23. jaanuar 2014
Maie Kukk – kõigi rahvaste Ema
Maie Kukk (65) on kõige täpsemalt kirjeldatav sõnaga LOENDAMATU.
Tal, kõigi rahvaste emal, on loendamatult lapsi nii inim- kui hoburahva seas. Ta on sünnitanud-kasvatanud pühendunud ja teeneliste hobunaiste dünastia. Tal on Poaka külas Kirna tall ning tema koolkond, tänavalt ära hobuste juurde õpetatud laste ja noorte hulk küünib tuhandetesse. Ka tema lapsed Maila ja Kati on nii Eesti kui maailma mastaabis erakordsed pühendujad. Mailal on ka enesel ratsakool ja hobusekasvatus Vändra lähistel.
Lisaks on Maie vaimne ja tegus Ema tuhandetele õpilastele, nende lastele ja juba ka lapselastele. Ta on loonud ja levitanud Särevere hobuõpetaja aegadest oma jõulist maailmavaadet, kus tähtsusjärjekorrad on paigas, kus tehakse pööraselt tööd, tullakse kõige kohutavamatest kriisidest võidukalt välja ja pärast kukkumist mitte ei tõusta lihtsalt uuesti jalule, vaid lennatakse! Hobusekasvatajana on ta, tänanegi Türi SKLi ratsutamistreener, kasvatanud-õpetanud sadu ja sadu, põhiliselt omamaist tõugu hobuseid. Nüüd, kus oma teeneline taguots enam hästi sadulasse ei sobi, on tema südameasi rakendikultuur – tegelike tööde tegemine hobuse abiga, selle kunsti ja väärtuse edasi kandmine ja õpetamine uutele põlvedele, kes kulgevad koos hobusega naftavabadesse aegadesse. Mamma Maie on ise nagu üks tugev ja kindel, töökas ja vastupidav tori mära.
Kostab ruuporita
Maiele heade sõnade ütlemine, kirjutamine – või temast kirjutamine – on riskantne. Ehkki see Jäära-moor on edev, nagu inimesele ja ka hobusele kohane, pistab ta selliste asjade peale huilgama. Ka treeningplatsi ääres see matroon tegelikult ruuporit ei vaja. Kostab küll. Pehmelt väljendudes.
Ja kogu oma pühendumise juures on ta, nagu nii paljud Eesti tugevaimad naised, unustanud oma enese kodu rajada. Praegu elab ta omaehitatud Kirna hobukeskuse taga ühe kena eru-prokuröri majas valvurina ühes neitsikambrikeses ilma veeta ja isikliku omandita. Ta saab ilma nendeta hakkama, sest tähtsad asjad peavad olema korras, siis vaatab, kas saab – või ei saa.
„Ma olen oma tüdrukute suhtes ikka jube nõudlik tegelikult,“ tunnistab mamma Maie süüdlaslikult. „Võtkem või Minni, mu kallis Mangmanni-plika, kes sisuliselt elabki tallis. Ta teeb kõike – hooldab ja sõidab, asendab mind trennide andmisel ja võtab varssasid vastu, võistleb ja õpetab – aga mina, sunnik, ikka kisan tema peale. Eks ta on mul kogu aeg käe pärast võtta. Meest pole mul ju kaheksa aastat olnud. Mitte mingisugust.
