9.detsember

Kodu tagasi toomine tavapärasesse energiasse vajab küünlaid, lappi ja moppi ja päikest. Olime küll jah kangelaslikud, et tegime hulga asju elus esimest korda – kusjuures kõik need õnnestusid – aga nüüd on jälle lugemise ja kirjutamise, ratsutamise ja kallistamise talu. See vahepealne ei tähendanud enamat kui õppimine, näkkuvaatamine elulaadile, mida me siin rohkem kui paar päeva aastas oma ellu ei kutsu.

Kirjad ja arved, tekstid ja võitlus pealetükkiva nohuga. Ja kodu ongi jälle iseenda nägu. Lumi limpsitud, ahjud köetud, rahu ja vaikus. Selles vaikuses tegi Indi paar katset end siia-sinna külla sättida. Nagu Marlene Dietrich, kes kurtis, et kõige raskem on taluda pärast laste lahkumist tekkinud äkkvaikust taluda.

Juurdlen Aleksandri hetkeseisu üle. Ta peab välja kannatama siin perioodiliselt ette tuleva veretöö ja vorstitoppimise. Ei kipu eriti loomade juurde – kui sadulasse aetakse, kannatab ära. Tahaks tümakat lasta ja killerijutte rääkida – aga ema ei luba. Mäletan-mäletan, milline oli Riks, kui ta oli 12aastane, nii et aasta pärast läheb veel lõbusamaks.

Kui vähegi võimalik, saadan poja järgmisel laupäeval Karekaga Preeriakotta meestekale.

Loomulikult on võimalik.

Nii palju piiride kehtestamist ja ei-ütlemisi, iseenda üllatamist ja uusi tasandeid.

Et mis täna kirjutasin? Kaks teksti, tänan küsimast.

Kolmas on töös ja neljas hoos.

Piparkooke küpsetasime kaks panni täit. Ööseks lubatakse alla 10 miinuse – ikka parem kui äsjane lõputu pime plärts. Aitäh.