03. detsember 2013
Maimu Berg: püsigem õhtuni peateedel, daamid!
Kirjanik ja ühiskonnategelane Maimu Berg (68) tuleb Musta mere kruiisilt, siis Helsingi raamatumessilt, sealt läheb Lõuna-Eestisse kirjanike raamatukogutuurile ja siis kohe Strasbourgi oma tütre viieaastaseid kaksikuid hoidma. Proua Bergi külaeluteemaline jutt on üks tosinast kirjastuse Pegasus äsjailmunud Eesti kirjanike kogumikust „Mullast oled sa võetud“ – ja sealgi on Eesti mulla kõrval tegelasteks kõrge-kauge-kauni ihalus ja suurilmalikkus, mis on temas eneses sügavalt olemas. Tema tütar Julia Laffranque on just ajal, mil Wiiralti kohvikus vestleme, Euroopa naistekalendri nädala naine.
„Julia on Euroopa tippkohtunikuna aidanud panna piiri kommentaariumites vohavale anonüümsele kurjale. Kui kusagil maailmas on tekkinud tava teha tublidest inimestest kommarite liivakastis monstrumid ja need surnuks solvata, on aeg tublisid inimesi kaitsta. Loodetavasti on tulevikus lihtsam järgmisi kannatada saamisi ennetada. Tean omast käest, kui halvav võib olla hirm kommarite ees. See ei aita, et nad on anonüümsed, et neid on vaid mõnikümmend ning küllap on nad katkised ja õnnetud olendid. Ikkagi on kommarite-kartus sundinud mind ennast mõnestki kirjutisest loobuma. Loomulikult tean, et kommentaare ei tohiks lugeda. Aga ma ei suuda loobuda. Ei tea, mis masohhism see on, võimalik et lisaks vabatahtlikule enesepiinamisele ka lootus mõni hea sõna leida. Muidugi on need head sõnad täiesti olemas ka, aga koletut verbaalset kahju ei korva ega tasakaalusta.
Samas võib sõim kavatsetule vastupidiselt kasu ja rõõmu tuua – näiteks see, kui Rein Lang Helsingi raamatumessil huilgas: ärge kuulake Bergi, ta on sotsialist!“
Inimõigus
Peamised kommentaariumi vabaduse kaitsjad argumenteerivad end sellega, et kommentaaride piiramine on vastu inimõigustele. Aga kas siis kurjuse poolt? Kui head sõnumit paljundavad tekstid jäävad sellepärast kirjutamata, et kirjutajainimesed ei kannata ristilöömist välja, on pigem nende inimõigused kahjustatud ning kahjuritele tuleb suukorv pähe tõmmata.
„Inimõigus, mis on hetkel minu jaoks oluline ja pidevas tulipunktis, on õigus elada õiges rütmis, sobivas keskkonnas ja õnnelikuna – mis peamine, ka elu õhtul elada. Ja terve olla!“ kinnitab endas erilist suurilmalikku hingust kandev daam. „Asudes lennujaamast või sadamast teele mõnele oma järjekordsele reisile vaatan üha süveneva kimbatusega ringi – kus on minu kaasmaalastest eakaaslased? Enamasti neid ei ole. Ja kui nad ära ei ole surnud, siis on nad kodudesse ära eidestunud vöi eidestatud. See on nendega juhtunud mitmelgi pöhjusel, raha puudusel, tervise pärast, aga kurb, kui põhjus on „kõrvade vahel“ – ja nii me elu peateedel küpses eas eestlasi naljalt ei näegi.
Samas, üks löbusamaid lugusid juhtus kunagi Soome laeval, kus tundsin ära oma endise õpetaja ja astusin ligi. Härra sõitis Helsingisse bridge’i-võistlustele, mõõtis mind ülalt alla ja küsis, kas on tõesti võimalik, et tema on kunagi olnud nii vana inimese õpetaja. Ma pole ammu nii südamest naernud. Ja me tegime mõnusad dringid.
