19. juuni 2011
Freddy Saarm – tänase aja Põrgupõhja Jürka
Tekst Kati Saara Vatmann
Freddy Saarm (32) on üleinimlikult energeetiline EESTI MEES. Iga tavainimene piirdunuks tema tausta ja hariduse juures maakorraldaja kena keskmiselt traditsioonilise eluga. Kellast kellani, kindel palk ja piiritletud vastutus. Temal aga on Lõuna-Eesti suurim ja mitmekesiseim hobukeskus, jõuliselt arenev talu, kvaliteetne kaltsukas ning lisaks blinterite tiimi haagitud enam kui 150 inimest.
Nii oli
Freddy ja tema kaunis kaasa Aire kolisid Tartust Ülenurme valda Läti külla Kilgi tallu mõttega, et noor pereisa töötab maakorraldajana ning pereema, kes väikese vahega kaks poega ilmale tõi, juuksurina. Ühelt memmekeselt ostetud suurde talumajja kolisid ka Freddy vanemad. Pooles majas elab junior-, pooles seniorpaar, nagu headel vanadel aegadel, mil põlvkonnad elasid üksteist täiendades ja abistades koos. Maakividest laut kohandati paari hobuse pidamiseks. Oma pere rõõmuks ja energeetiliseks täienduseks, nagu hobuseid praegu teatavasti kosmosega vahendajana peetakse. Ja siis see kõik algas.
Sõbrad tõid Saarmide juurde ka oma hobused rendile – Kilgi talust paistab Tartu ära, hea lähedane koht, et oma lemmikuid, eksistentsiaalseid antenne hoiul pidada. Alguses püüdis Freddy Maaülikoolis õpitud eriala ja talu- ning tallipidamist ühitada.
„Mõõtsin hommikul maad, lõuna ajal tegin büroos uinaku, et teine tööpäev otsa teha – ja õhtul ehitasin kodus ühtaegu nii tube kui talli,“ meenutab tänase aja Põrgupõhja Jürkat meenutav Freddy. „Oli hetk, mil tuli täielik meeleheide – ilmad läksid külmaks, nii oma kui rendiliste hobustele tuli boksivõred keevitada, sadularuumid ehitada, alanud oli sisemaneeži ehitus – ja siis selgus, et majas on vamm. Äsja ehitatud tubadest pidin põrandad üles võtma, seinaääred laiali lammutama…
Ja siis tulid sõbrad appi. Nad nägid mind rippu vajunud kätega keset õue seismas – ei tea, kuhu poole nüüd joosta, millist tööd teha – kutsusid talgud kokku, ehitasid boksid, sadularuumid ja aitasid majast vammi välja rookida.“
Paluge – ja teile antakse! Ka siis, kui palud sõnatult. Ja eriti siis, kui elad mehiselt üle hobuste õnnetud poegimised, koplite mahajooksmised ja lõputu hobuste püüdmise metsast – vigadest ja äpardustest teatavasti õpitakse.
Ühtlasi kannab Freddy hõim vana head peremudelit, kus põlvkonnad ja ligimesed hoiavad omavahel kokku. Kilgi talu ühes otsas resideeriv ema ja isa tulid Tartust töölt ära, et aidata pojal ehitada ning minial talitada hobuseid, keda sõbrad järjest rohkem hoiule tõid.
Lõuna-Eesti suurimaks
Näiliselt vaikne ja tagasihoidlik Freddy sooritas tänu Airele, vanematele ja vennale sõna otseses mõttes lendstardi, mis pole keskmisele eesti mehele omane. Lasi kirjutada projektid, mille abil esmalt ehitati külgnevate tallidega sisemaneež. Kilgi talust sai Lõuna-Eesti suurim hobuhotell 60 hobusele.
Seejärel asuti korraldama koolitusi nii ratsutamise, sadulate kui hobuhingenduse alal. Aire täiendas end Liivaku tallis James Caudrey käe all – ning kogus inspiratsiooni niššide leidmiseks. Täna peetakse Lätikülas iga liiki ratsutamise võistlusi, igal õhtul toimuvad treeningud – elumaja on pärast Freddy üleinimlikke pingutusi tundmatuseni muutunud, aidast saamas külalistemaja – ja seegi pole veel kõik.