Hobuste vedamisel ja esitlemisel oleme küll Peeter Nurmikuga paarisrakend, aga vanal heal Petsil on oma naine täitsa olemas. Aga see on ikka uskumatu, kuidas ühel hobuinimesel tegelikult kogu aeg ora pees on – ülevaatused ja jõudluskatsed, võistlused ja paaritused – aina ratastel. Mõni ime siis, et üha ringi paarutades ikka juhtub ka. Hiljuti jooksis mu autole ette mets-emis kesikukarjaga. Mõne aja eest, kui käisin trauma järel pöörase jalavaluga Paides arstil, jäin valu ja vaeva pärast – küll kenasti ja kombekalt tee ääres, mitte puus ega kraavis – autos magama. Aga kuitahes väsinud ma ka olen – nii roolis kui trennis on mul üks põhimõte – mitte kellelegi mitte iialgi kurja teha. Tõsi jah, ma ise ununen liiga tihti ära…“
Teatakse, et kui vaestel külaperedel pole raha laste ratsatrennide eest maksta, lubab Maie nad ka mõõduka boksidepuhastamise eest sadulasse. Kui Maiele meeldiv inimene tahab Nelsoni, Bradfordi või Horneti juures mära paaritada, unustab kõigi rahvaste ema sageli tasu võtta, sest ta teab iseenese pidevalt peal käivate rahata-aegade näitel, kuidas hobustega ja hobustele elavatel inimestel enamasti rahaga on. Veel enam, ta valab sõbrale pärast tasuta teenust veel auto sisse bensiini ka… Ja kui kellelgi on poegimisega või varsaga jamasti, lendab Ema Maie suvalisel öötunnil kohale. Tema vali hääl annab läbi hirmu ja pimeduse teada – kõik on hästi ka siis, kui on halvasti. Ning iga tema tavapärane külaskäik tähendab, et ta õpetab oma kaasa toodud koogivirna tagant, kuidas valestiasetsevat varssa sünniteedes tagasi lükata, enne kui ta õigesti tulema aidata – ning aitab nii muu seas, enne teele asumist, pererahva hobuste kabjad ära värkida.
Kuna tema enese poeg oli oma 5,1-kilose sünnikaalu juures tuharseisus ja sai sündides mõningad erivajadused, on Maie harjunud miinimumpalgaga toime tulema. Olulised asjad saab soetatud ka nii. Inimesel on õnneks õigupoolest üsna vähe vaja. Ning paradoksaalsel kombel leiab Maie, et tal on mitmekümnepäise karja juures ikka veel vähe hobuseid.
Paljudel meist kujunevad vaimsed emad-isad huviala ja elukeskme, mitte geneetilise kuuluvuse järgi. Nii ongi Kuke-proua arvukatele mitme põlvkonna inimestele – loe: naistele – maailma kõige lähedasem ja olulisem inimene.
Muudab saatusi
Samavõrd kui hobustele ja õpilastele elavaid hobuinimesi peetakse ekslikult rikkaks, samal ajal kui neil päris oma kodugi pole, on ka teada, et hobusega kokku viimine lõpeb suurele osale muidu normaalsetest inimestest raskesse hobutõppe haigestumisega. See on ravimatu. Õnneks.
Mina kohtusin Maie Kukega esmakordselt Säreveres, kui mind kutsuti loomakasvatajatele avalikkusega suhtlemise ja enese sõnalise väljendamise teemalst loengut pidama.
Särevere tall oli siis veel vana ja lagunenud, koplid põlve otsas punutud ja plats improviseeritud. Praegune unelmate kompleks oli alles välja mõtlemisel. Ning mina siis, umbes viisteist aastat tagasi, alles hobusteni jõudnud, metsamatkaja hobuvaimustuse naiivsel tasemel. Maie ajas mu koos teiste õpilastega trenni – tegi sadulas võimlemist ja mänge ja… Siis see ära juhtuski. Sain aru, mis SEE on. Tänu Ema Maiele kinkisin end hobustele. Ühena tuhandetest tema koolkonna muudetud-saatusega jüngritest.
Maie rajas mitmekümne aasta jooksul Säreveres hobuhariduse. Käivitas tänase talli ja maneeži ehitamise. Ise elas pisikeses külmas rohelises putkas, mida hüüti õpilaste seas Kuke-kuudiks. Ning kui maailm oli loodud… saadeti minema. Uued tegijad olid valminud muinasmaaga rahul.
„Üsna samal ajal, kui eluaegne töökoht arvas mu teened tehtuks, oli mul vähk. Päris raju ja essu prognoosiga. Mul oli valida. Kas kurvastan end surnuks ja nägemist – või näitan oma laste nimel maailmale, et pensile ei lähe ma niipeagi,“ meenutab Maie, kellel on päris tõsistest asjadest rääkides eriliselt lapselik, isegi ingellik ilme ja silmavaade. „Hakkasin siin Kirnas vanasse lauta otsast oma talli ehitama. Boksid ja sadularuumid, vetsud ja söödahoidlad ja… Ime sündis. Päris kobe tall sai korda koos mu enese tervisega. Prokurörihärra säästis mind üürikorteris elamise võludest – pean siinsamas talli taga tema maja. Nojah, päris oma kodu mul jälle pole. Aga Mailal ja Katil ju on. Ja jumala eest, mulle on olulisem, et hobukoplid oleksid korras ja avarad, sööta piisavalt ja loomad terved – millestki liigsest-teisejärgulisest pole mina elu aeg puudust tundnud.“
Sest elu kõik on ajalik…
… ja lastele jääb tulevik. Naine, kes ei oska oma õpetatud-suunatud noori juba ammu kokku lugeda ega saa endakasvatatud-treenitud hobustegi asjus arvet peetud – praegu on tänavatelt ära toodud sadakond noort ja tallis poolsada hobu – ei taha NEIST asjust tegelikult rääkida.
