13. veebruar 2014
Herkki Haldre – laevaga laulatatud
Kahemastilise purjelaeva Kajsamoor kapten Herkki Haldre (49) jõudis õnnelikult tagasi ookeaniretkelt üle Vaikse ookeani, ümber kurikuulsa Kap Hoorni. Ümber Lõuna-Ameerika ohtlikema tipu seilamise tunnismärgiks pani kahemastilise kuunari Tecla kapten Jan Herkkile vasakusse kõrva rõnga. Purjenõelaga, ainsaks desinfektsioonivahendiks meresool. Särab nüüd siin Eestimaa talves – rahul elu ja Põhjala ilmadega.
„Talv on nii suurtele vanadele laevadele kui nendega laulatatud meestele võrratu aastaaeg,“ kiidab kapten Haldre oma laevakontori akna taga sillerdavat pakast. Sügise tänava kahekorruseline büroo meenutab laeva sisemust, selle sisustus koosneb kõigest laevanduslikust-merenduslikust ning keset meremaale ja –raamatuid, teenekast jullast vormitud diivanit ja viskivaadist lauda töötab neli inimest eduka suve nimel. „Kajsamoor on Lennusadamas talveunes. Jääkallistus on suurtele ja väärikatele hea. Olnud aegadel muide täideti sellised alused sõnnikuga. Üldse on mitmed vanad head meetodid paremad kui uued. Samas eelistan siiski kaasaegseid merehulguste termorõivaid arhailistele õlikummist roobadele ning ookeanil kasutame siiski kõiki kaasaegseid side- ja navigatsioonivahendeid. Meid oodatakse koju!“
Suurte arvude seadus
Kapten-reeder Haldret ootas kangelasretkelt koju tema väärikas elukaaslane Kajsamoor, kes saab tänavu 75aastaseks. Saarlaste Suur Tõll saab 100aastaseks – nagu ka hollandlaste Tecla, millega Herki maakera enda jaoks senisest veel ümmargusemaks seilas.
Eesti suurte ajalooliste laevade selts, kuhu kuulub 14 alust, tegutseb 10 aastat. Seltsis on nii autentseid laevu nagu Kajsamoor, mille Herkki õnneliku juhuse tahtel Norrast koju tõi – kui ka koopiaid. Kui vanast-väärikast on alles mõned puupulgad ja fotod, nimetatakse olemasolevate andmete järgi taastatud laevu replikateks. Üks selline on näiteks Haapsalu kaljas Hoppet, mille sünniaastaks loetakse ikkagi aastat 1926, ehkki ta on otsast otsani uuesti üles ehitatud.
„Suurte arvude seadus tähendab ka rahasummasid, mida laevad eeldavad. Nii minu esimene, Iris – kui Hiiumaa Alar aastast 1938 seisavad Emmastes raha ootel,“ nendib Herkki. „Laev – see on auk mere sees. Sinna mahub lõpmatuseni raha. Aega, energiat, armastust ja õnne kahtlemata ka – kõik mis sinna pandud, tuleb mitmekordselt tagasi.
Raha on loota vaid projektidest ja fondidest. Ehkki Eestis on ju suhteliselt palju väga rikkaid inimesi. Inimeste huvipuudus mereasjade vastu on üks nõukogude okupatsiooni päranditest. Meid, rannarahvast, kohitseti maa- ja kartulirahvaks. Sellepärast, et kui mererahvas silmapiirile vaatab, tekib tal huvi, mis on silmapiiri taga – ja ta pole enam taltsas.
„Mina loen oma missiooniks selles elus eestlaste merehuvi taastekitamist. Kui teised rannarahvad kannavad sajandite-milleeniumide vanuseid meretraditsioone – lapsed teavad, et nii on alati tehtud – siis minu ja mõttekaaslaste ülesanne on tekitada uus-vana nii-tehakse kultuur. Paradoksaalsel kombel olen selleks pädev tänu sellele, et olen pärit sisemaalt, Tartu kilu!“
Herkki vanemad olid kirglikud ja pühendunud sisemerepurjetajad M-klassi kolmemehepaatidega, mis toodi eelmise sajandi keskel Volga jõe pealt ning teenivad Võrtsjärvel-Saadjärvel tänini. Tänu sellele on Herkki end maailmamerede pikamaapurjetajaks elukoolitanud ning üks suuremaid töövõite on see, et üks tema vaimseid-meriseid poegi Markus, kes 10 aastat Herkki kõrval seilas, on nüüd pärast merekoole Eesti noorim suurte laevade kapten.
