30.jaanuar – 2.veebruar

Küünlapäev. Naiste püha. Täna ei tohi neised tööd teha, vaid peavad punast viina jooma.  Seega on iga tänane toiming õnnitatud Teenimine, mitte töö.Tartu rahutuse aastapäev on ka. Midagi rohkemat kui Aleksander õhtuse bussiga mul sellele teatrikulisjale linnale kinkida pole. Rõõmus Reede peab Soomes sünnipäeva – tal on kindlasti kõik vägaväga hästi. Diana peab Pärnumaal sünnipäeva – ja manitseb mind sõrmi hoidma, et vanaduses ikka nööbid lahti saaksin. Lady Di, küll ma selle eest hoolt kannan, et vanaduses keegi vahva taat mu nöpsid pusib. Või õmbleb Indira mu undrukutele tõmblukud ja lõdvad kummid, mitte nööbid

Dianale, kes soovitas mul töid ja enesepiitsa koomale krõbida, vastasin: „Minu sõrmi-randmeid ennivad puuhalud ja autorool muide üle kõige. Loomapidamist tõmban koomale 21.märtsil – oinas läheb potti Mis koorem see 12 lammast ja 4 hobust on? Täpselt paras pere. Lehmamõte lahkus õnneks eos – ja see peni, kes kodus ei püsinud, on juba kuu aega Nõmmel uues peres, nii et kena keik, mu armas.“

„Vaata siia!“ käskisid hobused uue aasta hommikul. Vaatasin nende soovituse peale üle puukuuri tagumise osa puuriitade nende poole, nagu kästud. Kevadeni kestvad riidad. Nende taga uks hobusekoplisse… Nooh?

„Vaata üles!“ soovitasid hobused seejärel, ninad vastu kuuriseina. Vaatasin. Sauna peal on laudade jäägid. Mõned prussid. Sületäis keermelatte ja betooni armatuurivarbasid. Jaanitulle minevad afro-mänguasjad…

„Sellel suvel sina sitta ei viska. Sellel suvel me puhkame ja mängime, ratsutame ja rõõmustame,“ teatasid hobused.

Ja korraga sain aru, mida hobunad räägivad. Heureka! Ahaa! Hurraa! Halleluuja!

Kui kuuri tagumine osa on lagedaks köetud, ehitame Aleksandriga sinna vaheseina. Vaheseina kuuripoolse ukse väravaks võtame lambakopli selle värava, mis eraldas lehmi lammastest. Koplipoolne uks on talli peal kangastelgede najal kenasti ootamas.Sinna tuleb suvetall, kus õhk ja hobused liiguvad vabalt – saavad otse jootmisvanni kõrval päikese ja parmude eest varju, ilma et õhtuks oleks tall ammoniaaki täis ja minu kogu õuhh läheb õhtustesse tallikasimistesse. Suvetalli roogime puhtaks sügisel. Aamen.

Ka hobukopli ja õue vahele ehitatava aia värav on olemas – sigade kahe sulu vaheline. Selle aia peale ei tule lapitist lauda, vaid servamata põiki – siis ei rinnuta hobunad aeda pikali. Nojaa, seda tegid Garfield ja Reedekene… Ja aeda dubleeriv karjuselint hoiab ära poolmeeste mahkerdatud käkid ja bläkid. Soone Saara oma 11aastase pojaga annab kokku ühe täismehe

On uue aasta saabumise tunne. Kogu olemusega ja igal tasandil. Kodus on suurpuhastus lõpetatud – ravimi- ja dokumendikorvide korrastamiseni, värskete piltide seintele panekuni välja. Traktaat on lõpetatud ja plats ootel raamatu käsikirja lõpuniloomiseks puhas. Aitäh… Oh kui nii väga aitäh, arved-võlad said makstud ja rida rituaale sooritatud.

