.
On jah. Kui vaid käed, selg ja hing – ah, üleüldse kogu inimolemuslik tähestik! – nii väga ei valutaks…
Ahjaa, kuidas on lood viienda p – puhkusega? Just praegu, seda tuhandet sõna kirjutades puhkasin ära. Füüsilisest tööst ja südamevalust puhkasin. Ja nüüd lähen hobuste voodeid korrastama ja lammaste söödaplatsi sättima – seda tehes puhkan vaimsest palangust, mediteerin ning kallistan oma naiskonda. Otsekui illustratsioon maiade väitele, et koos Hobuse-aastaga algas mitmesaja-aastane naisenergia aeg Maal, on meie talu ainsad munadega mehed part Donald ja kukk Pantalone.