16. detsember 2013
Kelle jalad on karvasemad?
Viktoria Kaasik
Eesti Hobusekasvatajate Seltsi raskeveohobuste haruseltsi juhataja
Kõik raskeveohobused on karvajalad. Mudel kohe selline. Sellest hetkest alates, kui oma südame hobustele kinkisin, olen olnud eriti suurte hobuste usku. Kui juba suur loom, siis nii suur, et jaksaks tööd teha ja et seda ilu oleks ohtrasti. Olen nüüdseks juba nii kaua neile võimsatele loomadele pühendunud, et ilmselt on nii see tõug tuttavaks saanud kui kogu võimalik kirjandus raskeveo tõugu hobuste ajaloo ja olemuse kohta läbi töötatud.
Eks nii kasvatus-aretustöö kui aadete pärast olengi hetkel meie haruseltsi juhataja – eelmised olid Enn Rand ja Ande Arula. Ent ma olen päris põhjalikult tundma õppinud ka teisi loomaliike – inimene nende hulgas. Seepärast ei saa mind ennast loodetavasti silmaklappidega tööhobuseks pidada – näen ja üldistan päris palju.
Kuna olen Pärnumaal Nurmenuku talu perenaine, nimetab mu ema mind kulakuks, sõbrad aasivad, et olen bojaaritar. Püüan vastavalt sellele nimetusele õiglane ja väärikas olla ning inimestele nii palju teavet ja rõõmu pakkuda kui võimalik. Meil on lisaks hobusekasvandusele multifunktsionaalne talu, miniloomaaed ja lõbustuspark.
Loomi on meil nii: hobuseid 15, lambaid 16, üks lehmake, 6 minisiga, 50 siga ja emiseid ka, keda ma nüüd kunstlikult seemendan – ja päris edukas olin! – jänkusid on oma 10, 15 hane, kalkuneid, partte ja muid linnulisi vähemalt 60 ning lisaks loomulikult koerad ja kassid.
Koos kaasa Marguse ning nelja lapsega olen raskeveohobuseid kasvatanud küll kipsis jala, küll pisaratega – need tulevad põhiliselt siis, kui suurekskasvatatud sälg läheb oma teed – ent hobuste saatmine tööle ning teistesse karjadesse suguloomadeks ongi ju asja mõte.
Nii hobusekasvatajate seltsi kui haruseltsi mõte on koostöö ja üksmeel. Ühest küljest jälgib selts ja haruselts aretust ja jõudluskontrolli ning seda, et kõik hobused – eriti Eestimaa oma kolm tõugu – leiaksid tööd ja rakendust. Teisalt pakub selts tuge ja ühisüritusi.
Mõne aja eest moodustati meie väikeses riigis veel üks raskeveohobuste ühendus. Kuna ka tori hobusel on mitu seltsi ja ühendust, näibki see elunormiks olevat kujunenud. Võiks ju öelda, et las olla. Paraku tegutseb konkureeriv selts destruktiivselt. Jätkem jõulude puhul edasi rääkimata kogu laimu ja valede seeria, mida konkureeriv seltsing meie Soome kolleegidele on puhunud. See teeb meie kitsukesele turule, kus väga suurtel hobustel on piiratud turg, väga palju halba. Nagu ka see, et EHSi haruseltsi süüdistatakse nüüd kitsa kildkonna huvides selles, et me ei oska hobuseid kasvatada ega aretada! Rääkigemgi sellest, miks siin üldsuse ees kahe seltsi konfliktist ja enda isikust kõnelen.
Lasteaiale sobival kombel süüdistavad kaklevad kildkondlased mind sellepärast, et tõin Saksamaalt külmaverelise võimsa täku nimega Famos. Silm oli sel suurepärasel loomal ammu peal. Pidasin lisaks perele põhjalikult nõu ka teiste hobusekasvatajatega. Leidsime, et tõu geneetiline värskendamine tuleb igati kasuks.
Suured ja kaunid kipuvad olema võrreldes teiste tõugudega aeglasema paljunemisega. Meie kitsas populatsioonis omakorda on inbriiding kerge tekkima. Kogenud hobusekasvatajad on sellest kihnu saare fenomenist alati hoiduda püüdnud.
Eesti tõugu hobusele on lisatud araablast. Torikale hannoveri ja teisi tõuge. Samamoodi on aeg verevärskendust pakkuda ka suurimatele. Intrigandid püüavad sellest skandaali üles keerutada. Väljusid laimuga foorumitest ja sotsiaalmeediast trükiajakirjandusse. Seepärast peangi vajalikuks ka laiemale üldsusele meelde tuletada, kui hea on verevärskendus, geneetiline rikastamine ja asjatundjate kontrolli all tõule parimate omaduste lisamine.
Kes peaks seda paremini teadma kui eestlased? Mina olen geneetiliselt venelanna ja sünnitanud neli eestlast. Igas eestlases on sakslast ja rootslast, juuti ja norralast. Tänu sellele segaverelisusele – tõsi küll, spetsialist, kes meie rahva geneetilist rikastamist kontrollis, on läbi ajaloo olnud armas Jumal isiklikult – on see väike rahvus saatuse tormituultes kestnudki.
Nüüd näitab jonniv lasteaed uuele täkule näpuga: karvajalg! Kõik raskeveohobused ardennist alates on karvajalad. Loodan südamest, et Famos sigitab palju kauneid suuri ja töökaid hobuseid. Meie perekond – ja tundub et ka haruselts – on õnnelik ja õhinas, et saame Nurmenuku märade peal uut Meest proovida.
Mitte ühtki mära ei tooda vägisi Famose juurde. Seda otsustavad ikka hobusekasvatajad ise – ja väga kogenud tegijate seas on juba tahtjatest järjekord. Kulla sõbrad, mõne aasta pärast on paratamatult taas värsket verd vaja. Ühegi karja uhkus pole isa ja tütretütre järglane või muud taolist pilastuslikku. Aeg ja elu läheb edasi.
Näeme tegelikult ka selles positiivset, et hobusekasvatuse killustajad räägivad seljataga koledaid asju, aga samas on see ka hea reklaam. Famos tänab. Ja kummardab eelmisele saksa külmaverelisele täkule, kes ER tõus terve liini alustas, Heeroldile. Kuna täkk on Saksamaal väga hinnatud ja imetletud, toob ta kindlasti ka saksa kolleegide tähelepanu meie suurtele ja kaunitele.
Ja mina ise olen ER haruseltsi juhatajana ER hobuseid hästi hoidnud ja neid ka väga palju propageerin. Siin ja praegu ka. Hobusekasvatus on aeganõudev tegevus. Kõigepealt vaatame, kuidas ta käitub veokatsetel jne. Famos on: http://www.nurmenukupk.ee/famos/ Viimasel ajal aga läheb aeg ruttu. Nii et varsti võib meid loodetavasti esimeste varssade puhul õnnitleda. Pikka iga ja meelt meile kõigile.
Jõulurahu – ja kirgast algavat Hobuseaastat!