Margrit Coates (Ühenduses Hobusega): „Elu pakub palju üles- ja allamäge sõite, kurve ning keerdkäike, aga Sina hakkad aega veetma tervendavalt, ühe väga erilise õpetaja seltsis. Ta on auväärne ja palju saavutanud. Kui kohtute, avanevad Su meeled süvitsi uuele tunnetusele ning süda tunneb ära vana tuttava sinu evolutsiooni algusaegadest. Terased silmad hoiavad Su tähelepanu, nähes läbi sisemise ja välimise kesta. Selles hetkes on erakordne kohalolek ning tähelepanelik, täiesti uut laadi kuulatamine. Sa paljastad oma hinge ning Sinu emotsioone ja mõtteid täpselt jälgides peegeldab ta Sulle asju, millest Sa varem isegi teadlik polnud. See väljendusviis on täielikult vaba tagamõtetest ja hinnangutest, koosnedes vaid puhtast soovist aidata. Õpetaja suudab Su maailma muuta kasutamata ühtegi sõna. Sa sirutad käe ja puudutad armastavat nägu, tunnetad sooja hingeõhku oma peopesades, tajud pehme keha tõmmet. Sa oled päästetud. See teejuht on Sinu hobune – ja kõik teised maailma hobused.“

Inimesed on viimastel päevadel tavatult helged.

Neljapäeval, Hobuse aasta alguse varahommikul nii tanklas kui säästukas.

Selleks ajaks, kui saabus Karekas koos Mardikaga, Pärnumaa matkajuhi-disaineri-mööblimeistriga, oli mul traktaat ära saadetud ja töö tellija teatmikulaviin kergendusohkega kokku pakitud. Mehed veeretasid kaks heinarulli hobustele ja avasid põhurulli, ühe rulli lammastele, vinnasid hiiglasliku kaerakoti autost aita, tegid mu madratsijurakele veel ühe ipponi – tuuseldasid ja pööritasid teist. Mina valmistasin seni küülikuraguud, nakitsesin põhurulli ümbert võrgud, võtsin hobuste uute rullide kohalt jääpurikad alla, krõtt-krats-nihv-nihveldasin auto puhtaks ja tegin hopade boksid.

Kaks minutit pärast seda, kui poisid läksid Ruunavere mõisa taha vigvamisse koos kahe Markoga higitelki ette valmistama, saabus vanapaar, kellest mees on väidetavalt Rasputini reinkarnats. Olgu ta, kes ta või mis ta – neil olid kaasas mulle sokid ja Indile kindad, ülimaitsev rosinakarask ja mu kirjatöönurga lambi sisse heledam led-pirn… Nad vaatasid ringi – nii palju käsitsitööd – ja siis pael. Täitsa pael Sesmõts et kui arutasime – püramiidi keskse lati ümber tuleb ühtlustav-tugevdav-kaunistav-väestav köis kruttida – ütlesid Rasputinid: ära jumala pärast ostma mine, meil on pool kilomeetrit nööri jõude seismas. Jess!

Külaliste lahkudes silitasin maja korda, ajasin 20 kanti kukkuvas pakases, millele sekundeeris üha tõusev tuul – kogusumma miinus 33 – pliidi ja sauna kuumaks. Ja me tegime – niigi kavandatust hiljem kodunt lahkudes kolm katset teele asuda. Kodu tõmbas meid nagu vedruga tagasi, nii et hakkasin juba mõtlema, äkeste ei peagi…

Kujunes Jumalik hilinemine. Imekauni mõisa taga lagendikul tuulekoridoris, mis andis kokku tuulekülma ligi nelikünd, oldi juba maa alla higitelki poetud. Tundsin kergendust. Üksindus. Mitte-kodus-üksindus on hoopis teine kui kodune, kus seda seoses polterkustidega teatavasti eales ei esine. Kukeseenesupp, mille Indiisuga väikese vahva sauna eesruumist potist leidsime, oli lihtsalt jumalik. Lisasime kaminasse halge, istusime supiga põrandale ja olime mõnnamõnnast sõnatud. Järgnesid juurikad ja dipi – ja seejärel tipi.

Mehed mõmisesid meile maa alt, et oleme sisse oodatud teisel ringil. Aga Sealtpoolt seati teisiti. Väga õigesti mõistagi. Kütsin tipit, pakkisin Indi tekkide sisse – ja ta hõljus haldjate juurde.

Rahu ja vaikus.

