19. detsember 2013
Ülo Vooglaid – mitme eluga Jutustaja
Maestro Ülo Vooglaid (78) on innukam-lennukam kui kunagi varem, kuna oskab hinnata endale antud uut võimalust – veel üht elu. Pärast karmist lõikusest toibumist peab ta loenguid Öö- ja muidu ülikoolides, esineb seminaridel-konverentsidel, käib mööda Eestit ja naaberriike külas vaimuvalgust toomas ning teab, et kui kutsutakse, siis oodatakse ning kui oodatakse, on vaja minna – nii ootaja kui saabuja rõõmuks ja arenemiseks.
Akadeemik kõneleb asjust, millest õigupoolest juba teist sajandit loenguid peab ja artikleid kirjutab, värske vaimustusega, otsekui oleks need teooriad just praegu välja mõelnud. See lapsemeelne särasilmne hasart käib kaasas tänuga, et anti ajapikendust.
Mis selgeks ei saa…
… saab selgeks põetud. Elu hind näiteks.
„Mitu aastat piinanud seljahaigus võttis eluisu ära,“ tunnistab Ülo. „Käisin enne õhinal kõikjal, kuhu kutsuti – kõverasse surunud seljahäda tõttu taandusin koduseks ja oletasin, et elutöö on tehtud. Minu Kohila-lähiste talu oli ka just selliseks ehitatud, nagu ma teda Pirgu-perioodi kulminatsiooniks soetades kujutlesin. Tegime eelmise sajandi lõpul Pirgu mõisas Merle Karusoo ja Katrin Saukase, Jaak Johansoni, Tätte ja Matverega Pirgus avangardi – nn. sotsioloogilist teatrit ja ma otsustasin endale Loonele ehitada võimalikult täiusliku talu, kus on kõik õnneks-tööks-loovuseks-mänguks vajalikud komponendid.
Samal ajal, kui Pirgus mängiti Aino Kallast – nii, et etendus tuli vahpeal katkestada, sest nii publik kui näitlejad nutsid, – rajasin mina oma hõimule talu. Tagapool elumaja ja ait. Eespool raamatukogu ja seminariruumiga külalistemaja. Kõrval sepikoda, tall ja laut. Taamal amfiteatriga tiik… Külalised ja õpilased käisid, maailm toimus. Ent siis tuli üks märk teise järel.
Esimese märgina osutusid mu lambad vaatamata jäärade vahetamisele ahtrateks. Lõpetasin lambapidamise. Teise märgina adusin, et Kerstil on väga raske päevast päeva talust Tallinnasse Vanalinna haridusseminari juhatama sõita. Kurname meie suure pere ema enneaegu ära. Kolmandaks märgiks oli mu enese ühe silma vaatevälja ahenemine – keskelt enam ei näe.“
Ehkki Kersti ja Ülo pojad kinnitavad, et suutlikumat-võimekamat inimest kui nende ema pole olemaski, oli selge, et pole õige ei ennast ega teisi raisata ning asjatult riskida. Tänu sellele, et perekond soetas endale Tallinnasse Kaupmehe tänavasse korteri, oli Ülol läinud suvel lihtsam ka arstide vahet käia ning õigel ajal tõvele jaole saada ja see piisavalt kauaks seljatada, et oma eluülesanne täita.
„Kui suvel enne maolõikust sondi neelama valmistusin, küsis arst, kui palju sellest protseduurist tean. Vastasin, et minu teada on see üsna ebameeldiv – ja samas teadsin, et tahan elada ja tegutseda – kui mulle nüüd veel üks elu antakse, kasutan seda teadlikult täiuslikult,“ meenutab Ülo, kes on suvisest vähilõikusest saadik just täpselt seda teinudki.
Samal ajal, kui suurmees sai pärast mao eemaldamist süüa vaid kahe lusikatäie kaupa, ilmusid tema mõttetöö viljad meedias ja õpilaste palvel käivitatud blogis, Ülokooli koduleheküljel ja üha sagedamini peetud loengutel.
„Kui koos maoga eemaldatud 40 lümfisõlmest mõnes siiski vähirakke leiti, mõtlesin: vähirakud ringlevad meie kehas alati – see oleneb vaimust, mida keha nendega teeb. Vaimuga on kõik korras siis, kui toimivad tunnetuse kõik tasandid – argitunnetus ja kunstiline, filososoofiline ja teaduslik, religioosne ja intuitiivne. Niipea kui mõni neist kuuest ei tööta, on kogu süsteem untsus,“ teab süsteemsuse usku maestro. Tema teooria järgi sünnitab süsteemsus tegeliku loovuse ning vabadus korra ja kord vabaduse.