Olen püüdnud teha kõik endast oleneva, et praegune eluperiood oleks elurõõmus ja mõnus. Tulin ära kauaselt töölt Soome instituudist. Ei läinud pensionile, ütlesin ülemusele vastuseks palvele ära-mine-äraaa!: kas sa pole märganud, et ma ei tee viimasel ajal tööd – olen aina Strasbourgis lapselaste juures või mõnel reisil või ajan muid asju. Ülemus nentis, et on märganud küll.
Mina aga olen elu aeg märganud, et mulle ei sobi kellast kellani ja kuupäevade järgi tiksumine. Muutun pisikeseks ja närviliseks, kui mingid seierid mind kamandavad. Vajan vaba kulgemist, et olla loov ja rahulolev. Sellepärast elan ka Tallinna kesklinnas, et pääseda igale poole jalgsi pärale, kui ma enam autot ei suuda juhtida. Ma ei tahaks olla mutistuja, kes kuhugi äärelinna lõksu jääb. Püüan püsida elu peateedel, kuni on tervist, kuni elan. Elamine tähendab mõistagi kirjutamist ja kaasarääkimist. Tahaksin lahkuda nii, nagu mu vanaema, kes 86aastasena teatas: nüüd aitab, sõbrad on kõik läinud, mina ka enam ei taha, nägemist. Ja lahkus ainsagi tõve ja diagnoosita peaaegu jala pealt.“
Elu peateedel
Äsja käis Maimu Helsingi raamatumessil juhtimas kirjanike vestluspaneeli teemal „Kas kirjanik valetab“. Kuna vestluses osalesid Indrek „Süvahavva“ Hargla, Jan Kaus ja proua Bergi lemmikud Sofi Oksanen ja Seppo Zetterberg, oli põhirõhk ajaloolise tõe edastamisel ja moonutamisel. „Vestlus läks nii põnevaks, et piiratud kellaaeg mõjus lausa mõrvana ja lubasime samal teemal rääkida ka järgnevatel Helsingi raamatumessidel. Tore oleks, kui ka samas seltskonnas. Ma imetlen Sofi oskust tundlikult ja osavalt eestlaste ajalugu serveerida nii, et see jõuab kõikjal maailmas kohale. Jaan Kross tegi sedasama – nõukogude okupatsiooni kasvatatud lilledest läbi. Ent Sofi on pisike habras punapea, tema gootiliku patsikrooni all on tegelikult poisikeselik, kuid väga arukas, paljulugenud ja töökas tüdruk. Ma ei tea, võibolla peab ta vajalikuks end dekoreerida mitmel pöhjusel, enda sisemuse kaitseks, ehk ka selleks, et inimesed ütleksid Kirjaniku saabudes Oh! Või et oleks hõlpsam end ka kuuldavaks teha. Kogesin seda, Sofit kunagi Ida-Viru esinemisel saates ja tõlkides. Ka vene poisikesed ütlevad ära selle olulise ohhi ja jäävad kuulama,“ naerab Maimu. „Mul enesel on samuti Narvaga kirglikud kogemused. Enne seda, kui mul oli seal lugejatega kohtumine, lasti kohalikus raadios tõlkekatkeid mu raamatust „Ma armastasin venelast“. Kontekstist väljarebituna ridamisi just neid lõike, mida võis tõlgendada venelaste halvustamisena. Mida ma tegelikult ei tee. Austan ja armastan kõiki rahvusi – ja olen tänulik kõigile rahvastele, kes on eestlase just nii elujõuliseks ja andekaks seganud, nagu tema on.
Kui tookord esinema minnes oletasin, et saalis on kümmekond kirjandushuvilist tädikest, siis… Saal oli noori vihaseid mehi täis. Tulid mulle, oletatavale natsionalistile kambakat tegema. Küsisin kohe sissejuhatuseks, kes on raamatut lugenud. Noored vihased polnud. Hulk naisi oli. Palusin lugenutel lahkesti neile teistele selgeks teha, millest raamat tegelikult räägib. Läksin kümneks minutiks saalist välja. Kui kisa-kära-kolin-mürin vaibus, naasin – ja publiku seast lahkus vaid mõni vihane noormees. Meil oli võrratult sisukas tõeliste juttude õhtu.“
Maimu, kes palub tungivalt meeles pidada, et poliitika puudutab meid kõiki pidevalt ja otseselt – milline iganes ta parasjagu ka tundub – jälgis sellesama tõeliste-juttude-pilguga ka kohalikke valimisi. Nii päritolupaigas Saaremaal kui kodulinnas Tallinnas. Ta ütleb, et Eerik Niiles Kross tegi tõelise ime – tõstis hääbuva IRLi tuhast.
