10. detsember 2013
Tibusid loetakse sügisel
Lia Hanso (62) on parimas mõttes kanaema. Soe ja hoolitsev – ent vähe lärmitsevat-muretsevat tõugu. Ülearustest asjadest tema Orissaare-Pöide-vahelises kodus probleemi ei tehta. Kõik kujuneb-sujuneb tasapisi – ja kogemused kinnitavad, et enamasti õigesti.
Lia lõpetas Tartu Ülikooli psühholoogina esimest korda 1975.aastal koolipsühholoogina. Kuna ta asus tööle erivajadustega lastega, kandus rõhk ja huvi edasi meditsiinilisele psühholoogiale. Pärast laste – need on vanuses 22-42 aastat tema eluloo peale kenasti ära jaotunud – tingitud pause avastas Lia, et tema erialal on toimunud kolm muutust. Esiteks pole psühholoogia enam hirmutav, vaid moekas sõna – teiseks ei aeta seda enam psühhiaatriaga segi – kolmandaks on ala muutunud praktilisemaks. Ning lasterikas (vana)ema, mullune Saaremaa Aasta Ema, lõpetas Tartus sama ülikooli samal alal teist korda.
Helge ja arukas emand on end lisaks lasterikkusele veelgi tõestanud. Kõigepealt kummutas ta oma ema väite ja kartuse, et lasterikkus hävitab ajurakke ning tõi tele-miljonimängust koju veerand miljonit eesti krooni. Kuni suur emme mammutit küttis, sõitis issi Andres koos poeg Heikiga tillukese mootorpaadiga Londonist Saaremaale. Sellised poisid.
Hansode suurel perel on magistraali lähedal metsas mahukas maja, mille osa tube on sel lihtsal põhjusel välja ehitamata, et Elamine on selle kirka ja kauni klanni jaoks elulisem ja elusam kui eluruumide vuntsimine. Pereisa läks enne maja lõpuni valmis ehitamist Sharmelisse – nagu ta nimetab Sharm El Sheiki, kus mitmeid aastaid reisijuhina töötas – ning elab nüüd Kõrkveres. Sedasorti keskeakriitiline pudisemine küll natukene segab – ent mitte nii palju, et liiga palju segaks õnnelik olemist.
Tagatoas toimivad kunagised lastenarid praegu pesulaona ning kõike jätkub. Et kindlasti jätkuks, käib pensionieas pereema endiselt Kuressaare haiglasse psühholoogiks. On tänu sellele näinud, kuidas majanduslangus on inimestele mõjunud – nii mõnigi on krahhi eest või järel haiglasse peitu pugenud. Ent vilunud nõustaja ei ole nende jaoks vanaema ega nõu andja – kes annab nõu, see ka vastutab. Tema jätab nii patsientidele kui pesakonnale enesele vastutuse ja lahenduste leidmise. Parimas mõttes kanaema. Ka looduses ei püüa emad järglaste eest elu ära elada.
Ja ongi seda tüüpi matroonide piirkond – sealsamas metsa taga peab samuti psühholoog Maria Kaljuste koos oma lastekarjaga kümnes suunas arenevat talu.
Oma tibude haldamisel on imetlusväärsel emal paar lihtsat nippi, mida kõik me saaksime sujuvalt järele teha.: „Kõigepealt peab sul olema neid palju. Mida rohkem, seda põnevam – ja samas valutum. Nii, nagu iga lapse kandmise, sündimise ja lapsepõlve kogemused on erinevad, on ka nende täiskasvanukssaamist ja pesast lendamist – või mitte lendamist – täpselt nii palju variante kui on lapsi. Vaid üks on ühine – vägivalda ei või rakendada. Neid, kes tahavad kaugele-kõrgele lennata või ronida, ei või tagasi hoida, ehkki hirmsasti tahaks. Need pesamunad, kes hoiavad kodu ligi, vajavad ehk rohkem küpsemise aega – ning võib-olla saavadki nendeks, kes kord majapidamise üle võtavad.
Meil pole enam õnneks need jõuga määramise ajad, mil vanim poeg päris talu ja ülejäänud pidid kas õnnestunult abielluma või maailma hariduse, enne ja külluse järele minema. Nüüdisajal on maailma ilu ja valu kõigi jaoks võrdselt avatud – iga laps saab selle osa, mis talle sobib ja saatusest määratud.
