17. jaanuar 2014
Helen Link – lihtsalt maailmalooja
Helen Link (39) on loomaarsti haridusega nelja lapse ema, taluperenaine, külavanem ja projektijuht, kes loob uut ja head maailma selle heaks, et tema enese lastel oleks võimalikult helge ja turvaline keskkond – mitte ainult oma talus, vaid külas, vallas, maakonnas – ja üldse kogu planeedil, nii palju kui see ühest inimesest sõltub.
„Ühest inimesest ei sõltugi väga palju. Naiselik vaist, emasüda ja kodanikutunnetus ütlevad küll, mida on vaja teha – ent tegemine õnnestub meeskonnana. Meeskond moodustub siis, kui aetakse kõigile olulist, kõigile tuttavat asja – iseäranis siin väga vanade traditsioonidega ja konservatiivsetes külades. Kui minna seda olulist ja tuttavat vallavalitsusele rääkima, tuleb iga sealne ametnik rõõmuga appi – juhatab kätte õiged meetmed ja võimalused. Ning juhus tuleb ka õiget asja ajades appi – satud kokku nende inimestega, kellega koos jõuliselt edasi minna,“ on Helen tänulik. „Minu lastega tuli koos õppima ning ujumistrenni poiss, kes oli aastaid Norras koolis ja trennis käinud. Ta tutvustas meile Norra trenni- ja premeerimissüsteemi. Meile lastega meeldis see nii, et nüüd seadsime selle süsteemi sisse ka Valtu ujulas ning tutvustame seda õppekava kogu Eestile. Norra ja meie ujumisliidu juhid tulid kokku – ja rahvusvaheline meeskond teeb jälle imet – nii, nagu ka Šveitsi fondi abil poolteist aastat tehtud lastespordi suurprojekti puhul. Kuidas teisiti lapsed teada saaksid, millised spordialad ja elukutsed on – ning kuidas paljulapselised pered muidu oma lastele treeninguid ja väljasõite saaksid lubada.“
Kahe saladusega imetegija
Kui Valtu-Nurme külaplatsile tulevad Heleni kutsel Naksitrallid, viib külavanem nukuteatri näitlejatele kodus küpsetatud leiba, kes noortest taluperenaisest ühelgi puhul küpsetab, otsustatakse ühiselt. Kui uus pesakond lapsi läheb Valtu põhikooli esimesse klassi, viib Helen neile järjekordse kuningliku projekti raames Kumma külas valminud kandled. Koolilapsi endid viib Raplamaa aasta ema, vallavolikogu säde-liige, ujumistreener ja Dimela suurloomade varustaja erinevate spordialade ja kutsevaliku võimalustega tutvuma. Ning rahvamajja toob ta koos mõttekaaslastega Külaülikooli ning ERR Ööülikooli projekti raames Eesti teenekaimad teadjad ja teadlased.
Tütarlapselik Helen tunnistab, et tal on kaks saladust, mis teda aina käivitavad, arengule ja arendamisele tõukavad. Esiteks see, et oma lastele on vaja rajada kaugelt laiem keskkond kui kõigest kodu. Lapsed peavad – eriti maakohas – tundma iga naabrit ja igale vastutulijale tere ütlema.
„Praegusel ajal, mil nii paljud inimesed käivad linnas tööl, ei suhtle paljude külade inimesed omavahel. Laste seisukohast on ääretult oluline, et inimesed tunneksid üksteist ja teeksid ühistööd. Olgu need siis külapeod või kogukonna ühishuvi eest seismine. Ei piisa mänguväljaku ehitamisest oma koduõue. Igas külas peaks olema selline külaplats nagu meil Valtu-Nurmes. Siis juhtubki see, et kui küla tulevikku ohustava Rail Balticuga kompromissi leidmiseks on vaja maavalitsusele ja raudteekavandajate büroosse võimalikult palju kirju saata, saadab ühe küla eranditult iga majapidamine oma argumentatsiooniga kirja. Meie koostasime näidise ja saatsime peredele laiali. Oma küla kogukond osutus täiuslikuks meeskonnaks,“ rõõmustab Helen. „Mina usun ARB – avalikultrailbalticust.ee – liikmena, et kiirraudtee ehitamiseks valitakse just meiesuguste kogukondade jõul kuldse keskteena kõige säästvam trass. Hetkegi ei arva ma, et meie kodude ja külade, maakonna ja riigi arengukavadel ja tulevikuplaanidel pole mõtet. Mida säravamalt tegutseme ja välja paistame, seda kindlam, et meist ei sõideta üle.“
Teine saladus on, et Helen muretseb oma enese hariduse akadeemilise poole pärast. Põhjus, miks ta toob külarahva ette pea igal nädalal mõne teadlase, keda ise innukalt kuulamas käib, on teadmine, et me kõik peame üha haritumaks saama, et tormilises maailmas orienteeruda.
