30. detsember 2013
Eesti kirjanike mullased lood
Fagira D. Morti on kirjastuse Pegasus palvel koostanud Eesti 17 kirjaniku maaeluteemalise jutukogumiku „Mullast oled sa võetud“, mille lugemise järel tahaks Eestimaad puhtaks pesema ja üles ehitama tormata. Aga tark ei torma. On hoopis valmis osalema ka võimalikus tulevaste linnajuttude kogumikus „Mullaks pead sina saama“. Kasvõi missioonitundest – need on meie ilusa isamaa hetkeseisu peegeldavad teosed. Nii kultuurilises, eksistentsiaalses kui faktilises mõttes. Ja edevusest. Kultuurilukku tahaks minna sel üürikesel kosmilisel hetkel, mis meile mullast-võetuse ja mullaks-saamise vahel antud. Ilmselt saaks linnaproosa veel kaduvikulisem kui maa-masendus.
Oleme õnneks harjunud, et suure osa meiekeelse kirjanduse lugemise järel tahaks aspiriini võtta ja ennast puhtaks pesta. Ka see siin on üks põhjalik pralle ja pohmaka, lagunemise ja suremise panoraam. Kogu kõvakaanelise peale kokku sünnib vaid üks varss ja mõned talled – küll aga surrakse ja tapetakse pea igas loos.
Maimu Berg näitab daamiliku elegantsiga – maa-reaaliast sihilikult ja sisetundmuslikult välja pürginud küpses eas mehe pilgu läbi – miks kolhoosideaegne külaelu sülitas välja isiksused, kellest võinuks saada maasool.
Toomas Verrev muigab lontrusest linnalõnguse üle, kes osutub koos pruudiga linnast ära eksides täiesti elujõuetuks ja kasutuks olendiks, muutub loodusliku valiku hüperrealistliku uperpalli käigus seaks ja süüakse jõulude ajal mõnuga ära.
Triinu Meres kirjeldab itsitamisi, kuhu kaovad murutraktorid ning Armin Kõomägi jutustab, kuidas sõge seltskond rehetoas hobust leivaga toidab ning Vietnami hiiler surijat lõigub – armas aeg, mis seeni see ärimees-kirjanik küll sööb!
Piret Bristol korraldab emminäituse – mida mehed teevad selleks, et oma nägu varjata ning kirjeldab seksi taha varjuva kaunitari seiklusi antslates. Peeter Sauter analüüsib, kuidas ja miks „Seenelkäigu“ filmi laadsed liialdused meie metsast-võõrandumisest meile nalja teevad. Maa kas on peas või mitte. Mati Undil oli linn peas – ning kokkuvõttes on grafomaanid ja künnihullud üllatavalt sarnased.
Kati S. Vatmann portreteerib üheksat üsna otse elust kutsutud prototüüpidega küla-haritlannat, kes ärkavad enne riigiraadio hommikuhümni ning asuvad oma lootusetult lootusrikastest elulaaditaludest teele jalutu teadjanaise korraldatavale sabatile.
Jüri Pino pohmakahommiku lugu mõnes maardus ajab vastupandamatult naerma. Tubli mehetükk ärkab tuumapohmas ning läheb selleks, et kellakümneste lätete avanemiseni elus püsida, koeralitat jalutama – too aga indleb… Ja kui mu väike tüdruk küsis, mida ma nii kangesti itsitan, kas võiksin talle ette lugeda, vastasin… ee… mnjaa… See raamat jääb riiulisse, ühel päeval loed ja naerad ise.
Kätlin Kaldmaa loo puhul metsas külmuvast mitte-kellelegi-vajalikust tüdrukust toimis sama fenomen – ühel päeval tahaks, et meie lapsed loevad selliseid hingepõhjani liigutavaid lugusid, kus on kirjas terve valusalt ehe maailm. Pisaraid on kergem alla neelata kui naeru.
Jan Kausi tekst on selle raamatu ainus sooritus, mille puhul tekib küsimus, miks see jõuetu-maotu slängis ja ängis läbustamine nii pikaks on venitatud – mõni paberipuu võinuks selle hambutu jauramise võrra küll kasvama jääda. Hall ja lohisev nagu teleduell Kaur Kenderiga – värvika ja värvitu jõmmi vahe – üks on vitaalne, teine ei pane pöörama, üliüpris vastikud mõlemad.
Tiina Laanem kui lühilugude meister meenutab oma novelliga Pärnu Endla repertuaaris olevat „Nähtamatut maja“ – mõttetuks muutunud parimas eas mees redutab eluterve emme juures ja avastab oskuse elu ja liikumist sel kombel fotoaparaati püüda, et pildistatu kaob sinna jäägitult. Meil kõigil ongi äratuntav käekiri – kogu meie looming on nagu üks pikk Laul, mille salmid ja refräänid on meie erinevad samakäekirjalised lood ja kõned.
Krister Kivi kaifib kirjasõnas põhjalikku killimist. Urmas Vadi saadab kaks kriisis kirjanikku Karl-Martin Sinijärve – huvitav, kas isehakanud juudikunn Kender soovib järgmiseks endale nüüd kirjanike liidu juhi kohta, millelt ennast järgmisel päeval kukutada? – Peipsi äärde Juhan Liivi maile Koosale teineteist piiluma ning tühjaks oksendama. Igas mõttes.
Maarja Kangro kirjeldab ja põhjendab, miks vellod ennast maha lasevad, kui eesti p…s ja mustad m…d üha reeglipärasemalt võõrsil lõbutsevad. Juku-Kalle Raid lisab ulmelise kujutelma, mis juhtub, kui ühe inimese kadumise tõttu kaovad kõik rongid, mida ta leidma pidi – kaob inimene, lahkuvad musta auku ka rongid oma rõvedas vajalikkuses.
Fagira D. Morti portreteerib maavanaemasid-isasid keset pannialuseid persoone, kes näevad välja nagu suvised laibad ning kelle ainus kasutegur on mesi ja kommid – ning paraku on raamatu koostaja enese jutukeses kirjeldatav lagunenud-hääbuv-surev-roiskuv linnake masendavalt tõetruu. Õõv!
Evin Õunapuud tuleb tänada selle eest, et ta tõstab kogumiku sorgus ja kõduneva sabaköndi uuesti rõõmsalt püsti. Kohtab kalmistul, kuhu enamus novelle ja jutustusi on otseselt või kaudselt suubunud, kirikuõpetajat, kes pissib oma naise haual kasvavatele lilledele ning esitab kirjanikule-kunstnikule suurejoonelise etüüdi – ning kõhurääkija-näitleja-kirikuõpetaja teeb lõpetuseks silma pilgutades ristimärgi peale nii Ervinile, jutukogule kui kogu praegusele elule Eestimaal.
See on hea koht uueks alguseks.