„Kui vähki meenutada, oleks ta justkui kusagil su kõrval ikka alles. Pole vaja. Ja kui surm on väga regulaarselt su talli külastanud, mõtled ja teed kaitsetoiminguid ka rohkem omaette. Möödunud aastal – alati pärast seda kui üks „heasoovija“ oli siin käinud ja „aidanud“ – suri järjest mu kolm kõige armsamat mära. Järjest, kujutad sa ette… Vot siis pöördusin küll teadjate poole. Puhastati põhjalikult. Pandi kaitse peale. Ma ei tohi ega taha sellest rääkida. Igatahes kuri silm käib siit nüüd kaarega ringi, uriseb tükkis oma peniga eemalt, aga ligi ei tule.
Tahaksingi inimesi hoiatada. Suhtuge väga ettevaatlikult neisse, kes teie lauta või talli tulevad. Eriti kuri lugu on, kui keegi mõne su vasika või varsa kohta „ilus“ ütleb. Kindel kaetamine. Korduvalt kogetud. Kui vähegi võimalik, hoidke võõrad oma õrnade ja kallite juurest eemal.
Ma siin olen iseendaga ka tõsist tööd teinud. Hirmust üle saamiseks. Olustvere ja Särevere aegadel mulle nii meeldisid kevaded, kui märad aina poegisid – mõnel ööl kuus varssa korraga. Olin hasardis ja õnnelik. Pärast ridamisi-õnnetusi hakkasin kartma. Mis pole põrmugi hea. Pidasin oma märadele tittede tegemisega vahet – sel aastal oli ainult kaks tori varssa – tegin oma täkkudega teisi talle pidi endale sugulasi juurde. Aga nüüd olen maha rahunenud – ptüi-ptüi-ptüi – tundub, et uuemal ajal on õnnestunud õiged valikud teha. On rahu ja vaikus. Aitäh.“
Arvestades, kui kime on Kuke-moori hääl, on see vaikus kahtlemata suhteline ja valikuline. Ent sedalaadi hääli, nagu teeb tema omal ja tema tütar Maila koos tütretütre Katiga omal muinasmaal, peaks ilmas rohkem olema. Maiet muide pole õnneks ainult üks – tal on kaksikõde Kaie. Õed ja nende lapsed moodustavad tugevate ja elutervete, häälekate ja humoorikate naiste suguvõsa. Nii palju Elu!
Maie järgijad on teiste seas Ande Arula ja Viktoria Kaasik, võitluskaaslased on legendaarsed Kalju Laiapea, Andres Kallaste ja Rene Tarum. Kõik nad on isiksused, kes laulavad südames: ja peaksin sada surma ma seepärast surema…
Õnneks on Eestimaal teisigi Maie-kategooria hulle eitesid. Aegviidu lähistel Härmakosus elab koos oma hobustega tallis, mis saab jaopärast elektrit generaatorist, Elle Lassi – tema on muu hulgas lapsendanud Estoniaga põhja läinud vanemate tütre Kaisa, kelle poega Elvist ta nüüd kasvatab, kuni ema politseitööd teeb. Vastseliina taga nohistab hobustega kõrvuti Aave Kullang, Saaremaal Aili Kirst, Vinnis Reet Proover – samuti hobupositiivse veregrupiga dünastia esiema. Maie on kõigekõigem just seetõttu, et tema koolitatud on mitu põlve professionaalseid hobuinimesi, tema on tänavatelt-bussipaviljonidest talli toonud tuhandeid noori, kes muidu ilmselt pehmelt öeldes teistsugust elu elaksid, tema on tuhast tõusmise musternäidis ja ellujäämise õpetuse kehastus. Oleme pühendumise ja hobuste kaudu omavahel sugulased. Mõtleme soojalt ükteise peale iga päev. Ja kestamegi!