„Rahvas vajab etendusi, miks mitte ka selliseid uljalt kauboi-huligaanseid, nagu Eeriku totaalne äratus- või ärritustöö,“ naeratab Maimu ning samal ajal defileerib Wiiralti kohviku eest ja seest läbi illustratiivne isiksustegalerii – Hugo Hiibus, Meelis Pai, Valli Lember-Bogatkina, kapten Hillar Kukk, Jaano-Martin Ots… „Noor Kross sobibki opositsiooni, võitlejaks – ta pole mugandunud kuninga tüüp. Küllap on tema ajalootõlgendajast isa Jaan teiselpool Jõge tema üle uhke. Nii, nagu väga eriline ja võimas Hansode perekond võib olla uhke, et Pöidest kasvas läbi kogu maailma rännates kogenud kuningas Hannes meeriks Kuressaare raatusse.“
Surnud hingi pole olemas
Maimu Berg nendib silmade särades, et kuni Hiibus-Bogatkina kohvikust läbi astuvad, seni maailm toimib. Ta ise on veetnud suure osa noorusest KUKUs ja Pegasuses ning kinnitab, et nii radikaalsed noored kui ka vahvad kohvikuvanamehed ja –prouad on alati olemas olnud.
„Kohvik Tallinnas pandi vanasti kõik maailma asjad paika, jagati uudiseid ja võeti nende suhtes seisukoht. Eks kohvikutes olid ka nuhid, aga kõik teadsid neid ning suhtusid neisse umbes samamoodi, nagu lõvikari võtab rahulikult šaakalite ligiolu. Kirjanike liidus oli sama. Kord, kui Lennart Meri avas tööle tulles riidekapi, vaatas talle sealt vastu blond kurbade silmadega noormees, üldteada koputaja,“ meenutab Maimu muigamisi. „Kulla poiss, miks teie asutus ometi pealtkuulamise tehnikat ei osta, naeris Lennart. Poiss kurtis, et kallis on. Ja jäi kappi. Samamoodi on kapis need eestlased, kes on enda jaoks Lasnamäe venelased välja lülitanud. Kujutati ette, et see seal on mingi kauge kahjutu oblast , aga tegelikult ju Tallinna linnaosa.
Eestlased võiksid nädalavahetusel Lasnakale jalutama minna – kui korras tänavad ja hea valgustus, vuntsitud fassaadid ja kaunis kirik! Pole olemas surnud hingi. Igal inimesel on hääl ning reaalne heaolu otsustab. Mitte õõnsad aated. See pole madal ega masendav – nii lihtsalt on.
Samuti vöiks eestlastele teha kohustuslikke ekskursioone Venemaale – ja Prantsusmaale. Venemaal näeksime suure luksuse kõrval tõelist viletsust, mis samas ei summuta usku-lootust-armastust. Ja Prantsusmaal näeme… sedasama! Sealsed lasteaiad ja koolid ei priiska jõukusega. Lasteadades magavad lapsed lõunaund põrandal, mõnel pool tuleb lapsevanematel ise voodilinu pesta, suured kärarikkad koolid ja pikad koolipäevad on väikestele 4-5-aastastele, kellel sealmaal koolikohustus, väsitavad. Katoliku lasteaed-algkool, kus minu kaksikutest lapselapsed käivad, on ses mõttes säästvaim – ja selle baasilt saab ka lähitulevikus Eestis haridusteed jätkata. Francois Holland kavatseb haridust küll jõuliselt reformida, aga tal põleb ju maa niigi jalge all…
Maailma lõpus
Madam Berg leiab, et inimkond vajaks tõsist raputust ja mõistusele toomist, mida tõotas mullune 21.12.12 ennustus Maiade kalendri järgi. Kuivõrd seesinane maailmalõpp jäi ära, oli tal enesel võimalus sündmuste – õieti küll sündimata jäämise – epitsentris kaebuste raamatut küsida. Ta viibis sel ajal Maiade-maal ning ronis just saatuslikul 13.11 kellaajal ülikõrgete astmetega templimäge pidi üles – tillukeste maiade kannul, hing paelaga kaelas – ja kogu maailmalõpp.