„Mul oli noorena väga vähe aega lugeda,“ tunnistab naine. „Huvid ja pürgimused olid aegsasti paigas, aga raamatute lugemiseks ei jätnud see pooltki nii palju aega, kui tahtnud oleksin. Mõtlemiseks on olnud küll ohtrasti aega. Hakkasin üsna väikesena ujuma ning mu neiuiga möödus tundide kaupa basseini triikides ja pikkusi loendades. Sel ajal oli ühest küljest aega mõelda ja analüüsida. Teisalt kahetseda, et samal ajal ei saa raamatuid lugeda. Praegugi kardan, et ma ei tea akadeemlisema haridusega inimestega vestlemiseks piisavalt õigeid termineid ega tsitaate. Minu eruditsioon on eluline ja maalähedane.
Kolmandaks aga andis üksinda treenimine ja võistlemine mulle kui ujujale oskuse hinnata neid alasid, kus ruulib meeskonnatöö. Vaatasin neiuna kõrvalt pallimänge – milline võrratu võimalus koostööd teha! – ja tundsin end kogu oma tubliduse juures nii üksildase ujujana. Nüüd teen tollast üksildust tasa, kui lastele basseinis ühiseid mänge ja loovaid harjutusi välja mõtlen. Tehnika ja võistlushasart tulevad nagunii – mängulisus ja koosmeel on ka ujumisradadel mu meelest kõige tähtsam.“
Vägagi tähtis on ka see, et ujumine tõi Heleni ellu ühe tähtsaima inimese ja vaimse juhi – ujumistreener Vilma Eskola.
Lasnamäelt lehma alla ja traktorirooli
Helen on Lasnamäe tüdruk. Ta veetis kõik ujumislaagritest vabad ajad vanaema juures maatöid õppides ning läks juba mõneteistaastasena omal tahtel lehmi lüpsma ja kõige kõigemaid maatöid tegema. Sellepärast valiski ta mõne Tallinna keskkooli asemel Väimela ametikooli. Sealt edasi oli juba loogiline, et temast sai maaülikooli, toonase EPA veterinaariatudeng.
Oma agronoomist kaasa Lennoga kohtus ta juba Vigalas loomaarstina töötades: „Majandirahvas naeris – meist sai paar, nagu lõbusas laulus, veterinaar ja agronoom…“
Enne seda õppis ja töötas Helen nii pikalt Inglismaal ja Norras, et võib neid aegu lausa neis riikides elamiseks nimetada ning valdab mõlemat keelt nii palju, et teab, kui oluline on uue põlvkonna lastele keeleoskus ning kuidas seda keelekümbluse ja projektide kaudu korraldada. Põhiline aga oli võõrsil-veedetud aegadel iseenese võimete ja oskustega tuttavaks saamine.
„Läksin Inglismaale esmalt sõna otseses mõttes aknakardinaid tõmbama,“ naerab Helen. „Töötasin väga rikaste inglaste juures, kellel oli kaks või enam majapidamist. Kui nad ise olid ära, oli vaja tühjas häärberis õhtuti kardinaid ette ja hommikuti eest ära tõmmata ning koristada. Olen elanud koerakasvatajast Miss Marple’i-tüüpi daami juures, kes nautis õunaraksus käimist.
Ning töötasin kabatšokke kasvatavas aiandis. Inglased on õiges suuruses kabatšoki äralõikamise ja turule saatmisega väga pedantsed. Need, mida eestlased uhkusega näitavad ja kahe mehega kannavad, on inglaste mõistes ammu üleküpsenud praak. Selle aja jooksul, mil mina seal töötasin, mehhaniseeriti korjamine nii, et kardinatõmbajast kujunes traktorist. Sõitsin traktoriga, millel oli uhke liiniga käru taga.