Milleks meile Kap Hoorn?
Mis kasu on Eesti rahval sellest, et Hollandi kahemastiline kuunar Tecla seilas ümber ohtliku maailma veerekese, mille ingliskeelne nimetus on Cape Horn ning mille ümber on kõigi eeskirjade kohaselt auringi teinud vaid 200 inimest!?
„Kuna kõik on kõige ja kõigiga seotud, tähendab see, kui mina tegin selle ära, et ka sina tegid selle ära. Samal kombel on inimesed osaduses sportlaste, näitlejate, lauljate saavutusega. Ilmselt muudavad sellised liikumised rahvuse ja inimkonna teadvuses ning võib-olla koguni planeedi energeetikas palju rohkem kui aimame,“ arutleb Herkki. „Austraaliast Euroopasse viibki kiireim tee tegelikult üle Vaikse ookeani. Selle teekonna läbis muide viimati 1949.aastal Saksa laevatehase P-tähelistest alustest üks – Pamir – Ahvenamaa kapten Erikssoni juhtimisel.
Tecla pardal oli 13 meeskonnaliiget seitsmelt maalt. Kui küsisin meie Hollandi kapten-reeder Janilt, kas ta ebausklik pole, teatas tema, et ei usu Kotermanni ega Neptunit, küll aga õnnetoovaid tätoveeringuid, millega vägiseid lepitada.
Meie kultuuris on suhtumine tätoveeringutesse teatavasti kaksipidi paigast ära. Ühest küljest assotsieeruvad vangide ja nende sümboolikaga. Teisalt on sellest saanud pesudo stiilis „roos rinnas ja kallim kannikal“. On veel mõistagi ka tattoo-kunst. Ent meremeeste tätokad on lähedases suguluses nende loodusrahvaste kehakaunistamise maagiaga, keda on laevaretkedel külastatud. Iga maa ja rahvas õpetab – ja kuidas veel!“
Herkki meeskond alustas suurännakut Uus-Meremaalt, kus põlisrahvas maoorid võiksid olla kõigile meile õpetajateks, mismoodi põlisrahvaid austada ja ka müüa. Heas mõttes. Mees nägi, kui palju õigem ja õiglasem, loovam ja tulevikulisem on põlisrahva austamine, mitte reservaatidesse surumine. Erinevalt aborigeenidest ja indiaanlastest on maoorid oma pärusmaal austatud ja rakendatud – nende kultuuri ja eksootikat müüakse a la Kihnu saar. Nagu meie kihnu kördid, nii on maooride tätoveeritud ürgkehad, laulud ja tantsud kirgas kaubamärk.
„Chathami saartest – arhipelaagist, kus päike tõuseb esimesena – ei tea eestlased õigupoolest üldse midagi. Sealsed põlisasukad olid morioorid. See oli paradiisiaia lähedane kultuur – täiesti vägivallatu. Kui hõimude vahel tekkis tüli, saatis kumbki klann oma tugevaima mehe – kakeldi esimese vereni. Mitte iialgi ei tapetud. Ja see vägivallatus sai moriooridele saatuslikuks. Kui maooride sõjalaevastik Uus-Meremaa rannikumerel ära eksis ja endale üllatuseks moriooride juurde triivis, poputasid nood ootamatud külalised üles ning külalised pistsid nad seepeale tänutäheks potti!“
Herkki kirjeldab idüllilist-dramaatilist maailma veerekest piirkonnana, kus pole mobiililevi, kust noored esimesel võimalusel Uus-Meremaale lahkuvad – ja jäävad. Tagasi tulevad pensionärid…
Aukartus Elu ees
Arhipelaagist Lõuna-Ameerikani pole ainsatki saart – 4000 miili ookeni. Veel ookeani. Ja siis veel ookeani. Neid miile läbides ei näinud Tecla meeskond mitte ainsatki teist laeva. Ka lennukid sealt üle ei lenda.