Ema ülesanne on olla paindlik ja mitte välja näidata, kui mõne tibu pärast on hirm. Ükskõik, kas see kaob liiga kaugele maailma otsa, ronib liiga kõrgele või siis vastupidi – ei taha kuhugi. Seesuguseid mitte-tahtjaid, kes põhimõtteliselt ema tiiva alt välja ei püüagi kasvada, meie peres pole. Ja kui oleks – saaksime ka sellisega hakkama. Kindlasti sundimiseta – ei pesast välja lükkamise ega liigselt riskimast tagasi hoidmise mõttes.“
Ema Hansol on lapsi nii faktiliselt kui olemuslikult kolm paari. Hille ja Hannes on maailmarändurid, kes on tänu sellele ka Eesti üldsusele tuntuimad. Heidi ja Heiki on oma kutsumuselt džigitid ja kaskadöörid. Halliki ja Hendrik on õrnema loomuga koduhoidjad – ent samas ka võimalikemad vanematekodu ülevõtjad. Mamma jälgib rahulikult – ega kiirusta neid takka.
Kõnekad kohtumised
Oli aeg, mil Tallinna lennujaamas seisis pisike blond plakatiga plika. Plakat juhatas eestikeelsete transfeeride juurde Londonis. Inglismaale sõitjaid saatis oma venna klientideks Hille ning transfeere tegi ning rahvuskaaslasi mitte-turisti-radadele sõidutas Hannes.
Hille on – nagu õedki – üles kasvanud suuresti Muhu saarel legendaarset ratsatalu pidava Kivisoo Martini hobuste juures – ning pärast aastaid EMTs töötab nüüd koos armastatuga Telia-Sonera lainepikkusel Türgis. Juba üle aasta Istanbulis, õpib aktiivselt türgi keelt ning tegutseb vabakutselise ajakirjanikuna ERRile ja Eesti Päevalehele, kajastades sündmusi ja elu Türgis ja Lähis-Idas. Produtseerib ka tele- ja filmiharjumusest „Teeme ära!“ ülemaailmsele kampaaniale Eesti-Türgi koostöös reklaamklippe ja aitas Teeme ära! kampaaniat Türgis juurutada. Hille kirjutab Petronedele raamatut Minu Istanbul ja jätkuvalt tegeleb naiste õiguste edendamisega nii Eestis kui teistes riikides. Kuna Hille ei saa ilma hobuseta elada, treenib ta oma dinosaurust – Rootsi sporthobust Quinhonit, et temast saaks Allahi tahtel Türgi takistussõidu tšempion.
Hannes oli Londonis abielus noore arsti Claudiaga, kellega kohtus oma Aasia-rännakutel. Nüüd on nende lapsed Toomas ja Saara juba üsna suureks saanud ning elu edasi läinud. Claudial noorpõlvearmastusega veel pesakond lapsi sündinud ning end Ehuhhuduuri jalgrattamatkadega üldsuse teadvusse vändanud politoloog Hannes kasvatab finantsistist kaasaga pooleaastast poega.
„Mina austan seda, kuidas noored oskasid sõpradena laiali minna, kui armastus otsa sai,“ tunnustab Lia. „Hannes on nüüd Inglismaale eestlastest koduabilisi saatnud, et lapsed isakeelt ei unustaks ning kõik koolivaheajad veedavad lapsed siin hobuste seljas – ka nendel on sügavalt positiivne hobugeen.“
Õde Heidi ongi üsna üleni hobustele pühendunud. Lugulaulud tema pakutavatest muhedatest ratsamatkadest ringlevad linnades ka praegu, mil ta kasvatab Orissaare lähistel lisaks ponidele ja silmailusatele püssidele ehk sporthobustele ka kaht väikest last ja vutte – polegi üksnes hobutüdruk, vaid vutimuti. Multi-hoogsatele Hansodele kohaselt produtseerib ta neljandat hooaega oma „tele-titte“ Rakett 69. Tema kaasa Risto on andekas ja edukas keraamik, peaasjalikult võrratute loodusmotiividega tasside võlur. Lähitulevikus on noorpaaril plaanis külastajatele avada poni- ja savi-suhtlemise suunaline turismitalu.
„Oma pojakese sünnitas Heidi kogemata kombel ja lapse enese otsusena Saaremaal,“ naerab ema. „Oli kindlalt Tallinnas maha saada otsustanud, sõitis Saarde vaid asjade järele. Kui temaga õhtul kohtusime, kehitas ennast ja seletas, et soolikad näe mässavad – öösel aga helistas ja küsis, kuskohas Kuressaares sünnitusmaja on.
