17. jaanuar 2014
Artur Talvik – pimedate õhtute misjonär
Artur Talvik (49) ei tee mitte midagi juhuslikult ega poolikult. Tänavuse sügistalve on ta veetnud koos oma filmiga „Okupeeri oma müür“ mööda Eestimaad rännates ning loendamatutes maakohtades pärast filmi vaatamist koos külarahvaga arutledes, kui toimiv ja mõeldav on kodanikuühiskond, selgade kokku panemine ja hiiglaslikele rahvusvahelistele kollidele vastu astumine. Juba tõsiasi, kui paljud inimesed tulevad kodudest välja Arturi filmi vaatama, annab lootust. Ehk suudab rahvas siiski korporatsioonide ja tarbimismaania, Maa surnuks kurnamise ja väikese Eesti väljasuretamise vastu astuda.
Ehkki kinomees kinnitab, et sai lavaka ja nukuteatri ajal piisavalt laulda ja tantsida, tekitab iga tema tegu furoori. Saatest „Laulud tähtedega“ jäi ta koos Lenna Kuurmaga ühe ehedama artistina meelde – eriti mustlaslauluga Emir Kusturica filmist „Must kass, valge kass.“ Kuigi Artur väidab, et on lihtne maamees, on ta siiski palju rändav Maa mees, kelle portreefilm Barutost mäletatavasti ära keelati.
„Kui sotsioloog Peeter Vihma selle kodanikualgatuse jutuga minu juurde tuli, ei saanud ma üldse aru, mis teema filmi jaoks see selline on. Ometi olen ju ise Juminda poolsaarel oma kodu ümbruses Tapurlas ülihästi toimiva naabrivalve ja kohaliku raadio käivitanud. Just siis, kui olin ära ütlemas, sain kirja Pühajärve kooli sulgemise vastu võitlevatelt lapsevanematelt. Jah, see on väga teema. Juba varem oli alanud ka võitlus Tuhala nõiakaevu eest. Ja ülivärvikas ACTA-vastane liikumine, fooliummütsikesed peas. Kõik need protsessid kujunesid otsekui õppematerjaliks. Ajutine näiline võit. Võitlejate suude sulgemine ordenite ja mööda koosolekuid solgutamisega. Ja samade liikumiste etteotsa poliitbroilerite istutamine,“ muigab Artur. „Elu ongi paradokside rida. Ka mu filmi üks tegelasi, eestlane Kalle Lasn, kes elab pärast Jaapanis reklaamihaina miljonäriks saamist Kanadas, on elus paradoks. Ühest küljest on ta vastuväide eelarvamusele, et eestlastest pole kodanikuühiskonna käivitajat. Teisalt töötab ta just selle nähtuse vastu, mille abil ise rikastus. Kolmandaks tegi ta minu õnneks erandi ja meie filmi jaoks ikka andis intervjuu.“
Sama huvitavad kui ühiskondlikud protsessid on Arturi jaoks inimeste psüühikaga toimuv. Tagasihoidlikust itivennast võib saada peaministri solvava seemne-söömise-sõnavõtu peale barrikaadidele ronija. Boheemlased suudavad kolmetuhandekesi väga pädeva demonstratsiooni korraldada – ent siis solgutatakse nad pahatihti surnuks. Artur näitab, kuidas oskuslikud poliitikud väsitavad mõtlevad-tundlikud isiksused oimetuks, nii et need taanduvad ning liikumiste etteotsa saab panna endale sobivad broilerid.
„Ega inimestel pole siin ilmas kuigi palju kaotada. Hingerahu ja väärikus. Tervis ja elu ka. Ja see nende õrnade inimestega juhtubki, kes avalikkust ei valda ega naudi,“ arutleb režissöör. „Globaalsete monstrumite ja poliit-maffia käes väsivad inimesed kohutavalt ära, loobuvad ja taanduvad. Ning inimõigustele astutaksegi häirimatult ja karistamatult pähe. Väga õpetlik. Korduv.
Kui ma paari aasta eest parlamenti kandideerisin, sain selle kogemuse omal nahal. Immuunsus oli lõpuks nii maas, et lõpetasin 40kraadise palavikuga teledebati otse-eetris. Pildiliselt nägin seda asja nii, poliitikasse mineja lükatakse kitsasse torusse, kus temast saab vormitu klimp. Mitmed säravad isiksused on selles torus iseenda kaotanud ja olemast lakanud või õigel ajal oma maailma tagasi tulnud ja loobunud.
