13. jaanuar 2014
Elektriliselt iseseisvad emakarud Elle ja Kaisa
Eestimaa erinevates paikades elavad asjalikud ja tulevikulised naised, kes tulevad toime ilma traatepidi saabuva elektrita. Traatepidi saabuv elekter toob igas kuus üha suuremad arved. Traate pidi saabub abitus – enamus meist pole isegi mõelnud variandile ilma elektrita elada ning kui tulevad elektrikatkestused, oleme abitud. Maailm peatub – elektriküte ja pliidid, telekas ja internet, pumbad ja pesumasinad. Mitte midagi enam.
Taastuva energia kasutamine muutus Eestis aktuaalseks möödunud aastal koos elektrihindade benjihüppe ning võrgutasude lakkelennuga. Taastuva energia koja andmetel on tänu hiina päikesepaneelide ja tuulikute turuletulekuga seadmete hind praeguseks küll kolm korda langenud, ent „pehmed kulud“ – paigaldamise eelne analüüs, ehitusluba, paigaldamine jne ikkagi vähemalt kaks korda kallimad kui Saksamaal. Samas on eluterved inimesed juba aastaid olnud elektriliselt iseseisvad.
„Mina olen sellest saadik, kui väetisehoidlast ehitatud tallis ja kodus elan, kõik oma asjad naftajõul töötava generaatoriga tehtud saanud,“ kirjeldab hobusekasvataja Elle Lassi Härmakosu kogemuse põhjal, kuidas maailm omal jõul toimib. „Panen geneka mõneks tunniks tööle. Sellest piisab, et ära teha tolmuimeja- ja pesumasinaring, pumpadel käia lasta ning akud täis laadida. Akude pealt on võimalik mõistlikult telekat vaadata, laetud akuga arvuti ja telefon hoiavad maailmaga piisavalt ühenduses. Arvutit kasutab ainult mu mees.
Äsja vaatas üks insener meie majapidamise üle ning sel aastal hakkame ideaalis elektrit tootma kogu külale. Esiteks on talli katus 60 meetrit pikk ja tuulekoridoris nii soodsas suunas, et saame tuule püüda pikupidi katustmööda ja propellerid pikutava toru otstesse kinnitada. Teiseks on väga õige nurga all katusepinda nii palju, et kui see päikesepaneelidega katta, on vähemalt pool Härmakosu valge.“
„Meie paigaldasime oma talule päikesepatareid ja tuulegeneraatori alles sel sügisel. Enne seda tulime mitu aastat siin täiesti ilma eletrita toime,“ rõõmustab Jabara külas põhjarannikul otse mere ääres erinevaid loomi ja väikseid lapsi kasvatav Kaisa Jalakas. „Kui oleksime võimudele kuuletunud, oleks meil siin elekter koos abituks tegeva mugavdumise ja kasvavate hindadega juba olemas. Kõikvõimalikud toetused ja projektirahad oleksid meile tulnud, kui oleksime olnud nõus senisest suvilast turismitalu arendama. Siis oleksime võimudele tulu toonud, hangete kaudu neile kasumit tekitanud – aga meil poleks siis enam kodu, mille nimel siin põhjatormide käes hakkama saada.“
Emakaru Elle
Esimesel korral, kui Härmakosu metsas Elle residentsis käisin, ajas teiste vaimukate ja leidlike pisiasjade kõrval naerma tema uksel olev silt: „Karu magab 14-15“. Nii ongi – päeva pooleks magamine annab jõudu naisele, kes elab täpselt nii, nagu õigeks peab. Ta enese kodu on väetisehoidlast ehitatud hobukeskuse ühes veerandis. Mitu aastat pidas ta seda majapidamist täiesti üksi, kasutütar Kaisa käis ja käib Tallinnas politseinikuna tööl ning naisterahva käekiri näitas end kõikjal – hobusebokside sildid väikestele loomanahkadele maalitud, seintel vaibad, varustus kirstudes ja veimevakkades.
