27.detsember

Täna on olnud mitmekesine ning parimas ja igas mõttes perepäev.

Plusskuuese vihmatormi kiuste. Kirgas plärts

Hommikul kirjutasin koos loomakasvatajatest laiendatud perekonnaga ühe kiire, olulise ja ühtaegu nii ametliku kui kirgliku teksti.

Seejärel jätsime poisid helitehnikaga paugutama – kui mina olen kodus, ei saa – ja läksime Indiga tankima, tõime Handymanist ära lõpuks ometi saabunud tolmuimejakotid, priiskasime pisut beibelainel – soetasime kaks pluusi, mis mulle kangesti meeldisid – tibuliisale beebide pusleraamatu, sõime poiste eest salaja krevetivrappe ja läksime Reti juurde. Kuni noor emme pani tibinat tuttu, arutasime väimehega, et millegipärast on sel aastal olnud emotsionaalselt ja energeetiliselt erakordselt raske sügistalv – ennast tuleb piitsaga tagant ajada, et üldse midagi teha. Tahaks nagu torti ja midagi soolast… Ja me käisime Retiga poes ja korraldasime natukene nende pere vana-aastaõhtut.

Kodus ei paukunudki muss – poisid nikerdasid tehnikavidinaid. Tegime süüa. Vestlesin Ülariga, kes üsna pikalt meie peres oli – ütlesin ju, et perepäev – ja ühe mu isa sõbraga, kes on Pärnumaal loomakasvataja.

Talitasin loomad ja tõin puud – poisid majas küll, aga ma tahtsin end liigutada – kirjutasin veel ühe novelli telje. Naljakas, ma pole kunagi novellikirjanik olnud, nüüd on kahe nädala jooksul kolm novelli sündinud. Kes saab tulijat keelata

Üllatavalt mitu paberist jõulukaarti tuli – Jaanikalt, Kertult, kes sünnitas tütrekese Marioni jõululaupäeval just hetkel, mil Retiga Vehendis arutasime, kas on juba käes või alles valutab, metsagrupilt, Tiiult ja Texilt…

Aitäh.

Poisid kütavad sauna.

Meie rääkisime Jaanikaga üsna põhjalikult reptiloidide deemonite väest.

Minu lähikonnas on mitu Mao aasta noormeest need, kes väga reljeefselt, lausa õpikute kombel perioodiliselt deemonite kätte satuvad. Mõnda aega on nad soojad ja armsad, arukad ja tegusad – ja siis jäävad „külaliste” võimu alla. Nii alla, et nende oma olemus ei pääse üldse mõjule. Ainult saatan nende nahas laamendabki. Ka näojooned muutuvad, naeratusest jääb järele õõnes irve, pilgus on tühi kuri ning teod õgivad eelkõige neid ennast.

Reptiloidide kuriteod ilmutavad end mõistagi ka iga teise looma-aasta ja tähemärgi inimeste nahas. Ja see on seda õõvastavam ja hirmutavam, et ravi pole. On valu ja purustused.

Neid võib nimetada õppetundideks – aga kellele selliseid õppetunde vaja on?

Õpetlik on vast selle musta väe nakkuslikkus. Seda jah, et ümberringi kõik nutavad ja ahastavad reptiilide laamendamise käes. Aga hullem veel on, kuidas mõni ligimene saab nakkust. Kui inimeses on tühje kohti ja rumalust, täituvad need reptiloidi mürgiveega. Moodustub reptiilide ühisväli, ilma et nakatunu ise otseselt deemonite ori oleks.

Ent kui need mustad lülielajad liiga kauaks saavad tühjadesse hingesoppidesse ankurduda, võivad nad raisad sinna pesa teha ning ongi järgmine „külalistega“ hing juures.

Ptüi, sitikas-saatana-sigidik, jummala eest…

Homme lähevad poisid Tallinnasse ehitama. Pakkisin neile toidukoti kaasa. Tüdrukud sõidavad küülikufarmi.

Ja nüüd sauna! Puhtakspuhtakspuhtaks.

Mingi jama on, ühtki masinatäit pole pesta, eit ei oska sedasi saunas käia

Avastasin, et mu päevaraamatu sissekanne on taas naerunägusid täis külvatud.

Mis muud kui aitäh kõigile, kes tänasel perepäeval lähedal ja kaugel, otseselt ja kaudselt osalesid.