Ja ometi ei ole ma ligi viiekümnesena kaotanud lootust, et seda vägivalda on võimalik murda ja sündmustele taas inimese nägu anda. Kui piisavalt jõulised ja vilunud tegelased moodustavad parteitute vennaskonna – mis vastavalt mu filmis näidatud skeemile peagi uueks parteiks ei devalveeru ja millest kohe tuimalt üle ei rullita, oleks pool võitu juba käes.“
Vilunud sütitaja
Artur peab Juminda poolsaare tipus Tapurlas talu. Oma isa Mati Talvikuga kõrvuti. Ongi suur ja soe väga sädelevate silmadega talumees rohkem kui mõni noobel kinomees – ehkki fraki kandmine pole suurmehele samuti võõras. Sõber Emil Rutikuga lähestikku resideeriv Artur korraldas indiaanilaagritega kuulsaks saanud piirkonda, kus talviti on paljud kodud tühjad, äärmiselt hästi toimiva naabrivalve ning pani tööle Juminda raadio.
„Pimedates Eestimaa õhtutes külast külla sõitmine ei too mulle midagi sisse. Tasu on suurepäraste inimestega kohtumine ja ärksate mõtete kuulmine. Maksan ise oma missioonile peale – sest veendumus on suur. Ka müüriokupeerimise filmi juhtumid pole tegelikult lahenenud. Tuhala nõiakaevu saaga saavutas küll ühe pisikese võidu, ent tegelikult saime Sõmerus kaarte vaatamas käies teada, et 95 protsenti selle ümbrusest on juba maardlateks mõõdetud. Mis tühine nõiakaev nende üüratute summade juures,“ poriseb Talvik, kes nimetab oma uusimat tööd õppefilmiks, kuidas kodanikualgatust käivitada ja lõpule viia. „Samamoodi pole summad, mida Rail Balticu arendajad peavad taludest-farmidest üle sõites maksma, nende jaoks mingid summad. Teada on, et Euroopa suurriikide pinnas on tühjaks kurnatud – isegi lambaid enam ei toida. Eesti fosforiiti on nii pakiliselt vaja, et suurriike ei huvita, millised plaanid olid Fail Balticu teele jäävate lautade ja kodude rahval või mitmendat põlve elati talus, mille kaevud nüüd lõhutud rabade veeres kuivaks jäävad ja mis jäävad ohtlike, mürarikaste ja mürgiste kiirrongide lähedusse või lausa alla.“
Olles hästi informeeritud ja haritud mees tunnistab Artur, et tallegi tundub olukord pahatihti lootusetu ja me ise pisitillukesed. Tema sõnul pole raudtee sugugi paha asi – õõvastav on see, mismoodi seda asja aetud on: kui otsus on kabinettides-koridorides tehtud, teatatakse rahvale, et nüüd on nii. Kellele ei meeldiks rongiga sõita. Kui aga pärismaalastele lajatatakse valmis otsusega, tekib paratamatult küsimus, mida inimeste selja taga veel on ära otsustatud…
Ent seistes seltsimajadesse kogunenud külarahva ees tärkab vilunud sütitaja lootus taas. Eks ta ise saab neilt väljasõitudelt ka edevusele ja esinemisvajadusele pai. Alfaisasele on sellist tähelepanu vaja. Ning ehk õnnestub Juminda kuningal tõepoolest müür okupeerida ja globaalne häving peatada.
Kahepaikne
Artur ja tema arstist kaasa Annely sõidavad üha Tallinna ja kodutalu vahet. Töö pärast mõistagi. Perearstinduse emalaevana tuntuks saanud tohter on nüüd käivitamas eraarsti praksist, sest ajad on väga muutunud.
„Meil on maakoju renditud kaheksa charolet’ lihaveist, kes oma valges suuruses maastikku hooldavad. Pole mu naine mingi peps piiga – naudib poriseid kummikuid ja lehmade lähedust vägagi. Aga paratamatult pole mõistlik iga päev Eesti hirmutavaimat, Narva maanteed triikida. Naine kolis tänavu linna juba septembris, mina novembri alguses. Praegu lihtsalt on nii. Ehkki ma olen maakodus võrreldamatult õnnelikum ja iseendab kui Tallinnas Kassisaba linnaosas.