Tänaseks on abikaasa Arvo mitmekümneaastase abielu krooniks naise juurde talli kolinud. Lisandunud on mehekäsi. Perekond on hobustekodu osana välja ehitanud leidliku inimeste elamise, kus elutuba-köök on teisele korrusele avatud ning esimese korruse pliidi kütmine soojendab ka teist korrust. Päevatööna hooldab Elle oma paarikümmet hobust –tema eriline pühendumine ja uhkus on araabia tõugu hobused – ning mees müttab väljas sae ja kirve, haamri ja akudrelliga. Kui paar tegutseb koos, on majas kord. Kahekordne kord.
Meie esimesel kohtumisel kilkas Ellekas – nagu teda omade seas kutsutakse: „Minul? Internet? Iiiimeili aadress? Mis sa nalja teed! Paluks lahkesti minuga suhelda aadressil Härmakosu, Anija vald, metsa sees – Elleka oma tall. Postiljon käib iga päev. Mind ennast küll päris iga päev kohal ei ole. Hobusekasvatuse üritused viivad mind alati kodust välja. See on minu element. Mõnel päeval vean enda või teiste hobuseid siia ja sinna – meil siin Eestis ringlevad hobused tallist talli. Kõik on kõigiga tuttavad ja seotud – ja hobuste ringi tassimine, justkui kass poegi, annab minule tööd.
Mul on tall kapriisi, aastates tädi hobi korras. See on meie kodu – veidi isemoodi, aga väga õige elukorralduse ja tunnetusega suur kodu. Ma ei pea ratsakooli ega osta-müü-vaheta. Mu hobused on minu pere. Mu armaskallis kari. Ja mul on hullu moodi vedanud, et mu mees sellise kuluka ja tülika hobi kenasti välja kannatab. Ise oleksin ma ilmselt kohe alguses päriselt ja täiega siia talli kolinud. Kodurahu huvides pidin mõnesaja meetri kaugusel elumajas resideerima. Ja raskematel hetkedel võisin siin tallis üksi resideerides nii ennast kui meest lohutada – kohe, kui üle viskab, lõpetan ära. Saadan karja sinna-tänna laiali ja hakkan normaalseks. Ainult et nii mees kui ma ise teadsime, et seda ei juhtu. Mu loomulik olemise viis ja ainumõeldav päevarütm tiksubki siin koos hobustega ning mees kolis minu juurde,” kirjeldab Elle.
Ajal, mil Arvo eelistas veel tavapärasel kombel elektriga elamus elada, jagas Elle oma läbimõeldud ebamugavusi koolisõitjast politseiniku Kaisa Kajoga, kelle pojale Elvisele on emakaru olnud kuldne kasuvanaema.
“Kuni meil on tallides hobustel sööt ees – ja Eestimaa kaetud sääraste metsadega, nagu meil on, pole põhjust mingist dramaatilisest majanduslangusest unnata. Küllap küllatulija värkse pilk näeb siin meie Härmakosu metsades seda värsket ilu, mida ise näha ei taipa. Enam. Viin oma sõbrannasid ratsa tõeliselt ilusatesse kohtadesse. Kui mul käivad nädalavahetuseti sõbrannad külas, käime pikkadel retkedel. Siis teeme süüa ja lobiseme ja oleme õnnelikud. Selleks pole jumala eest mingit turismifirmat vaja, et sõbrannadega metsi-pidi koperdada ja elu teises pooles sedasi elada, nagu oled kogu aeg tahtnud – ja nagu inimene peabki elama,” õpetab Elle.
“Nojah, Kaisa auhindade valik meil siin peretoa nurgas on muidugi muljet avaldav – nagu mu araablastegi välja teenitu. Selles mõttes on olukord tiba paradoksaalne tõesti – on justkui lihtne põlve-otsa-hobi, aga tulemused on suisa profi tasemel. Aga vanasti ju ainult looduses ja igasuguseid ebamugavusi trotsides treenitigi. Mis maneež – mets on meie maneež! Tingimused ei ratsuta. Inimene ja hobune koostöös ratsutavad!” manitseb Ellekas.