Millest on tehtud…
Jutuvestja Ülo geneetika tingib selle, et ta ei konstateeri fakte, vaid kirjeldab pildikesi, endal silmad innukalt säramas. Tema ema pärineb Saaremaalt, Kuressaare servast Pihtla tee algusest talust, kus oli vanaisa sepikoda. Ilmselt seetõttu on Ülo ka oma tallu ühe esimese asjana sepikoja ehitanud ning jutuvestjana sõnastab nii: „Mihkel teeb ilusasti. Kui tema sepikojas midagi valmistab, on see kaunis ja eriline. Mina teen ka asja valmis, aga siis on see lihtsalt valmis tehtud asi. Kui inimene oskab eriliselt teha, siis see on kingitus.“
Sepast vanaisa geenid Ülos eneses on ühenduses meremehe omadega. Ta on poisikesena kukke täis Kalevi jahtklubi rinnamärgist, mis tema kuuerevääril tähistab tõika, et ta on juhatuse liige – ning tema pani 53 aastat tagasi koos sõpradega püsti ka legendaarse Muhu väina regati. Kõige suuremad ja kestvamad kangelasteod on kõige vaiksemad ja unustatumad.
„Enamus minu lapsi purjetavad. Muist on oma elutöö purjetamisele ja merele pühendanud ka. Vanim tütar Kati Hillari-naine Kukk peab seni Orjaku sadamat, mille nad väimees Hillariga koos üles ehitasid, kuni Hillar kahemastilise „Marthaga“ ümber ilma rändab või Kärdla sadamat purjekatele kohaseks ehitab. Võimas töö. Just sai valmis,“ tunnustab isa Ülo. „Ka keelteoskajast teadur Toomas on purjetaja. Ja tütar Meeli käis Hillariga koos ümberpallisõidul Aafrikast Eestini madruseks.“
Tütar Kati ja Hillar on poeg Taneli kaudu Ülole ja tema esimesele kaasale Valvele kinkinud lapselasteks kolm tütart. Toomasel ja tema kaasal Ingridil on tütred Kadi-Maria ja Teresa ning poeg Samuel. Pärnus-elav tütar Kai on kahe poja ema ja nelja lapselapse vanaema. Esimesest abielust noorimal, Meelil on poeg ja tütar.
Abielust Kerstiga sündinud Varro Vooglaid on nelja lapse isa, ilutegija Mihklil on poeg ning Karlil kaks last, kellest üks käib sageli rongiga Tallinnast Loonele islandi hobuseid kammima ja liigutama.
„Selline lugu on jah, et minu lastest mitmed sobiksid mu tallu elama, aga Tallinnast ära tulla ei saa. Vanalinna kool. Töökohad. Pühendumised. Kõigile ei sobi mitmekümne kilomeetri kaupa iga päev maanteid triikida. Kasulapsed Helen, Konrad ja Peeter on samuti teedel, mis talupidamisest lahknevad – Itaalias ülikoolis eripedagoogikat õppimas, kinoakadeemias ja kuuendas klassis.“
Ülo usub, et tema rajatud talu peavad edasi lapselapsed, näiteks kolm poissi nende seast. Ka Tammsaaret oli ju kaks – Tallinna ja Vargamäe Anton.
„Mäletan Tallinna-Tammsaarest – mu Bakhoffi-nimelise ema lähisugulasest – seda, et Koidula tänava kodus, kus on nüüd onu majamuuseum, ei tohtinud käratseda ega trampida, Anton kirjutas,“ muheleb habemesse Ülo, keda ennast pole kirjutamistel-mõtlustel häirinud ühegi lapse elamise ja olemise hääled. „Teine mälupilt on Estonia teatrist. Onu Antoni matusteks – millest mäletan palju lilli ja valgust – õmbles ema mulle uue sametist ülikonna, kui sellega Estoniasse sisenesime, tuli vastu värviämbritega meistrimees ja tõmbas mu uhiuute pükste peale värvikriipsu. Eluaegse. Elu on võimaldanud triipe ja plekke hiljemgi – kui ise nalja ei tee, võib juhtuda, et ei saagi – aga see kriips jäi eluks ajaks.“
Jäi servi seisma
Praegu majavalvuri poolt soojas ja korras peetav talu pole ainus asi, mis Ülo elutööst servi seistes ootel on. Filmivalmis servi seismas on mitukümmend tundi salvestusi ning õigupoolest on terve kuldse jutuvestja elulugu kui katkestuste-kaotuste rida. Millest ta on alati püstipäi ja uut indu täis välja tulnud.