Oleme Tapurlas lumevangis olnud. Päevi elektrita hakkama saanud. Igal võimalusel lähen koju. Praegu kompenseerib linnapõlve see, et näen uskumatult ilusat ja elusat Eestimaad oma missiooni täites.
Uued filmid on töös. Loodetavasti läheb nende rahastamisega ladusamalt kui praegusega, mis jäi just valimiseelsesse sõgedasse aega. Kuna Silver Meikar räägib mu filmis kõrvuti elutervete boheemlastega parteide rahastamise skandaalist, siis – üllatus-üllatus – kodanikuühiskonna sihtkapital mind ei toetanud. Kuna vaja oli käia planeedi teisel poolel, polnudki nii väga lihtne.“
Arturi valikud on paigas.
Tema ei kipu poliitikasse. On roheliste ja vabade kodanike nimekirjas paari aasta eest küll oma kodanikuaktiivsust ilmutanud, ent tal on siin elus teised vahendid ja võitlused. Mees naerab, et kui nüüd näiteks talle olemuslikult sobiv parteitute vennaskond moodustataks, hakkaksid vandenõuteoreetikud poolteise aasta pärast tingimata kahtlustama, et kaval kombinaator hakkas oma misjonitööga aegsasti propagandat tegema.
Ta kinnitab, et pole sellist hinda, millega oleks saanud teda sooritama samasugust maniakaalset manöövrit nagu Kaur Kender, kes paadist paati vangerdades oma renomeest vähimatki ei hoolinud.
„Mina pole kindlasti see mees, kellele raharahva marioneti tööd pakkuda. Ei oleks ma endale ka Rein Langi portfelli tahtnud,“ kinnitab Artur, et eelistab vaatamata poliitikas orienteerumisele ja taustade teadmisele jääda rikkumata hingeks. „Ametnikuelu pole mingi idüll. Vaatasin neid hiljutistel kärajatel – tegid mulle ja naabrimeestele kalanägu, justkui ei puudutaks kriitika üldse neid. Sedasorti paksu nahka mina ei tahaks. Elus ja kirglik peab olema.“
Arturil kui olemuseldasa kuningal pole mingit lisavõimu tõesti juurde vaja. Tal on oma loodud kuningriik. Oma vaimustus. Ning temasugune särav ja jõuline isiksus teeb just rasketel ja pimedatel aegadel suure teene, et iseenese näitel käib tõestamas, et ikka veel on sädeinimesi, kes lisaks tahtmisele ka oskavad maailma paremaks muuta.
Selleks peab mehel olema geneetiline ja kogemuslik pagas. Jõuline artistlikkus pärineb mõistagi vanematelt Alice ja Mati Talvikult. Kogemusliku pagas kooskonna ja üksmeele võimalikkusest tuleneb kasvõi sellest, et Arturi täiskasvanud laste ema, lavakaaegne kursuseõde Epp Eespäev on teatrimees Roman Baskini kaasa ning Eesti väikese rahvaarvu puhul ainueriline üht jalga astumine laiendatud perekonnas on üldjoontes seesama, mis kodanikualgatus ühise eesmärgi nimel. Ikka millegi poolt, mitte vastu.
Produtsendina
- “Kõrbekuu” (1999, lühimängufilm)
- “Tulekummardajad” (2000, dokumentaalfilm)
- “Veepomm paksule kõutsile” (2004, kahasse Gatis Upmalisega, lastefilm)
- “Kinnunen” (2007, kahasse Aet Laiguga)
- “Detsembrikuumus” (2008)
- “Tondipoisid” (2009, dokumentaalfilm)
Lavastajana
- “Vene metalli ja US $ suudlus” (1993, kahasse Rein Kotoviga)
- “Ööliblika jõulud” (1994, kahasse Rein Kotoviga)
- “Vabadus või surm” (1995)
- “Baruto – tõlkes kaduma läinud” (2009, dokumentaalfilm)
- „Okupeeri mu müür“ (2012, dokumentaalfilm)