Ka Norras olin traktorist – Võrumaalt sinna sattudes oli vaja absoluutselt kõiki farmitöid teha. Kui järelhaagise ära lõhkusin – mis oli minu meelest kole tragöödia – tuli see endal ära keevitada, ei midagi keerulisemat. Norra sõbrad naeravad seni mu toonase ehmatuse üle – ja tunnustavad, et keevitasingi. Tüdruk või mitte – kui vaja, siis vaja!“
Ka praegu on Helen peres see, kes põllumajandustööd nii korraldab kui teeb. Agronoomist pereisale piisab põllumajanduse juhtimisest kahes firmas. Ühtlasi saab Lenno suurfirmat juhtides ka piisavalt palju ülemus olla, et nii kodus kui küla- ja vallaelu edendamisel pigem oma naise sädelendu tunnustada ning mitte konkureerida, vaid toetada.
Paemurru Villemi tulemine
Kui noor pere Raikküla suurfarmi tööle asus, otsustati selle asula asemel soetada korter Raplasse. Kui esimesed lapsed Taavi ja Liisa olid sündinud, jäi korter kitsaks ning suurema karbikese valimise asemel otsustasid Lingid maale kolida.
„Pärast erinevate sobimatute majade vaatamist jõudsime praeguse, Paemurru taluni. Tuled põlesid pliidi all, oli hubane – ja täpselt See. Viimane perenaine enne meid oli seal vaid veidi üle poole aasta elanud, ei tahtnud suures majas üksi elada. Mulle meeldis selle koduga kaasnev legend,“ meenutab Helen. „Alguses olevat Villem ja Maali kahekesi saunas elanud. Lapsi sündis juurde ja kitsas hakkas. Mees ehitas maja.
Meil on selles talus sündinud Otto ja Villem. Kui sündis meie kolmas laps, hõiskas põlisrahvas: Paemurru Villem tuli tagasi. Nüüd nõuavad uusima põlvkonna Maalit ka. Aga sellega läheb küll mõni aeg, sest mul on praegu enese väljapoole teostamise aeg.“
Esiteks juhib Helen mitmeid projekte, mis saavad toetuse tänu sellele, et on kohalikule rahvale tuttavlikud ja omased ning otsekui võluväel tulevad siis ka erinevate maade ja fondide rahad taha. Lapsed, kes on huvihariduse ja keelekümbluse teeotsale nügitud, peavad jätkama.
Teiseks loodab naine võimalikult kõigi üleaedsete ideed ja algatused õigete ametnikeni viia ja moodustada meeskonnad, mis teeksid samalaadseid imesid, nagu ta ise. Selleks kandideeris ja otse loomulikult pääseski naine, kelle pidevad sooritused-saavutused-sähvatused on saanud juba Kehtna vallas elunormiks volikogusse.
„Lenno ütles mulle: kodust vägesid juhatades ei suuda sa nii palju teha kui koridorides liikudes, lenda, naine! Veel enam. Ka mu ülemus Dimelas – Kadri Kullman, kes on suuremeelsuse ja daamilikkuse etalon – soovitas mul teha, mida soovin. Ja suurloomade varustamisega tegelda siis, kui sellest aega ja energiat üle jääb.
Seda ma just teengi. Jälgin tänu ja imestusega, mismoodi juhused viivad õiged ideed ja inimesed kokku, kuidas fondid tekivad ja meetmed avanevad just siis, kui kogukonna algatus on küps,“ kirjeldab tütarlapselik särasilm, kes kasvatab, korjab ja valmistab muide oma pere talvehoidised vanal heal kombel ise ning teab väga häid piparkoogiretsepte ja muid traditsioonilisi kodupoolise valmistamise nippe. „Ah, minust ei ole midagi rääkida – kogukond väärib julgustamist ja tunnustamist. Kasvõi selleks, et inimesed ei kaotaks usku ja lootust – arendaksid oma kodusid ja peresid ning tiivustaksid sellega uusi ja uusi peresid maale kolima. Küla pole ju kaootiline rida üksildasi tulukesi. See on inimeste ühtehoidmise ja koos tuleviku loomise keskkond. Mina olen kõigest sisetunde käsu täitja.“
Sina oled Ema, Helen.