19.jaanuar

Gismeteo.ru ütleb, et kolmapäevast annab pakane järele. See teadmine annab jõudu nende krõbedate päevadega toime tulla. Ja iga looma siirast tänu nautida. Eile õhtul nautisid mu härjapõlvikud, paharettide kollipolk tähelepanu. Kui Indi rääkis härra ohvitserile, kuidas meie päksi-poisid koputavad akendele, ilmutas too tavapärast skepsist. Ja siis käis kõva plaks – nagu keegi oleks nahkkinnastes käsi kokku löönud – otse isanda nina ees õhus, et kõik oleks selge ja keegi midagi külmas paukuvatest seintest ei sogaks. Saidsanüüd, itsitas tütreke, justkui tema isiklik meeskond oleks vastasele ära teinud. Öö läbi sakutasid-plaksutasid polterkustid Indi toas tudunud meeshinge – nad ei talu mehi – nii et see ärkas tõelises kollipohmellis  ning kõik neli kassi istusid hommikul teda õppustele saates leso peal rivis, silmad suured ja  pead viltu, justkui ütleksid: aga me ju hoiatasime…

Tegin hommikuse talituse lõpetuseks kogu majapidamisele pai – elumajale lapiga-mopiga, et päikesel oleks kena tuppa vaadata – ja koplitele kahe paksu kindaga – pühkisin kirmetise lintide pealt maha, need sirutasid kenasti selga.

See andis nii palju energiat, et oskasin võimalikud lekked kinni keerata ja vampiirid blokeerida. Selleks on esiteks oluline vampiirid tuvastada. Teiseks läbi näha, kui ka distantsilt üritatakse su imetavat energiat välja nutta või kakelda. Kolmandaks – mitte anda. Ja selles oli täna suurim abiline Aleksander.

Kui poja nägi, et mul vajuvad keset puhast-päikeselist kodu käed primitiivselt jõuliste energeetiliste rünnakute käes rippu, võttis ta õega ette lauamängud, tegi võileibu – ka mulle! – ja pani hea muusika mängima. Aitäh. Aitäh ka kursuseõde Ingale, kes just täna sotsiaalmeedias sõnastas:

„Kõik olukorrad meie elus antekse meile selleks, et teeksime valikuid. Kõik inimesed – head, halvad, häirivad, ligitõmbavad – tulevad meie ellu, et teeksime valikuid. Kui valik näib raske, on tegu olulise valikuga. Kui teed raske valiku asemel midagi muud, antakse sama valik sulle veelgi raskemana mõne aja pärast. Seega – mida raskem on valik, seda kauem oled sa ise teda endas edasi lükanud. Kui valik on kerge, siis on juba tegu teadliku liikumisega iseendale tegelikult olulise suunas.“

Energia laadisin uuesti üles piltidega – töötlesin eile tehtud Margit Sarri pilte ning klõpsisin natuke pühapäevitajaid päikeselises pakases. Hea sai. Nii hea, et lubasin endale enne pärastlõunaseid katsumusi tunnikese lõunauinakut.

Esimene katsumus oli see, et ma ei suutnud kuidagi ärgata. Viisin poja enamvähem kinnisilmi õue, et uue nädala heinad kahekesi… Ja siis tulid ohvitserid. Alo ja Marek lõhkasid mulle veel ühe öörulli, lükkasid siuhviuh ette kaks – ja viisid Brigitale nooremate laste küpsetatud koogi.

Teine katsumus oli ürgemalik püha viha.

Mina saan alati hakkama. Aga kui keegi mu lapsi alt veab ja neile haiget teeb, olen hirmus: if You break my son’s heart, I’ll break Your everything! Kirjutasin niimoodi Tallinnasse, kuhu tujutsema Aleksandri nö sõber jäigi. Vedas mu last ja talu sajaga alt, sest… Ah, ma ei taha. Igatahes oli see viimane kord, kui mu tubli ja tark, tegus ja tragi poeg mingi iks-faktori pärast nutab.

Meil jätkus Aloga mõlemal suuremeelsust anda tüübile võimalus see sitt heastada.

Ent nädalavahetus koos oma lastega, kellele ükski igrek-energia ei mõju, oli võrratu. Nad olid omavahel head. Minuga väga head. Ja talu vastu erakordselt head. Aitäh.

Kolmas katsumus oli õhtune karmajooga. Vedasin ohvitseride-tekitatud rullikoored konarliku pinna katteks, hobustele öövarustus alla ja ette, veed ja kaerad – lammastele-lindudele kartulid-jahu-vesi-heinad – uued puud tuppa, toas ahi küdema, poistetuba korda… Et ajakirja kollilugu valmis jõuda, tegin seda kõike nii kiiresti, et mõnel hetkel nägin talli kohal paistvat Siriust mitmekordselt. Kogu selle kiire-efektiivse-pühendunud vuhkimise aja tirisin end Eckart Tolle tehnikas siia ja praegusse – nii kui vihapuhang peale tuli, küsisin endalt – häälega! – kas see on siin ja praegu oluline, mõjutab see praegu midagi, mida ma muuta saaksin? Ei. Sang-kang-hang-pang…

Mõjus.

Kirjutasin kümmekond kirja, riputasin Fbsse pildid sellest, kuidas Alo ja Marek lastega heinarulle nügisid – ja tööle! Ei, mitte pühapäeva seisukohast patusele tööle – kirjutamine on minu loomulik olemise viis.

Tuleb karge ja kirgas nädal. Aitäh.