Oli pöörane pakasetuul, mis raputas tipit. Sättisin tuld ja lovelesin. Sain teada, et ma pole kunagi varem Põhjalas elanud. Selles elus olen küll talvel telkinud ja koopas ööbinud, aga kõik pakastega heitlemised ja elu eest võitlemised on tegelikult esmakordne kogemus.

Kui Indi poole tunni pärast külmetades ärkas, jätkus õnnistatud teenimine saunas – kütsin sauna ja kamina, panin tütre kamina ette tuduma ja ise läksin sauna. Kustutasin tuled, et tähistaevas aknast paistaks. Ning kõik elemendid – tuli, vesi, õhk ja maa – olid abiks uude aastasse sujumisel.

Sellest õhtust läksid hinge kirkad isiksused Soho ja Priit. Südaööl sõitsin läbi Varbola ahjusid kütma. Panin Kareka ja Mardika Preeriakotta maha – nad nautisid neid va elemente tipis – ja sain alles kell kolm kopikatega magama. Kui Soone onn kannatab külma kenasti, siis tuul teeb ta hetkega tühjaks. Panin aga täis. Sooja.

Reede ehk siis uusaastahommik algas kasside äratustseremooniaga. Puhh tuli kell viis vaatama, kas hümnikuulja suvatseks… Sai vend Notsu käest molli ja taandus. Kell seitse tulid kõik neljakesi, rivistusid voodi ette ja nurrusid puhta akordiga – Indiisu naeruturtsatused ajasid mu voodist välja.

Tallis-laudas ootasid rohusööjate uusaastakingitused. Nii uted kui Taja ja Maruusja olid oma söödakünad servani täis sittunud. Hobustel oli uusaastahommik, okeiki, aga lamba-aasta on ju alles järgmine! Ent 54aastane Naiste väe aeg Maa peal tuli ja jääb. Meil on hetkel siin allikate peal hiie kõrval, püramiidi all täpselt kaks meest – Donald ja Pantalone. Puhh-Notsu-Taavet ja oinas on nagu on.

Puud ja pesud suubusid reedel Smolnõisse. Ämm Inga ja Bojaar. Kessu ja dr.Annuk. Ema Kai ja sugulasepoiss Ott. Alo ja Aleksander. Rita ja tohtrihärra. Akadeemik ja Reimo. Karekas ja Jaanika. Helen ja Rait. Raissa ja Diana. Leedi Lensin ja Manfred… Ääretult konstruktiivsed, sabasid sõlmivad, uusi uksi avavad, lahendavad ja vahendavad vestlused olid. Enam kui kaks tundi.

Seejärel boksid ja leivad, vesi ja vile. Hobuseid jootes – jummel, kuidas ma seda naudin, kui nad neljakesi ämbrites luristavad ja külgpilguga mulle silma vaatavad… tajusin lausa helendavat Naisenergiat. Ja Vesi ruulib uuel ajastul. Kõik temaga seonduv on puhas ja õilis.

Märad kastsid mu läbimärjaks ja ma palvetasin naerdes.

Avastasin, mis annab tegelikult üleloomuliku jõu viie mehe tööks ja endast  kordi suuremate asjade liigutamiseks. Üllatus-üllatus, hobused. Sitakäruga neist möödudes annan alateadlikult just sellele hobunale musi, kelle pesa kasin – ja tema annab mulle jõu – ja mina Teenin rõõmuga. Üksteise vaimolendite laadimine. Nii hea.

Karekas ütles eelmisel õhtul, et higitelgiliste teenimises olemine oli mulle õnnistus – oli jah! – ja ma sain äkeste aru, miks kardan ja põlgan teatud inimesi, kes pole tegelt omavahel vähimalgi määral sarnased. Ahvide planeedilt ja sinisukkade satelliidilt näiteks. Nad sõimavad tööd ja mõnitavad neid, keda teenima peaksid, lõhuvad riistu ja määrivad sita ära. Sellepärast, et nad ei taju Teenimise õnnistust. Orjad. Laupäevaõhtul Preeriakojas arendasime seda teemat pealik Markoga edasi. Väga oluline motiiv. Kuidas õpetada noori – ja järgnejaid – nii, et nad leiaksid eksistentsiaalse töö ja siira pühendumise. Aho

Bussilt tulles oli Aleksander häälestatud sellepärast ahastama, et lemmikloom saadeti ahvide planeedile tagasi. Ent kui ma näitasin talle, kuidas ja kuhu aiad-väravad ehitame, kuidas näeb välja suvetalli ehitamine ning vinnasin tema abiga saunavaiba lumest tagasi lava peale, põhud-heinad talli, läks tal tuju heaks.

