20. veebruar 2014
Skulptor Pärg ehk Mister Rait
Rait Pärg (47) usub Hobuse aastal sündinuna tänavusest aastast lahtihüpet pärast paljudele üliraskelt sõlmunud ja takerdunud Mao minemaroomamist. Pärnu peal, kus mõne päeva pärast peaks algama jääfestival, mille maskott ja lipulaev Rait on aastaid olnud, ladiseb viimset lund sulatav paduvihm – ometi on skulptor, kes eduka ja õnnelikuna Helsinki jääfestivalilt saabus, energiast ja ideedest pakatav ja mõnusas meeleolus: „Näib, et meie festival suubub sinnasamasse, kuhu Tartu maraton ja saartevahelised jääteed – ja siis tuleb kuu lõpus meie kõigi üle paukuv ja ilkuv külmalaine, eks?“
Põlvejäljed tardunud linnas
Selleks, et tuua jääfestivalile inimesi ja tuuli, mis talle olulised, tegi värvikas kujur – üks „Pärnu vaimudest“ – isiklikke põlvejälgi kuurortlinna ettevõtjate vaipadel. Põhiliselt kuulis ikka sama: meie prioriteet on noored ja sport ja meie toetusrahad aastaks ära planeeritud ja…
„Suvepealinnas peab kultuur ja elu keema aastaringselt,“ vaatab kunstnikuhärra mõtlikult ringi inimtühjas teatrikohvikus, millest avaneb vaade inimtühjale keskväljakule. „Muide, kas tead, et silla ja teatri vahele jääv plats on Vaasa väljak? Ei? Keegi ei tea. Pakkusin linnavalitsusele, et sinna võiks luua sõpruslinna auks purjedekujulise skulptuuri. Muinsuskaitse ütles ei progressile ja loovusele. Las jääda nii kuis oli… Kuna mulle tehti täna ettepanek lennata USAsse liivaskulptuuride festivalile, kipun laulurida jätkama pigem sõnadega „mina ei jää“. Kuna ma väljusin just enne ussiaasta lõppu oma elu sügavaimast eksistentsiaalsest kriisist, tunnen, et olen valmis mõneks ajaks pikemalt Ameerikasse jääma.
Ma ei näe end 50-70-90-aastasena oma rutiinset provintsi skulptori vagu nühkimas ja käsi laiutamas – näh, oligi kogu elu… Veebruarikuise Pärnu peatänavat pidi kõndides oleks nagu ulmefilmi sattunud. Tühjad aknad – ärid on pankrotti läinud või viimasel hetkel kaubanduskeskusse kolinud. Kaubanduskeskustest on saanud uued peatänavad. Rüütli uulitsas lentsib üksildane pudeli-Vovka. Maarja Magdaleena gild on upakil-ripakil, linnavalitsus vähemalt sama tühi ja väsinud kui vabariigi oma – pole endal ideid ega sütti ka teiste omadest.“
Härra Pärg pole seda hääbumist kirjeldades dramaatiline – pigem rahulikult loobunud. Pärnu elanikkond väheneb – talendika mehe enesegi omaksed ja sõbrad on ridamisi Soome-Rootsi-Austraaliasse läinud. Tal enesel on Pärnus mõned projektid ja tellimustööd lõpetada ja… Näis-näis…
„Jääfestivalile kutsusin Inese lisaks peaesinejale Metsatöllule naiselikku tasakaalu lisama – tema kuulamise ja voolimise heaks mööda ettevõtjaid turnisingi,“ tunnistab Rait. „Ta mängib mul ateljees sageli loova töö taustaks ning tal on jää olemusega sobivalt karged näojooned. Jää tuuakse meie festivalile Riiast, nii et materjal otseselt ilmast ei olene. Ent arvestades tõsiasjaga, et skulptuur hakkab siin jõe kaldal juba tahumise ajal sulama, ei saa paraku mingile filigraanile välja minna. Tuleb käiku lasta plaan B – abstraktne vorm, millesse on juba eos sulamine programmeeritud. Kauni daami sulamine võib provintsis meid hõlpsasti naerualuseks teha. Minul pole paksu nahka ega oskust öelda, et ma ei hooli. Hoolin küll. Kõigest ja kõigist. Haiget ei taha ei saada ega teha – sellepärast ongi olemas nii plaan B kui kogu ülejäänud tähestik.“
Eksistentsiaalne ussipesa
Millest koosnes kõigitine pundar, kuhu Rait paari kuu eest sattus?