Inimtühjus. Ja teadmine, et kui midagi juhtub, jõuab lähim laev appi 2-3 nädalaga. Juba…
„Vaalad, orkad ja albatrossid olid ainsad elusolendid, keda neil vetel kohtasime. Orka on tapjavaal – sääraste kõrval on haikalad poisikesed. Nad ujusid meile nii lähedal, et võinuksime neid patsutada. Korra pidime oma suurt ja kaunist alust jõuliselt fallama, et magavale vaalale mitte otsa sõita – järgnenuks ehmunud sabalaks ning meil poleks ilmselt nii hästi läinud nagu sellel sõgedal, kes jeebi pontoonide külge kinnitas ja ookeani ületama asus,“ naerab Herkki. „Tapjavaala hambad on midagi nii kirjeldamatult koletut, et õigupoolest on tore nüüd jälle neist pisut kaugemal olla.
Albatrossid olid minu jaoks mõistatus. Tuhandete kilomeetrite kaugusel maismaast. Mida nemad seal teevad? Miks nad seal on? Haikalad kuuldavasti magavad ühe ajupoolkera kaupa – üks pool magab, teine tegutseb. Nii kaugetele vetel askeldavatel albatrossidel peab mingi sama süsteem olema – kuidas muidu nad lendavad-lendavad-lendavad…“
Nagu pisut tavalisemad eestlased neelduvad telepildisse, kui näidatakse pingviinide elu, armus ka Herkki pingviinidesse. Vahetult ja vaimustusega. Ta veetis koloonias koos 4000 pingviiniga enam kui kuus võrratut ja hüpnootilist tundi – jälgis lummatult nende müstiliste lindude ühiskonda, kes toimivad, nagu inimesed, ainult palju paremini…
Inimestelgi on siiski üks esmane mõistlik reegel – ka kõige hulljulgemas seikluses ellu jääda. Selleks on tänapäeva inimestel nutikaid elektroonilisi navigeerimise ja sidevahendeid, mis muudavad ohutumaks nende reeglite järgimise, mis on kehtestatud Kap Hoorni ümber sõitmiseks. Reegel, mida tuleb järgida, et neem loetaks auga kallistatuks – 3000 miili tuleb sõita ainult purjede jõul, peatusteta ning mõlemal pool Lõuna-Ameerika mandrit peab ületama 50. paralleeli. Tecla sõitis vaid Argentiina rannikuvetes mõnda aega mootoriga – oli tuulevaikus ning kuna saabuti Falklandilt, ei tahetud naftasõja järelkäärimisest kirbetesse vetesse liiga kauaks loksuma jääda.
„Kruiisid sõidavad samuti Lõuna-Ameerikast Antarktikasse ümber Kap Hoorni – ent seda kenal külluslikul ja turvalisel moel. Nende väikelinna-suuruste kruiisilaevade reisijad võivad vaid teatud tasandil teatada, et on ümber selle karmi mandritipu rännanud, ent tegelikult on meremehistele kokkulepetele vastava kursiga katsumuse sooritanud vaid 200 inimest! Teised on järele andnud kiusatusele varjuda Ussuaiasse, Beagle’i kanalisse või Magalhaesi väina,“ selgitab Herkki. „Kui üks Atlandi ületamine on 2500 miili, siis Tecla tuli üle Vaikse ookeani ja ümber Hoorni neeme ligi 7000 miili. Kap Hoorni embamise ohud seisnevad selles, et seal on permanentselt tugevad tuuled, sel ajal kui meie seal trehvasime olema, puhus 35 m/s – sõitsime vaid pisima fokalapiga ja ikka kihutasime. Pidevad läänetuuled põrkavad vastu Vaikse ookeani äärseid Andide ahelikke, pöörduvad ja kohtuvad Antarktika vastutuulega. Lisaks tekitab kahe ookeani kohtumine seal vastastikused hoovused. Seega viib vähimgi halb õnn ja peretülid kotermanniga su Tšiili rannakaljudesse.“
Suure Halli kindel meeskond
Herkki muuseum-kontoris on Eesti vanim faksiimile merendusõpik, milles sisalduvad reeglid kehtivad paljuski ka täna. Näiteks see, et meeskonnaliige siseneb laeva alltuult kaptenit. Ta haiseb, sellepärast. Ning soolase higi hais on kuitahes haritud ja edukagi meremehe puhul paratamatu.