Karekas ja Mart tulid Soonele sooja ja sööma ja võtsid Aleksandri kui musta hobuse Preeriakotta kivisoojenduslõket tegema ja Sweti ette valmistama. Rahva kogunemise orgunn, täis kõht… Kohutava une tõrjus Karekas – Indi pani tema huultele tsinksalvi ning ta avastas, et näeb välja nagu Donatella Versace – või vähemalt vaese mehe Galojan – homeerilisest naerust tuli jõud – kaapisin õue õhtusele talitusele – ja seal oli jahmatavalt soe! Miinus kaheksa.

Koer kolis sel õhtul sauna eesruumi ööbima. Kas see, et mina pakkisin kodinad ja seitsmese tütretiba kokku ja sukeldusin metsa tormi kätte on normaalne? Vägagi. Esiteks võtsime rongilt Jaana – kellel on täna sünnipäev – kellega oleme üdini läbi põimunud. Kohtusime elus esimest korda. Aga. Ta resideerib Indi Tomi juures. Ta küsis õhksoojuspumba kohta nõu. Tema õde on Nuhja talli Liina. Ta töötab Waldorfis. Ta on õppinud skulptuuri ja loodusmatkade korraldamist. Mis siin öeldagi.

Paar tipi-tundi toppisid meie kõhud veelgi enam täis. Ja südamed. Heas mõttes. Jutustasin kogunevatele naistele – telgis olidki Karekas-Mart-Marko ainsad mehed – oma polterkustidest ja sellest, kuidas loomad kanaldavad. Sweti alustuseks tekitasime lastega segaduse – meie võtsime seal sees siuhviuh riidest lahti, ehkki nii pole kombeks – ent pärast 4tunnise tseremoonia lõppu pidime end selle eest kiitma – keegi ei saanud külma ega asjatuid kannatusi. Ma usun, et üks tekkidest, mille maha unetasin, ei kannata ka selle all väga. Annab märku, et läheme taas.

Minu põhiline palve Kareka veetud ja Mardika teenitud riituse ajal oli see, et inimesed õpiksid teenimise õnnistust – et ma ise ei elaks asjata üle seda, kui teised ei oska, kui minu muinasjuttu ei mõisteta – ja palusin kogu südamest hingetõmmet enne, kui Mees saabub – et ta poleks vana aja ussikeste taignale ligilähedanegi.

Indira pidas tseremoonia printsessilikult vastu, assisteerides pealikku tema paremal käel. Aleksander hakkas kolmandal raundil magusalt nurruma – mille eest Marko teda ekstra tänas ja õnnistas. Poja keerdus mõnusalt ümber minu. Lõvipoeg sihuke

Öine kodutee oli tänu sellele üle elatav – karuuni, tuisk, vaalud, libe – et poja püsis mu kõrval ärkvel ja rääkis millest iganes, et ma ninali rooli sisse ei vajuks. Kodus kõndisime kinnisilmi voodisse. Mauhti!

Hommik algas kikivarvukil nägude-lugedusega. Indiaanlased olid õnneks kõik endale koha leidnud – ja öösel ka köögi pliidiga leso soojaks kütnud. Karekas tudus leso peal, Mardikas Indi toas, Jaana Aleksandri toas. Üldise nurrumise saatel oma postkaste üle vaadates oli tunne, et viimatisest arvutisessioonist on möödas mitut nädalat…

Laupäevahommikune talitusrosin oli Bella ja Manni kallistus. Bella tõusis Manni najale püsti ja pani talle käpad ümber kaela. Vapustav! Mann lubas tal seepeale koos endaga samast ämbrist juua. Müstika!