Esiteks lõppes kümme aastat kestnud romantiline suhe. Kunstnik arutleb, et maailm on täis paare, kes pole paarid. Kord kirglikult ja õnnelikult alustanud kaaslased kasvavad teineteisest iga päevaga järjest kaugemale lahku ning lõpeks hoiab koos vaid fassaad ja rutiin ja püüdlik toimimine lähtuvalt sellest, mida teised arvavad. Loovisiksused endale sellist väikekodanlikku tublidust lubada ei tohi.
Ehkki kooselu lõppes, jäi mehe ateljee ikagi Tammiste hooldekodu lähedusse naise kodu ühte hoonesse. Ning seal käib ta töötamas nüüd sel ajal, kui temake on linnas tööl. Raidi seltsiliseks on siis üks teine temake – väike karvane koerake Elviira, kes ilutseb ühe Endla-teatri etenduse plakatil Ago Andersoni süles.
Teiseks aga jooksis ka erialaelu just lõppenud Maoaastal kolinal kokku.
Väikelinna, kus nüüdsel Helsinki festivalil hüüdnime Mister Rait („right“ – ingl.k.) ehk Härra Õige pävinud mees seni monopolisti mõnu maitses, loodi nelja konkureeriva skulptori filiaal, mis kangutas leivakannika mõistagi ribadeks.
„Mitu aastat peetud õpetajaameti Pärnu kunstikoolis panin ka maha. Sellepärast, et ma olen kunstnik, mitte eripedagoog. Tunnistan – mida nooremad lapsed kooli võeti, seda vähem ma distsipliini saavutamisega hakkama sain. Vanemad toovad õhtupoolikuteks kunstikooli käitumishäiretega lapsi – ja neid on teatavasti üha enam, varsti vist rohkemgi kui normaalselt ohjatavaid – et need oleksid hoitud ja kaelast ära. Tegelikult võiks selline laps end pigem mõnd spordiala harrastades tühjaks mürgeldada,“ meenutab Rait. „Ka minu loomuses on möllamine – ent konstruktiivne. Korraldasin kunstikoolis ridamisi häppeninge, mida noored nautisid ja enesestmõistetavaks pidasid. Kui nad mõistsid, et lähengi ära ja ei kavatsegi selle tillukese palga eest olla metslooma taltsutaja, olid ehmunud ja nutused, ent siis oli juba hilja. Vähemasti tean nüüd, kuidas ja kellele oma enese skulptuurikool rajada.“
Kolmandaks kujunes maailmavalu väljaelamisest enesest augu põhi. Kusagilt mujalt kui päris põhjast polegi muidugi nii hea end tagasi pinnale tõugata… Rait polnud siis veel kaugeltki tänane „right“, vaid äärmuslik „wrong“ – rong, mis sõitis temast enesest üle.
Ta otsis hädaorule märglahendust ning katsetas maailmavalu etanoolpõletust – ning sõitis autoga hunnikusse. Palju õnne, jalad põhjas!
„Autost ja lubadest jäin küll ilma, ent tegelikult oli see ütlemata õnnelik õnnetus – ei mina ega keegi teine ei saanud viga. Sain vihjest aru,“ naeratab Rait.
Plaanid A-st O-ni
Nüüd on kunstnikuhärral kergem kõigele uuele avatud olla, sest ta on paari kuuga saanud mitmeid kilosid kergemaks ja sportlikumaks – ainuüksi jalgsi käimise tulemusel. Teiseks on ta harrastanud liikudes mõtisklemise tehnikat, mida vanas Kreekas nimetati peripateetikaks. Liikumine liigutab lisaks ihule ka vaimu ja hinge.
„Olen aru saanud, kui tähtis just see liikumine on. Iga päev. Eluga edasi. Ja sellest, kui oluline on olla oluline. Jalgsi ja liinibussidega kulgedes kohtun iga päev oma õpilastega – mõni päev näeb ette lausa kümmekond kohtumist. Siis ma tajun, et olen midagi vajalikku teinud – ja teen tulevikus, tase kõrgemalt, veel,“ lubab tuttavate kohtamise üle varjusurmas linnas lausa lapsikult rõõmustav Rait, kes on olnud õpetaja ka Vabakoolis – kus töötab muu hulgas ka mehe enese õpetaja. „Käin kunagise Jannseni-tänava sauna taga Kauni juhitud Vabakoolis laulutundides. Ester Murro kiidab mu võimeid – ja mina usun, et see pole mitte äärmuslik keskeakriis, vaid ühe tahu arendamine, mis viib kogu isiksust uuele tasandile. Vot ei ütle, mis mul repertuaaris on. Mulle meeldivad lihtsad ja selged – isegi naiivsed – lood. Need ongi.“
Erialane ärkamine tuleb kujuri ellu koos kevadega nagunii. Aprillis on tal kunstnike majas personaalnäitus. Ja ehkki inimesed lahkuvad siit ilmast igal aastaajal, avastavad kenad kodanlased just kevadel kalmistule kõndides, et tuleks mõni hauakivi tellida, mida teised arvavad… Ja tellivadki.