Kontrastiks sellele ekstreemile sõitis ta hiljaaegu Musta mere kruiisile, mis läbis äärmises mugavuses ja turvalisuses Bulgaaria-Türgi-Ukraina-Rumeenia – kahesest mõnusast kajutist viis lift sööma ja ekskursioonidele, kõik oli lausa kohutavalt nunnu. Saatuse tahtel oli reisilaevaks vana hea „Konstantin Simonov“, millega Maimu on Eesti kirjanike delegatsioonis 1990.aastate alguses mööda Läänemerd sõitnud – nüüd on alus Soome lipu all noorenduskuuri läbinud ning naise nime alla ristituna ära kastreeritud…
„Meile tegi sel turva-kruiisil nalja üks soni ja ratastooliga vanahärra. Täpsemalt – soni ja ratastool olid tal päeval, kui oli vaja lasta end mööda vaatamisväärsusi kärutada. Õhtuti lõi ta end üles ning saabus tantsima ja lantima!“ kirjeldab Maimu üht võimalikku novellitegelast. „Et kes me? Mina ja mu mees on kokku meie. Minu abikaasa on Soome kirjanik. Kuidas muidu üks Eesti kultuuripensionär reisida võiks? Ta on minust pisut eakam – aga väga heas vormis. Kui koos sporti teeme, annab tal kannul püsida. Mulle pole kunagi endast nooremad mehed meeldinud.
Meest aga olen enda kõrvale alati vajanud. Tahan end tunda naisena, õnnelikuna, armastatu ja hoituna. Mulle peab ütlema, et olen ilus.“
Ta ongi. Eatult ja eriliselt majesteetlik ja õitsev. Saarejuurne daam sai emapoolseilt esivanemailt päranduseks kolm hektarit Mustjala kandi randa – maailma lõpus ju seegi.
„Olen püüdnud endale küll oma maailma luua, ent üldpilt on trööstitu. Maailmalõpu ja mineku meeleolud. Saarelt ära. Eestist ära. Iseendast ära. Käepäraseim vahend selleks viimaseks on viin. Ja niisuguse doku nagu „Jonathan Austraaliast“ – filmitud just minu kandis – saab igast Eesti külapoe ümbrusest. Kusjuures ehkki inimesed ei talu oma tegelikkust ning joovad motivatsioonituse maatasa, on neil ikka uskumatult kõva tervis,“ imestab Maimu. „Mina olen talumatutel aegadel endale omaloodud oaasidena talutava ja isegi õnnestava illusoorse ilma tekitanud. Nõukogude ajal oli minu oaas kirik – käisin igal pühapäeval kirikus – erinevates, väga suure naudingu ja sisemise rahuloluga. Mul oli uurimustöö tarvis raamatukogu erifondi luba – ka seal rändamine, eriti 1920.-30ndate aastate keelatud maa – oli mulle suurepärane varjupaik.
Aga praegu ma mingit oaasi ega põgenemist ei taha ega vaja. Tervist, liikumist ja avatust! Tervikpilti ja hea lõunasöögi juurde klaas elusat ja elustavat veini! Olen nii seestpoolt kui kõrvalt sedavõrd kaua ja järjepidevalt Eestimaa ilu ja valu vaadelnud, et sellest on võrsunud veendunud armastus iseenda, oma päritolu ja meie kõigi tuleviku vastu. Püsigem peateedel!“