Küpse paari tänane kodu on vana väetisehoidla, millest hobukodu rajamist alustati tosina aasta eest Kaisa ja mõne teise naisega. Haamrikestega taoti seestpoolt seinte küljest väetis maha ja lasti lennata pesapunumisel, kus iga pisiasi räägib leidlikust-maitsekast-vaimukast naisekäest.
„Hästi järk-järgult tuleb teha – kui tahad kõike trahh! ja korraga! lähed ilmaasjata närvi. Tasapisi. Kõbid ja toksid, saed ja paigutad – asjad loksuvad sammhaaval ise paika, kõik sujub, kui aega ja hingamist annad. Nii asjadele kui endale,” teab Elle. „Miks leivad pannil on? Aga kuidas neid meie ilmade juures muidu ilma hallituseta hobuste jaoks kuivaks saada, ah? Vaata, mõne inimese jaoks on kujund ja sõnumitooja mulle kingitud fallosekujuline pannivars – teise jaoks jällegi fakt, et inimene kulutab oma päevi selle panniga leiba kuivaks sussitades…
Eks jah neid vankrirattaid ja kirstusid ja muud vanavara ole saanud aastate jooksul siit ümbertkaudu kokku hüütud ja korda kasitud,” nendib Emakaru Elle, pussnuga vööl, nagu ugrimugri esiemal muiste. Tema meelest peab muinasvara ja muuseumiväärtuses kraam rakendatud olema, mitte jõude fondides tukkuma. Naised panid iga hobuse isiklikud asjad kirstudesse-vakkadesse – sadulapuu, väikesed sahtlikesed ka – ning toimib suurepäraselt ja käepäraselt. Patenteeri või ära.
„Ratsakooli mina pidada ei taha,“ arutleb Elle keset oma helget-värvilist karja. „Kära ja võõrad, segadus ja vastutus. Milline risk ja oht on ratsakool ja ratsaturism – ma kukun ainuüksi mõttest, ette kujutamise peale ümber. Hoolitse ja vastuta sportlaste ja turistide ees, veena naabreid, et sa ei lähe ratsa rikkaks, närvitse ja pabista… Tänan, ei! Minul on oma rütm ja olemine, oma kindel ja maailma parim Kaisa – ei mingit oskamatusse kätte sattuvate hobude ees vabandamist.“
Kaisa pojakest peab Elle oma lapselapseks. Tal on kolm lihast last – ja Kaisa. Kellega ta on päevast päeva pead-jalad läbisegi koos elanud ja hinganud sellest päevast, kui Estonia-laev triivis silmapiiri taha teispoolsusse. Kaisa vanemad on seal kõiksuselaevas. Kaisast sai emakaru kasulaps, tema südamelaps ja elutee kõige tihedam kaaslane. Kui teised emad-vanaemad tahavad oma lastele edu ja linna, kunstlikku valgust ja arvutite päikest, siis emakarud tahavad oma pojakesele tõelist elu. Tallis kasvanud Elvisest peab saama maamees.
Sõbrad ja lapsed hoiavad Ellekat päriselt hobukeeli mõtlevaks-tundvaks muutumast. Tema lähim naabrinaine – Ave Nahkur oma naivistlike koomuskipiltidega – räägib samadest lõpmatutest kompromissidest. Ei taha ennast raisata, ülearu suhelda ega inimestega mehkeldada – aga peab. Sest muidu oma elutöö vilju näidata ei saa. Olgu need maalid või varsad.
Ülearuste kulude pärast pole vaja muretseda sellepärast, et Härmakosu hulludel eitedel on oma aetud elekter! Genekas. Urr ja mürr – ja mitte üks sõltumine venelaste gaasijuhtmest ega olukorrast Ida-Viru ettearvamatus vabariigis ega elektrituru benjihüpetest. Ei tule elektriarvet ega katkestusi – vool on siis, kui vaja. Seal metsavahel ei saa hästi propeller-genekat püstitada. Kui Ellekas nüüd koos mehega insenerimõttel veel lennata laseb, hakkab ilmselt hobuste pidev liikumine trennikoplis kah elektrit tootma. Väike klemm ja ajam ja… Ning ilmastikukindlad naised ise püsivad kaua noorte ja vintsketena. Tegemata ei jää ilmade pärast miski.