„Õues valmis äsja koolisõiduplats, rajasime krossiraja, et pidada kolmevõistlusi, mille osad on koolisõit, parkuur ja kross – ehitame võistluste jaoks kohtunikemaja ning lähiaja plaanides on ka teise maneeži ehitamine – et hüppajad ja dressaaži harrastajad üksteisest ei segaks ning võistluste ajal sise-soojendusplats oleks,“ loetleb Freddy, vaadates ka ise üllatunult oma valdusi, mis on väikesest lagunenud talust mainekaks hobukeskuseks saanud. „Aire on juba mitu aastat ka hobuvarustust maale toonud, sadulatega toimetamist õppinud ja õpetanud ning praegu on vaid paar vaba boksikohta, kuhu siitkandi inimesed oma hinnalised sõbrad hobuhotelli saavad tuua.“
Argipäev
Mida tähendab hobuhotell? See tähendab Freddy perekonda, kes töötab ilma vähimagi abijõuta mitmel rindel. Freddy on aastaid ehitanud, traktoriroolis istunud, varustanud ja turustanud, ilma et oleks kodust üldse välja pääsenud.
Aire toidab päeva alustuseks kolm tallitäit hoolealuseid, siis viib ligi 60 hobust hommikuti käe kõrval tallist koplitesse, viskab boksid sõnnikust tühjaks, teeb lõunase talituse, kõnnitab õhtuks kõik vastutatavad tagasi talli… Ja nii iga päev. Milline vastutus elude eest!
„Tänu vanematele ja vennale oleme saanud viimastel talvedel korra Egiptuses hinge tõmmata – aga rutiin ja stress on mõistagi koletud,“ tunnistab Freddy. „Pühapäeviti magame tund aega kauem, kodust väljas ja pidudel ausalt ja otse öeldes ei käi. Olen püüdnud oma valitud olukorda kergemaks ja helgemaks muuta muid kanaleid pidi.“
Muud kanalid tähendavad seda, et Freddy ja tema vend Tanel avasid Tartus täpselt raudteejaama vastas kvaliteet-kaltsuka. Sellega tegeleb kogu perekond – nii vaheldumisi kui korraga.
„Meil kõigil on järelikult juba ligi seitse ametit, millest kõigi alal pead olema professionaal, et mitte kõrbeda. Kõrvaltvaatajale võib tunduda: mis see riiete-kingade müümine või hobuste teenindamine ja hobuürituste korraldamine ikka on – aga iga su liigutus kätkeb tohutut vastutust,“ arutleb Freddy. „Kui sul on nii mitu elukutset, pead pidevalt ühelt lainelt teisele lülituma. Traktoriroolist poeletti, ehituselt koplisse. Võimalik, et meie ajastul proovitaksegi järele, kui palju inimesed välja kannatavad.“
Blinterid
Freddyt tabas talust ülisuurt hobukeskust välja ehitades paradoksaalsel kombel üksindus. Aina traktor ja tööriistad, laenud ja liisingud, vastutus ja kohustused. Ta leidis nii enda kui nüüdseks pea 200 teekaaslase jaoks lahenduse võrkturunduses nimega Blint.
„See pole mingi Amway ega Tupervaare – me jagame esmatarbevajadusi rahuldavate firmade allahindlusi. Olgu see kindlustus, lennundus või toidumajandus. Allahindluse jagajad saavad tulu, nii lihtne ongi,“ selgitab Freddy püramiidäri põhimõtet. „Kui blinteriks hakkasin, oli alguses eesmärk loomulikult oma perele ja hobukeskusele raha teenida. Nüüdseks olen avastanud, et ma ei hakanud siiski paaniliseks rahateenijaks, sain midagi palju enamat. Silmsideme inimestega ja põhjuse kodust väljas käia.“
Ehkki enamasti peetakse võrkturundamist sõprussidemete lammutajaks – su igasugust lähenemist arvatakse kohe püüdluseks sinu rahamaailma püramiidi tirida – kinnitab Freddy, et naudib paar korda nädalas toimuvaid blinterite kogunemisi Tartus ja Tallinnas ning on õnnelik võimaluse üle inimestega vestelda ja tegelda vahelduseks millegi muu kui hobukeskuse haldamise, traktori ja sõnnikuga.
„Ma tean, et rahamaailm on teatud mõttes saatanlik ebajumal, aga selleks, et oma peret ja nendega koos rajatut teenida, pean perioodiliselt kodust välja sõitma ja hoopis mingitel teistel teemadel vestlema,“ tunnistab mees. „Võimalik, et pingest vabastaks ja mõtteid helgendaks-valgendaks ratsutamine – oskan seda väga algelisel tasemel ja tean, et see pole päris minu ala. Olen küll natuke nagu maailma loonud – siia Kilgi talli midagi sellist, mida kusagil mujal pole – aga ise ma sellepärast ratsutama ei pea, et elan keset hobuseid. Me ei pea ju ka poest ja kataloogist kõike ostma ja omastama – õnnelik ja pühendunud võib olla ka vaadates.“