Tütrele sattus taeva tahtel vana kooli karm ämmaemand. Aga Heidi kui kange Hanso hakkas talle tublisti vastu, keeldus selili maas ülesmäge sünnitamast – ja kokkuvõttes läks kõik väga hästi, võiks öelda, et isegi eht-meielikult naljakalt.“
Halliki, üsna noorelt tütrekese emaks saanud pesamuna, kinkis oma silmaterale esimeseks sünnipäevaks samuti aastase ponipoisi, kellega koos Pöide päkapikud nüüd õnnelikult kasvavad. Neiul enesel on neli eesti hobust – neist üks ta enese käte vahele sündinud kuldne märakene Aprikoos – kes elumaja ühte tiiba ehitatud tallis resideerides dikteerivad suuresti tüdruku elukorraldust. Eks ema oma ka – ent mama Lia on rahul ja naeratab.
Arboristist vend Heiki, kellel on ohtlike puude langetamise firma ArborEst, sai tuntuks peenikeste nööride julgestusel Tallinna teletorni ronides. Ema nägi seda sooritust alles televiisorist ning teab, et poeg poleks ka emme hingerahu nimel loobunud.
„Noorim vend Hendrik, kes ehitab alumiiniumlaevu, on tasane ja leebe – tõsi, temagi tegeleb MBX trikirataste ja tiibvarjudega, aga Heiki on maailma kõige alfaisasem mees, kes kohe peab kõigesse sekkuma, igale poole ronima ja kasvõi eluga riskides korda ja õiglust kehtestama – sellest jutustab ka tõsine arm tema kaelal, mille ta sai kaklejaid lahutades… Selle meheliku dominantsuse tõttu on nad samuti alfaisasest papa Andresega samuti elupäevad risti olnud – aastatega on see duell veidi järele andnud, vahekorrad on meeste ühiste seikluste käigus paika urisetud.“
Pikad põllepaelad
„Me ei tea õnneks kõige teravamaid ja ohtlikumaid hetki, millest meie silmaterad läbi tulevad – mida suuremad nad on, seda kaugemal meist nad oma ohtlikke puid langetavad ja metsikuid hobuseid ratsastavad,“ ohkab suur ema. „Jälgime Türgi-uudiseid ja palvetame. Ega sekku. Mina luban mis tahes eas lastel vabalt katsetada ja mängida. Pesamuna Halliki on nüüd otsustanud Säreverre loomaarsti abiks õppima minna, siin saares töö leida ja tütrekese lasteaeda panna. Muidugi tahaksin sekkuda, kui näen mõnd nõiaringi – näiteks et kooli võetakse vaid töökogemusega, tööle võetakse ainult koolipaberiga – aga ma ei sekku. Oma katsumused tuleb igaühel enesel läbida. Tütreke-hellake on ise endale valinud loomade vangi saatuse – nagu kõik loomainimesed paratamatult on – nii ei saa ta ka kuigi hõlpsasti elukaaslase Kareli kannul, kes pärast tegevteenistust ja ametikooli puutöökojas töötab, kuhugi mandrile putkata. Võib-olla ongi hea – see oleks kergema vastupanu teed minek.
Seda ma ei arva, et kaasade vahetamine ja elujärkude lõppemine ning uute algamine oleks kergema vastupanu teed minek. Oluline on leppida sellega, et mulle juba omaks ja lähedaseks saanud inimene taandub – teda mitte meenutada ega uue väljavalituga võrrelda – ja elu lähebki sõna otseses mõttes edasi.“
Hansode elu edeneb tänu emalaeva tasakaalukusele ja kõigutamatule rõõmusmeelele nii jõudsalt, et jõuluõhtul, kui kõik kuus last oma kaasade ja lastega Pöidesse kogunevad, läheb sõna otseses mõttes kitsaks. See tähendab, et muist ootel tube tuleb valmis ehitada. See omakorda eeldab, et keegi noor peremees peab majapidamises ohjad enda kätte võtma. Aga ema Lia ei suru ega sunni. Jälgib stoiliselt naeratades, kas õigem peremees oleks oma noorim poeg või noorima tütre kaasa või-või-või. Kaht peremeest ei saa olla – siis ei toimu midagi – või kui, siis nõnda, nagu eestlaste nelja kuningaga. Tark ei torma.
„Ja ma kordan veel kord – hea on, kui lapsi on palju. Lisaks sellele, et meil pole sel juhul aega ega võimalust nende suureks saamist takistada – keegi neist teeb ikka teoks meie unistused, kellestki saab meie mantlipärija, keegi näitab meile maailmu, millest me ise pole unistadagi osanud. Aitäh neile selle eest!“