Emakarul on mitu saladust. Avalikku. Ta maalib. Hästi maalib. Ja kõik kättesattuvad vanad rõivad koob talli ja sõpradele uksemattideks. Läikkaanelised ajakirjad lööb liistudega omavahel kokku ning kasutab seinte soojustuseks, mida ei näri ei rott ega herilane – trükivärv on mürgine! Ning suvega korjab püti- ja kotitäite kaupa ravimtaimi ka kõigi sõprade tallide jaoks hobuste hingamis- ja seedeprobleemide putitamiseks. Paljujõudmise nipp aga on pästlõunase null-laengu perioodi nutikas mahamagamine, siis saab inimene looduselt kingituseks kaks ühes. Kaks päeva ühe asemel. Lõunajärgse siesta järel tuleb täisvõimsusega teinepäev. Neile, kes näiliselt piiramatus koguses voolava elektri jõul oma õhtuid teleka ees maha ei maolda. Tegelik elu käib jõujaama ja kordekopli, asja-kirstude ja vankrirataste, naelteta trepi ja põlislaane vahel. Ka siis, kui käsil on aasta lühimad päevad.
Jabara metslased
Kaisa ja Priidu tillukese talu katusele läinud sügisel kinnitatud päikesepaneelid ja pereisa püstitatud tuulegeneraator on sügistalvised tormid kenasti vastu pidanud. Kuna nende koduke asub põhjarannikul Purtse taga, on korraga ja vaheldumisi rakendust olnud nii päikese kui tuuleenergial töötaval elektri-loomel. Akud asuvad majakese neljast ruumist ühes – kus on ka ökokemps ja sahver. Kuni pere pole teist korrust välja ehitanud, on kaasadel ja nende väikestel lastel vaid üks tuba, kus mööbel käib leidlikult üksteise sisse ja alla. Kaheosaline köök-majapidamisruum aga oli Kaisa sõnul kevadisel tallede sündimise ajal tihedalt tallesid täis.
„Rootsi peenvillastel lammastel, keda kasvatame, on neli-viis talle. Tänu sellele saab karja hästi kiiresti nii suureks, et on mingigi lootus see tasuvaks koguda. Teist tõugu lammaste kasvatajad teavad, et ka kolmikute puhul kipub neist üks sageli inimeste hoolt vajama ja lutitallena tuppa sooja tulema. Rootsi peenvilla seltskond saadab neid lutipudelist olenevaid tittesid sulle ikka väga hulgi tuppa,“ naerab haldjalikult habras ja ühtaegu nii klassikaliselt kui eriliselt kaunis Kaisa. „Esimestel siin-elatud aastatel, kui meil polnud elektrit, oli meil see-eest tohutult erinevaid loomaliike. Praeguseks oleme loomanduse kokku tõmmanud hobustele-lammastele ning kassidele-koertele. Alguses aga oli arvukalt linde, sigu… Kogesime, mida tähendab enese killustamine. Päev otsa ainult jooksed mööda erinevate vajadustega loomi, korrastad kopleid ja varjualuseid, toidad ja varud sööta. Me tegime heina käsitsi, kuidas muidu! Samal ajal oli pojake väike, siis olin ma taas lapseootel…
Nüüd, kus majapidamises on mõistlik liikide kooslus, tundub elu nii lill, et mina jõuan koguni kahes, Priit ühes koolis ametit õppimas käia – jõuame kontsertidele ja külla koguni. See on laste sotsialiseerumiseks päris oluline, olen nüüdseks veendunud – kui laps näeb liiga harva teisi lapsi, siis ta kipub kõiki neid, kes käeulatusse juhtuvad, omastama – ning vanemate kodutööde eeskujul koplisse, aedikusse ja ohelikku suunama.“