Lammaste lumetõrke peale – ei tahtnud tuisu sisse tulla – soovitasin: pöörduge akadeemiku poole! Tema ütles eile et igatseb lund, mis annaks põhjuse õues olla. Palun jah, paarkümmend sentimeetrit ööpäevaga. Võib lahkesti ka meile kühveldama tulla, sest ehkki nägime eile mitmes kohas suurt Tomi sahkamas, siia ta ei tulnud. Keeras Baikovite juurest kiigeplatsile ja kogu armastus.

Eile läksid rollid sassi. Kuni minul olid õues puud, lumi, pesu, pudrutasid mehed köögis. Kui lõpetasin just bokside värskendamise, tuli ka Jaana hobuste tuppa – kuni ta analüüsis ratsakooli ja koduhobuste hobunate erinevust, tuli mulle korraga silma ette Soone enne minu sooritusi – heldeke, milline see kõik enne oli ju…

Kui indiaanlased lahkusid, tegin kodule pai, panin ahjud valmis, et tagasi tulles tuled süüdata, viisime koos lastega hobustele leiva ja vee ning lammastele-kanadele kartulid. Ja sõitsime Lelle Indi klassiõe Krislini sünnipäevale. Pärast tibide kokkunoppimist Saunakülast ja Kaereperest oli meil ratastel hakipesa, mis õnnelikult seltsimaja ette maandus.

Tegin endale Lelle ekskursiooni. Veerand tundi – ja kogu asula Kas keegi käsib mul meenutada Huko Hiiemäe raamatukogu sealt siia evakueerimist, mu tollase jobukaasa idee mind sinna kolid – ja naissoost joodikurämpsu, kes sel suvel mögisema tuli, kui lastega pärast Imsi järves ujumist seal üleküpseid vaarikaid sõime? Persse minge. Ei meenuta.

Käisin külas koera ja kassiga pensionipõlve pidaval Olev Vallimaal, endisel miilitsabossil. Liigutav ja tuhandeid mõtteid liigutav visiit oli. Tema ukse ees sain kokku Sitika Eveliniga. Evelin käis oma reipa ristandiga lastele sünnipäevasõitu tegemas. Hobune oli vahva – ja pidu, millega ühinesin, ka. jälgisin neid. Ja nägin rohkem kui nägin…

Laste laotamisele järgnes kahelt naiselt nätaki – maksa, anna… Aga see läks ülikiiresti üle, sest kuni mina loomi talitasin, kühveldas Aleksander omal algatusel lume, kuni paar masinatäit pesu pesin, tegid lapsed lumesajus värskesse lumme lumeingleid. Siis kütsin 3 ahju – ka saunaka ikka ju – ja Bella koliski sauna ööbima. Jääb siis nii.

Heatujulised ja mõnusad lapsed vaatasid õhtul telekast pikka multikat. Mina nõelusin 11 sokki ja 2 kinnast. Soknad olidki põhjus, miks see kõik siin sai üles alles pühapäeval. Kella 11 ajal oli naabritel raju ilutulestik. Ju vist sünnipäev. Ja nii palju siis looduse austusest ja loomade lähedusega arvestamisest. Ma ei ütle mitte midagi. Sest see ei muuda midagi.

Karekas helistas ja ütles, et igatseb meie järele. Ojukas lajatas sotsmeediasse fašistliku karje. Mul on oma tellimustega töölaual Eesti Ekspress ja Eesti Naine, pildid ja arved, analüüsimised ja ühe faili ülesehitamine ning üks uus kanaldus.

Päike viis meid kõigepealt siiski õue - sorteerisime koos lastega sauna peal ehitusmaterjalid. Ilus ja hea sai. Ja Mürakas tuli. Lükkas meie õue puhtaks ja peaaegu isegi naeratas meile – ja tuju läks nii heaks, et müttasime läbi lume hobusekopli tagumisse serva ja parandasime paar põtade disainitud lauda ära. Lastele frikatilli supp, emmele boksid, õhk ja armastus

Enne Tartu bussi läheme Kuusemäele tallesid vaatama. Ja õhtul tulevad Retid sauna.

Kui kõike ei jõua, pole õhtuks mõistagi endaga rahul… Miski ei muutu