24.jaanuar

24. jaanuaril 2014 said Soone talu härjapõlvikud hakkama millegi tõeliselt üleloomulikuga – meil siin ilmselt loomulikuga. Kell 9 hommikul võtsin pliidi alt tuha välja ja panin tulehakatuse valmis – et toad olid eileõhtust veel üsna soojad, viivitasin tule süütamisega. Süvenesin hobuseaasta müsteeriumi teksti kirjutamisse – ja registreerisin kell 10 hajameeli, et kassid suunduvad neljakesi kööki. Sõrmed hakkasid süvenevas pakases külmetama, hõikasin külmapühaks koju jäänud tütrele: poole tunni pärast teen tule ja lähen õue hobunaid-lambadasid emmema… Järgmisel hetkel kostis köögist VUHH! Kiirustasime Indiraga mõlemad kööki, kus… Pliidi all vuhises ja praksus tuli. Kassid naeratasid rahulolevalt. Meie tütrega jõllitasime ise süttinud pliiti. Laps sai esimesena sõna suust: “Aitäh, poisid!”

Külmapüha! Nautigem Põhjala aastaaegade erinevusi, talve kargeimat palet. Olgu pakane meile töökalt rõõmus väljakutse, võimalus tunda õnne pidevate võitude üle võitluses Elu eest. Meie saame alati hakkama – ja pärast külmi katsumusi on kevadel kirgas saabuda

Meenus viimane talv Lius – ligi kaks kuud miinus kolmekümmet – tookord võitlesime Brigitaga sõna otseses mõttes elu eest. Maja jäätus vaatamata tulede pidevale huugamisele läbi, kaevu jäi viimne tilgake vett ning lisaks oli rinnuni lumi. Brigita oli paar kuud koduõppel, puha viieline ikka.

Eile andis ta lisaks Elmari-raadio hommikuintervjuule ka Saagimile intervjuu. Ma ei ütle midagi. Tülkaid tundeid ei paljundada. Nagu ütlesin eile Reimo-retsimise puhul – ära sitta torgi, haiseb niikuinii. Meil ongi viru hoorade riik, kus kutse- ja muidu ka igasuguse eetikata pööbel teeb meedias, mida ise tahab. Seljaajuga mõtlejate teise dimensiooni tasand ruulib.

Täna hommikul laulis Terevisioonis Eesti laulu poolfinaali laulu Liis – mahe neidis meie eluloost. Brigita esineb niisiis koos omadega – Sandra, Liis… Ärgem võtkem seda konkureerimisena. Koos.

Indira tõusis seoses võimalusega koju jääda juba kell seitse ning nautis sajaga kodust päeva. Lõunast sõitis ta Tartusse ning vedas seal isa Lõunakeskuse seiklusrajale, kus eilses Ringvaates Hermaküla junior turnis. Hea, et see mats minust mööda läks

Aleksandrist muide ka – see kutsus oma Aare Vehendisse ja sõitis ise Viljandisse. Läheb veel törts õppimist, et sellised asjad mind vihaseks ei ajaks. Pole minu asi, pole minu… Raisk.

Kirjutasin hommikupoolikul valmis suurema osa hobusemüsteeriumi.

Närisin end jõuliselt läbi erialakirjanduse virna – aga inglise keeles veel mõtlema pole hakanud. Mõnikord, kui suuremaid võõrkeelseid töid teen, läheb ka mõtlemine ja unenäod inglisse või venne. Nädal on veel aega, jõuan vaimselt emigreeruda

Jaanika hommikutervitusele vastasin:   Mina olen juba teist päeva kusagil uues dimensioonis – mingi totaalne faasinihe on juhtunud – viimastel öödel pikalt-sügavalt maganud – ja ikkagi kusagil pool-astraalis.

Dialoogid loomadega on seal sagedasemad – ja külmakannatused talutavamad.