Kaisa tõdeb, et kõigi aladega, mida nemad, keda Purtse-kandi rahvas sõbralikult metslasteks nimetab, õpivad, on sama lugu. Need muutuvad kuidagi tüsilikuks või koguni keelatuks. Mõlemad õpivad alternatiivmeditsiini. See aga on taas paaria seisundisse surutud. Noored arutlevad, et üha rikkamaks muutuvatel ja oma toodanguga samas inimesi mitte ravivatel, vaid sandistavatel ning sõltuvusse suruvatel ravimifirmadel on vaja nüüd juba kõigil elualadel monopoolne võim saavutada. Selleks, et alternatiivne meditsiin ei saaks inimesi aidata, tõeliselt tervendada ja ülikulukast ravimiorjusest vabastada, tuleb alternatiivset ahistada ametnike kaudu. Tervisetooteid litsentseeritakse ja kontrollitakse jäigalt ja rumalalt nii, et nad on enamvähem ära keelatud. Kuivõrd ravimfirmad ostavad järkjärgult ära ka meedia, on kontrolli all seegi, millest ja kuidas kirjutatakse – seega on elutervest ja loomulikust elulaadist ja tervendamisest saamas absurdsel kombel salateadus.
Kaisa ja Priit õpivad siiski ning on oma valitud tees kindlad. Nii, nagu nad tänavad õnne, et pole läinud rohkem toetuste ja projektirahade taotlemise teed kui vaid mahetoetus, millega nad paraku kõrbesid. Võtsid maad rendile ja said mahetoetuse – ent maade omanik müüs mõne aja pärast maad ära ning nüüd tuleb noorpaaril toetus tagasi maksta…
„Samal ajal näen koolis käies, mida kõike meil siin maheda pähe serveeritakse. Tuhandete kaupa hunnikusse surutud kanad, kes saavad kampade kaupa õue ja on stressist kiilakad – mahedad, palun väga?!“ on Kaisa ilusal isamaal toimuvast kinnimakstud ametnike, jõhkra raha ja korruptsiooni lokkamisest rabatud. „Nägime naabrite näitel, mida tähendab projektide kirjutamine. Selleks, et toetuskõlbulikuks osutuda, tuleb bluffida üleloomulikult vägevad majandustulemused ning kui neid tegelikult ei saavutata, tulevad karistused, trahvid, tagasiküsimised. Mu mees käibki praegu naabril selleks abiks, et nende projektirahade krahhipoole kulgemist peatada.“
Ääretult rohemeelne pere on loomakasvatajatena sündide ja surmadega nii palju kokku puutunud, et võtavad paljut linnainimestele jubedana tunduvat rahulikult. Keset hobuseid üles kasvanud Kaisa on harjunud riskima. Ka Jabarasse on tema juurde taltsutamisele antud mustangeid, kellega teised ei julge või ei viitsi tegelda – ja neist on reeglina asja saanud. Kahe lapse emana ta enam nii palju ei riski ning ratsude arvukus on piiratud selliseks, et heinategu ja hooldamine, ratsastamine ja varssade pupendus hinge välja ei võtaks.
„Oleme katse-eksituse meetodil kindlaks teinud, millised on meie endi võimed toime tulla ja hakkama saada nii, et vana maailma reeglid ja agooniline kapitalism meid haavata ei saaks. Ennast ei tohi killustada ja lõhki rabada. Toetustele ja projektidele ei või loota. Nii palju kui vähegi võimalik tuleb ise teha ja toota. Mis aga peamine – oma stepsleid ei tohi mingite eestienergiate ega nende näiliste konkurentide külge pista – kellel on oma tuli-vesi-õhk-maa, see jääb ellu,“ kinnitab paar. „Kas vald ajab meie juurde tee lahti? Ütlesime ju – ellu jääb see, kes saab ise hakkama.“