„Meil oli pardal desalinaator. Mida külmem, seda aeglasemalt see aparaat merevett soolatustab. Seepärast polnud võimalik kuigi sageli duši all käia ega pesu ja sokke vahetada. Ja kui kõik haisevad, siis see polegi probleem,“ muheleb purjenõelaga piersitud kõrvaga merehunt. „Palju olulisem on see, et kuude kaupa üksteist taluma pidavad inimesed sobiksid. Meil oli Suure Halli kindel meeskond – sisuliselt nende kolme kuu jooksul tülisid polnud. Lühemate sutsude puhul – nädal kuni paar – tuleb pahatihti ette, et ootad kallast selleks, et mõnest vingujast või lobasuust vabaneda. Nii pika sundkoosluse puhul tuleb appi uni. Ööpäevarütm on selline, et neli tundi vahti – neli und – neli vahti – neli und. Mõnevõrra suudad lugeda ja vestelda – ent reeglina magatakse säärastel retkedel vaba aeg mõistlikult maha.“
Mis puutub toiduvarudesse, siis leiba küpsetati Teclal ise ning Uus-Meremaalt kaasa võetud tomateid jätkus Falklandini. Hea õnn viis 7 rahvusest mehed kenasti alla hoovust, alla tuuli – mööda pannes olnuks esimene peatus Aafrika…
Falklandil ootas Herkkit üks tähendusrikas tõik teise järel. Esiteks on seal sadamas tontlikud 19.sajandi vrakid – rannarahva õigus on läbi ajastute olnud säärane, et mis meri toob, see leidja oma. Purukssõidetud laevad jäid sinna, meremehed lahkusid teiste laevadega. Mis vähegi kannatas, kõbiti pärast omanike lahkumist merekõlbulikuks, ülejäänud kollitavadki seal tänini.
Teiseks on seal ainus ehtne sadamakõrts, mida kapten Haldre oma arvukatel seiklustel näinud. Just selline, nagu filmides ja lauludes – meremehed, taruiraraa! Nüüd hoolitses Herkki ka selle eest, et paika peaks Hemingway legendaarne väljend: igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Herkki oli kõigi aegade esimene eestlane, kes ses sadamas leidus. Ta möönab, et mõni varasem võis olla nii vagur ja tasane, et ei teinud häält ega saanud kõrtsis peksa ning on seetõttu märkamatuks jäänud.
See esimene eestlane aga käis Falklandi kuberner Nigel Haywoodi juures õhtusöögil. Sel lihtsal põhjusel, et nad on ammused sõbrad. Kui Haywood oli Briti suursaadik Eestis, tekkis meeste vahel inimlik side, tänane kuberner on Haldre Irise peal sõitnud ning Kajsamoori muuseum-kontoris on nüüd muude trofeede seas tema kingitus.
„Falklandilt seilasime Uruguaisse – Argentiinaga peetud naftasõja järelkäärimine muutnuks sinnapõikamise arutuks,“ kirjeldab Herkki, mida ahnus kõikjal maailmas inimkonnaga teeb. „Inglismaaga on sellel kõledal-külmal-tuulisel paigal ühendus militaarlennuki kaudu, mis käib kord kuus. Tšiilist saabub lennuk kord nädalas… Ei, sõbrad, turistina ma Falklandile ilmaski ei läheks.“
Tartu kilu
Paradoksaalsel kombel sai härra Haldrest kaugpurjetaja tänu Tartu päritolule. Võrtsjärvel purjetati läbi kogu pimeda nõukogude okupatsiooni – dünastiad Haldred, Murutarid, Vooglaiud hoidsid purjetamise traditsiooni alal aegadel, mil meri oli lubamatu nähtus. Võrtsjärv oli tollane meri. Peipsi oli lausa ookean…
„Muidugi kaalusin merekooli astumist, ent toona oli see poolsõjaväeline ja venekeelne asutus, kus minust oleks saanud kaubalaeva kapten või kalalaeva meremees-viinanina, kellesugustest enamus on tänaseks nii maise kui merise matka lõpetanud,“ muheleb Herkki. „Pärast ajakirjanduse lõpetamist Tartu Ülikooli Akadeemia Peegelianas olin tööl Eesti Raadio noortesaadetes ning tegelikku tööd oli 1-2 päeva kuus – kogu ülejäänud aeg kulus purjetamisele. Esmakordselt jahiga merel olin kaheksakümendate alguses. Siis tulid Muhu väina sõitmised, Põhjarannikut pidi kurssimine… Raadio 2 käivitamise ja juhtimise aeg põhjustas paratamatult augu purjetamisse – nüüd oli vaja reaalselt, mitte nõukogude noore kombel tööd teha.