„Esimese hauakivina tegin marmorist kaks palvetavat kätt – sealt see kunstiliik mu ellu tuli. Või naases. Õppisin ju Tartu kunstikoolis pärast Pärnu kunstikooli lõpetamist just kiviraiduriks. Nooruse tänava ühiselamus, kus elasime, käis üks pidu ja pummelung päevast päeva. Mul õnnestus vaatamata varsa-arule pinnale jääda ja kool kiitusega lõpetada. Küll aga tutvustas elu ja surma habras piir end mulle väga ilmekalt – meie kolmanda korruse toa aknast lendas ikka mõni allakukkuja või –hüppaja mööda. Kui üks õnnetu armastaja end ülemiselt korruselt alla kukutas, tormas teine meile teatama, et kukutas. Ja kukutas mõne aja pärast ennast ka. Esimene õnnetu kukkus äsjakaevatud pinnasesse inimkujulise jäljendi – art is everywhere! Teine lendas läbi klaaside ja jäi samuti ellu – aga mõne aasta pärast lasti maha…
Elu on tõepoolest ennast uskumatutest aspektidest näidanud. Nõukogude armees olin Ukrainas. Pärast pooleaastast ränka utšebkat kaunis kasakate Zaporožjes väeosa kunstnik. Õppisin selgeks vene keele ja ukrainlaste loomuse, nii et nüüd uudiseid jälgides tean keskmisest paremini, mis nendega toimub…
Ja tean ka, mis mu enesega toimub. Kaksikutest Tulihobu on liiga kauaks künnihobuseks aheldatud. Jah, kuulun küll nomenklatuuri ja teenindan eliiti, aga maailm toimub kusagil väljaspool Pärnut ilma minuta. Ei lähe läbi!“
Mister Rait
Rahvusvaheliste ristivanemate kollegiaalsel tahtel Härra Õige staatusesse tõusnud Pärg Pärnust analüüsib, mis toimub. Ränga riistakoormaga festivalidel turneerimine on elulaad. Skulptorid vinnavad jääskulpuuride – aga ka kivi, puidu… – loomise relvastust mööda planeeti selleks, et ennast näidata, üksteiselt õppida ja inspiratsiooni ammutada. See on elulaad.
„Helsinkis kohtuvad absoluutsed maailma tipud. Olen korduvalt imetlenud, kuidas töötavad tänavugi võitnud mongoolia kunstnikud – rahvuselt jaapanlased. Ning ka Pärnusse tullakse paljudelt maadelt erinevat stiili ja taset näitama. Mulle meeldib selline rännakumoodus üha enam. Korraldustoimkond maksab sõidu ja elamise. Auhinnarahad elatavad. Sõlmuvad uued suhted ja sidemed, mis avavad uued horisondid,“ rõõmustab Rait. „Mind ei seo ei Pärnu ega Eestiga õieti miski. Tütred Brita ja Laura-Stina on üle 20 aasta vanad. Üks õpib Tallinnas, teine lahkus mõne aja eest koos kunstnikust emaga Austraaliasse. See häirib mind küll, et läksime laiali mõttetu tüliga. Ja et Melbournist tulevad kirjad tagasi ning e-aadressid on muutunud. Tahan alanud aastal Tartu-sugulaste kaudu oma tütre üles otsida. Kui keegi teab – palun andke minulegi teada… Mul on tütrele nii palju rääkida…“
Kaksikute tähtkujust ehk siis kahe hobuse jõuga mehel on õnnestunud pärast eksistentsiaalset kriisi tõepoolest oma soovid kõiksusele selgelt ja veenvalt edastada. Ta kutsuti USAsse festivalile Sand in the City. Selle asemel, et püüda analoogset loovat linna liivatamist ka Pärnusse tuua, on mees otsustanud esialgu hoopis Ameerika avastada. First we’ll take Manhattan, then we’ll take… kodulinn!