Põnevpõnevpõnev. Näis, kas harjun selle uue sagedusega – või lähen edasi

Jaanika soovitas lahkesti rohkem 30.jaanuarile mõelda – kaduneljapäevane suurpuhastus, Mees Metsast tuleb mooriga külla – ja õhtul on Ruunawere kõrtsi juurde viidud Preeriakoja telgis tseremoonia. Aho! Aga võõras-uues sageduses olen ikka

Kristel Vilbaste tegi hommikul põtradest rääkides näpuka – põta. Nii nunnu! Nüüdsest on mu suhted tänu allikateadlasele kah uues võnkes: Meil on kahel järjestikusel ööl üks põta – käib suvel meie allikal joomas – hobusekopli lauad maha võtnud, et heinte ligi pääseda. Nüüd, kus tänu Sulle sai tema nimeks Põta, pole ma tema peale nii kuri. Mis siis ikka, Põtakene, lapime aga jälle aia – ja edasi kevade poole!

Arutlesime noorproua Babtšenkoga, miks on nii palju lihtsam ise sang-kang-hang-pang haarata kui mehi käsutada ja motiveerida. Mina saan nendega ühekaupa hakkama – üks Aleksander on väga tubli ja tegus, üks aardekene ilmutab isegi initsiatiivi – aga kahekesi tekib ei-viitsi-resonants ja eit jookseb. Õigemini – tekkis. Enam ma pehme-emmi-sündroomi majja ei lase. Siin on koht vaid tegudeinimestel.

Tavapärane tegudering erines enamusest õhtustest talitustest sesmõts, et täna rookisin ööheinad kokku päevarullide ümbert. Hobunad muhedalt sabas, koonud mu tulitava selja peal. Aitäh, tüdrukud…

Just siis, kui tundsin, et pilt tikub taskusse, helistas Mees Metsast ja ütles, et mõtleb midagi kuuma kaera põhist mu üle kere laiava liigeste põletiku vastu. Ma ise ei oska mõelda midagi paremat kui põlvitamine. Teen bokse põlvili – see säästab selga ning muudab liigeste töö nurka. Abiks ikka.

Just siis, kui kippusin Indi Tartusse-sõidu pärast kurvaks muutuma, laskis Jaan Elgula Vikrist iirlaste laulu Estonian Diesel-Man – tänutäheks eesti autojuhile, kes neile pakases kanistrist diislit andis, nii et nad ei jäänud suletud bensukasse oma bändi bussi ööseks lõdisema

Kui hommikul näitasid härjapõlvikud end suurejoonelise mansana, siis Avesta-järgsel vetehaldjate päeval juhtusid järgmised märgilised lood veega. Võib lühidalt öelda, et olen hajameelne ja jobu – pardon, leedukas -, aga seda võib ka märkidena tõlgendada, et kõigepealt unustasin kartulipada pliidile vinnates vannitoas vee jooksma ning seejärel hobustele vilja ette viies nende sooja jootmisvee saunas jooksma. Järelikult oli seda tseremooniat, üleüldist voolutamist vaja. Aitäh.

Ehkki on selle talve külmimad ööd, ei taha ei hobunad ega lambadad muide õhtul tuppa minna. Kevad on õhus. Inimeste südames ka – bussijuht, kes täna Indi Tartusse viis, tegi sellise žesti, et ma läksin seepeale kultuurikeskusesse ja ostsin pileti Jan Uuspõllu miksmina-monokale. Ju ma lähen ka Ugala ja Sepo etendustele. Ma pole miski agulimäger, kes perst ka siis välja ei vea, kui kultuur koju kätte tuuakse.

Kultuurilembene country-granny kujundab ühtlasi Indi lapsepõlve ju.

Ning kirjutab une ja liigestega võideldes hobumüsteeriumi lõpuni.

Ja püüab lasteta nädalavahetuse töist killustamatust nautida. Püüab-püüab, miks ei püüab…

Inimestel on reede õhtu.

Mul ja muudel loomadel… Lihtsalt õhtu. Karge ja terav.