„Algkoolis käisin Saaremaal. Minu ema oli pärit Pihtla tee algusest talust, kus tema isal oli sepikoda. Eks vanaisa sepa-talent ole ka põhjus, miks oma tallu ühe esimese asjana sepikoja sisse seadsin. Nüüd ongi nii, et Mihkel teeb seal metallikunsti, Karli tütar sõidab igal võimalusel rongiga mu islandi hobuste juurde – aga päriselt kohale jääda keegi ei saa.
Meie tulime Saaremaalt ära, kui läksin keskkooli. 1949.aasta küüditamine viis ära kaks kolmandikku meie klassi. Sinnamaale oli rahvas ka pärast sõda lootusrikas – kui külaplatsilt simmanilt keegi puudu oli, mindi vaatama, mis temaga lahti on, loomapidamise ümber olid ikka talgud ja inimesed käisid omavahel läbi. Küüditamine oli nii hull krahh, et külaelu suri välja,“ meenutab Ülo. „Sama juhtus ka Tartu Ülikooli sotsioloogialaboriga. Sotsioloogiat hakkas psühholoog-pedagoog Vooglaid edendama elupõlise sõbra Asser Murutari õhutusel.
„Sotsioloogia polnud ka varem Eestis tundmatu – seda arendas Ilmar Tõnisson. Teate küll, mees, kelle tema naine armukadeduse hoos maha laskis,“ muheleb Ülo elutargalt. „Minule rääkis Asser, et Leningradis on selline mees nagu Jadov. Kirjutasin teadustöö „Linna ja rajooni ajalehtede sotsioloogiliste uurimuste kogemus.“ Minu doktoriväärse töö kaitsmisele kutsuti oponentideks kolm teaduste doktorit. Kui kaitsmine oli juba käimas, helistati sekretärile ja öeldi, et meie institutdil pole õigust doktorikraadi anda. Jäi aga jälle servi seisma. Sain kandidaadiks.
1990ndal Ülemnõukogus olles ja sageli Moskvat külastades nägin Lenini nimelises keskraamatukogus, et minu töö on doktoritööde näidiste seas väljas. Ma ise aga pidin uuesti kraadi kaitsma – teemaks „Eesmärgistatud protsesside üldteooria.“ See teooria räägib teekonnast kujutlusest eesmärgini. Läbi tahte ja protsesside süsteemi sihini. Minu välja töötatud maatriks hõlmab 24 korda 24 maatriksit. Kui need on täidetud, siis jõutakse pärale.
Selline teooria oleks nagu tuumapomm ahvi käes. Tänan õnne, et seda enam olemas pole.“
Kui Ülo läks kvalifikatsiooni tõstmise instituudis töötades koos Mikk Sarvega Novosibirskisse oma andragoogika-teemalist täiskasvanute õppe teemalist teadustööd kaitsma, juhtus tema elulugu saatusliku palistusena ääristanud katkestuste äärmuslikem lugu. Sarv pani Vooglaiu kodumaja lähedale nurgale maha portfelli, kus oli sees nii uurimustöö kui seda täiendavad materjalid. Juba teel olles küsis Ülo, kus portfell on… Tänavanurgal. Majapidajanna nägi seda hinnalist vara kaks korda sellest möödudes – näe, täpselt meie Ülo portfelli moodi… – ja rohkem pole rariteeti enam nähtud.
Seegi pole veel kõik. Üks akadeemik vooglaiu teadustöödest jäi Rahvarinde päevil Bastioni aia kõrvale selle maja pööningule, kus toona asus majavalitsus – nüüd on Kaminameister ja teised firmad.
„Kui keegi leiab, lugegu ja püüdku aru saada,“ itsitab akadeemik habemesse.
Naermiseks leiab mees põhjust ja võimalust isegi seoses legendaarse sotsioloogialabori tagakiusamisega, mida ta nimetab rappimiseks, mis algas 1970. ja lõppes 1975.aastal labori sulgemisega. Toonane rektor Arnold Koop leidis Ülo vallandamiseks väga sisuka põhjenduse: vajaliku teo puudumine.