Edasi läksin tööle USAsse ning tagasi Eestis tegelesin masinatööstusega. See oli periood, millest pole meenutada midag peale hea teenistuse. Nagu ütlesin, on laev üks põhjatu auk mere sees. Tänu korralikule sissetulekule saingi 2002.aastal Irise – Eesti esimese merekõlbuliku ajaloolise aluse.“
Tänu Irisele muudeti seadusandlust, et iidsed alused legaliseerida. Herkkit ja tema naiskonda elatab Kajsamoor. Väga hästi läbi mõeldud tegevussuundadega purjelaeva tavakursid on Eesti rannikusaared, aga ka Gotland, Saksamaa, Taani, Ahvenamaa, Helsinki. Kapten ütleb laeva kui elukaaslase kohta, et see peab enda ja meeskonna ise ära toitma ehk siis: laev peab ise panni naerma panema – selle nimel käis mullu 15 000 inimest pardal.
Juhused ja teadlikkus
2012.aastal sattus kaugpurjetaja Herkki Tecla hollandlasest kapteni Janiga viskit jooma. Jutuks tuli äsjalõppenud suursõidu kavandamine ning Haldre mõistis: see on selles elus ainus säärane võimalus. Et olla valmis vastu võtma nii seda väljakutset kui kavandada teadlikult Kajsamoori missioon, oli aga vaja… hobuseid!
Abielust naistearst Kaiga kasvanud 17aastane tütar Mirjam viis isa hobuste juurde ja õpetas ratsutama. Mees avastas, et laev sarnaneb hobusega. Need mõlemad elusolendid maandavad ja laevad, õpetavad ja viivad ühendusse puhta kosmilise energia, Algallikaga. Mõlemale suurele õpetajale, nii laevale kui hobusele on omane järelhirmu fenomen – alles pärast katsumustest ja ohuolukordadest läbi tulemist jõuab kohale, mis kõik oleks võinud juhtuda.
„Kõike poole sajandi jooksul õpitut ja kogetut tahan võimalikult paljudele lastele ja noortele edasi anda. Kogemused näitavad, et püsiv tuluke tekib mu vaimsetest lastest 1:1000 kohta. Mul on loengusari ja lastelaagrid, 1.juunil ja 1.septembril on lapsed tasuta teretulnud lastekaitsepäeva ja tarkusepäeva Kajsamoori pardale veetma.
Meil on ka enesepääste kursused, mis on abiks igas eas inimestele – ning rannarahva merekultuuri tutvustamine mõtte, sõna ja teoga. Sümptomaatiline on, et neis ettevõtmistes toetavad Reval erakool ja Viking merepääste vahendid, ka Tallinna linn – aga mitte ükski riiklik instants…“
Herkki teatab rõõmsalt, et nüüd, kus Eesti mehele kriitiline 45.eluaasta juba mõne aja eest möödas ning oktoobris 50 täis, on ta omal nahal ja isikliku näitena tõestanud, mida tähendab lõputu mõtestatud liikumine värskes soolases õhus.
„Kui oled ise kogenud midagi väga head ja õiget, tahad seda ka teistele pakkuda. Kajsamoorist on kujunenud läbipõlemise ennetuse ja maheda taastusravi ujuvkeskus. Meid on leidnud erivajadustega inimesed –nii vaimse puudega inimesed kui ratastoolirahvas vajavad värskeid emotsioone ja keskkonna vahetust,“ teab kapten. „Ning ikka ja jälle lapsed-lapsed-lapsed. Igal suvel võtame pardale jungad – juunis saabub terve kimp üle 12aastaseid poisse laevatööle, augustiks jäävad mõned ikka järele ka. Jungmannidest üks, Silver saabus noormehena pardale ja ütles, et päris meremees peab oskama ka purjede all sõita – nüüd koolitab mereakadeemia teda ookeanilaevade peale.
Mis puutub minu isiklikku ellu, siis see ongi meri. Meri. Ja meri. Laevad on naisterahvad. Mees saab olla abielus ühe naisega. Seilasime, teame!“