„Puudus tegu Tunne Kelami kirjasaatmisse sekkumiseks. Kelam kirjutas USA president Henry Kissingerile tõsiasjast, et n liidus on tööviljakus kolm ja pool korda väiksem kui Ameerikas. Lihtne ja loogiline oli, et sellise viljakuse – õieti selle puudumise – juures on n liit Tähesõdade programmi raames võidurelvastudes ääretult lihtne veretuks kurnata. Minu süü oli, et ma Kelami kirja ei peatanud.
Mulle endale aga meeldib tõestisündinud lugu Kissingerist, kes pani Fordi elatanud ja kuivetu tütre Siberi puuraidurile mehele. Temalt küsiti, kui palju tal selliseks uskumatuks nipiks aega läheks. Kaks tundi. Kissinger helistas Shveitsi panka ja küsis Siberi puuraidurile tööd. Mis puuraidurile – kuidas asepresidendiks – nojaa, aga ta on Henry Fordi väimees. Koht käes! Helistas Siberisse ja küsis mõnd kena-noort-tursket puuraidurit… Shveitsi panga asepresidendiks. Leitud! Ja Fordi tütre kihlamine Shveitsi panga puuraidurist asepresidendiga oli juba vormistamise küsimus,“ naerab Ülo lugu jutustades, nagu kuuleks ka ise seda legendi esmakordselt.
Mäng on väikese inimese töö
Igas eas inimene vajab Ülo sõnul austust.
Tema arvamus on väärtus, et selle arvamuse pinnalt oleks võimalik välja arendada uusi teooriaid ja väärikat loovust: „Minu lapselapsele kingiti sünnipäevaks kleit, mis talle ei meeldinud. Ta kutsus mind kleiti vaatama ja teatas – „ei sobi“. Laps kui väike inimene oli juba ette veendunud, et tema arvamust ei arvestata. Palus, et minu toetus vahendaks tema seisukohta.
Ma ei saanudki teada, kuivõrd last aktsepteeriti, mind, vanaisa küll. Kleit ei sobi. Minu jaoks on lapse sõna püha. Samamoodi on igas eas vaja ühendada õppimine, mäng ja töö. Igas töös on mängu – igas õppimises tööd ja nende kolme komponendi ühenduses vaba loovust, mis eeldab nii õpilaselt kui õpetajalt korda.“
Ülol on lemmikžest, mis on vaadeldav ka juuresoleval pildil. Kolm harali sõrme. Nende sõrmede nimed on Teadmised, Oskused ja Arusaamine. Kui need kolm haru omavahel ei kohtu, on tulemuseks kitsas eriala vangis inimene, kes teadmisi, oskusi ja arusaamist omavahel ühendada ei oska.
„Kustkohast nad tulid?“ nõuab Ülo aru. „Kehvast koolist, kus mängu, tööd ja õppimist ühendama ei õpetata. Vanemad viivad masinlikku kooli oma lapsed, kelle kohta nad küsivad, kas nende lapsed on targad.
Vaadeldakse lapsi, kes satuvad elus esimest korda trepimademele. Kes kukub pea peale ja loobub. Kes keerab pepu ette ja hakkab sedapidi alla ronima. Kes loobub. On see loobuja tark?
Mulle meeldib sellele küsimusele vastuseks jutustada katseks hiirtega.
Hiirtele õpetati puurikatsel, et puurist väljudes saab elektrilöögi. Teatud protsent hiiri väljus siiski – sai löögi, väljus, tuli puuri tagasi, sai jälle löögi. Siis võeti puurist ära kõik eluks tarvilik – toit-jook-valgus – ellu jäid need, kes suutsid vaatamata elektrilöögile ikkagi puurist väljuda.
Inimestega on samamoodi. Uuenduste, leiutiste ja avastusteni jõuavad need, kes jäävad ellu olenemata elektrilöögist. Tundub, et olen hiir, kes elektrilööki ei karda – kogetud küll juba. Ikka jään servi seisma ja lähen samast kohast põikpäiselt edasi.
Kui meile on antud võimalused, kasutagem neid. Ka siis, kui selja taga on jadamisi elektrilööke, mis oleksid iga ettevaatliku isendi servi seisma pannud.“