03. detsember 2013
Millega süüakse Surnumere kristalle?
Surnumere kristalle süüakse teiste inimeste kuldmedalite kastmes, maitseaineks võõras raha. Sel lihtsal põhjusel, et praegusel ajastul on raha planeedilt Maa otsa lõppemas. Seega jaguneb ta ebalt. EBA-võrdselt, -ausalt, -õiglaselt. Kui me ei saa oma pideva ustava ränga töö eest õiglast palka, hakkamegi kurvalt ja kurjalt põrnitsema: kui palju maksab ridikül ministriproua näpus, kui suure raha eest müüdi Londoni oksjonil olümpiavõitja medalid-rattad – ja mis ta selle raha eest teeb, mis maksab kosmeetikakohver ja kuidas seda müüakse…
Eerika Salumäe olümpiakullaga on minul emotsionaalne side seetõttu, et Barcelona olümpiavõit tuli 25 aastat tagasi täpselt sel hetkel, kui laste isaga abiellusin – registreerimisele hilinenud kursusevend tõi rõõmusõnumi. Inimlik ja empaatiline side aga ütleb: inimesel on õigus oma elutöö vilju siin ja praegu nautida. Omamine on uhke küll. Ega muidu trofeesid oksjonitel müüdaks. Raharahvas tahab omada. Ent ei sportlane ega kirjanik toida ega kata oma kalleid omamise faktiga. Tahame õnnelikud olla ning soovin Eerikale õnnelikku kätt ja häid nõuandjaid raha kasutamisel-investeerimisel. Paratamatu on, et avalikel aladel eneseteostajad ületavad uudisekünnise – loovisiksuste ja sportlaste saavutused on küll nende töö ja treeningu, eneseületamise ja maailma parimaks tõusmise tulemus – samas otsekui rahvuslik omand. Ometi ei olene maailma parima staatus sellest, kuskohas medalid füüsiliselt asuvad. Alamakstud, kurnatud ja määramatuse hirmus hoitud rahvast erutavad numbrid sellepärast, et me kõik oleksime teiste Euroopa riikidega võrdseid sissetulekuid väärt ning karistuseks ilusal isamaal püsimise eest pälvime vaid murdosa teenitust. Siis hakkamegi arvutama, et ühe kuldmedali eest saaks talu osta, teise eest pangalaenu maksta, jalgratta võrra ehitaks-sisustaks-reisiks… Loodetavasti Eerika seda kõike teebki. Meie aga võime ju alati siit julmalt, ebaõiglaselt ja kaamoslikult isamaalt ära kolida. Või ei või. Kuidas just valime.
Kui valime siiajäämise, on mõistlik valida ka sallivus ja inimlikkus olematute ja ebavõrdsete rahade liikumise suhtes. Meile pakutakse iga päev mõnd kosmeetikakohvrit või kohvimasinat, tolmuimejat või vähemasti ajalehetellimust. Meie valida on, kas võtame pakkumise vastu – ja kuidas suhtume.
Minu sõbrad hobusekasvatajad, kelle kõrval olin, kui nad oma kodutallu Kilgi hobukeskuse rajasid, käivad praegu kord kvartalis pikkadel-hinnalistel puhkusereisidel. Mitte tänu sellele, et väikesest perefirmast tõusti Lõuna-Eesti kaasaegseimaks hobuhotelliks-koolitus-võistlus-staabiks. Sellepärast, et pereisa Freddy ees, -ema Aire järel, on paar viimast aastat pühendunud Zinzino kohvimasinate-kohvide-teede müügile. See sobib neile, nad pole oma sõpruskonda kohvikatkuga laiali peletanud, teenivad hästi ja puhkavad kuninglikult. Mina ajakirjanikuna ei saaks oma intervjueeritavatele kohvimasina ega muu võrkturundatavaga kosja minna – no andke andeks! – ent rõõmustan, kui sõpradel hästi läheb.
DeSheli tasuta näohoolduse „ohvreid“ olen küll saatnud maaletoojatele, kes äsja Tallinnas WTCs – kus asub ka Zinzino kontor 😀 – uue salongi avasid. Hoiatan kõiki naisi, kelle Iisraeli-Pariisi surnumerekristallidest valmistatud, fütotoonilise-liposoomse tasuta triitmendi rüppe juhatan: võtke see tasuta näo-spaa vastu, see ei kohusta tegelikult midagi ostma. Ei pruugi tunda kohuse- ega süütunnet kosmeetikute-konsultantide ees – kui neil õnnestub mõni kohvritäis kvaliteet-kosmetsi maha müüa, siis sellel on võrreldes omahinnaga mitmekordne hind, nii et nende maailm toimub ikka.
Mulle meeldib see mersu-klassi kosmeetika väga. Ma ei osta tavaliselt üldse mingit kosmeetikat ning see vähene, mis mul on, peab olema väga hea. Kuna mulle meeldib see kosmets – ja need inimesed, kellega olen DeSheli Tartu ja Tallinna salongides kohtunud – on mul kurb telekast näha marutavat teleprodutsenti, kes neid juutide käsilasi agressiivses müügitaktikas süüdistab.
„Seda renomeed enam puhtaks ei pese,“ õiendas üks seltskonnaajakirjanik vip-avamisel, suu head-paremat ja kõrvad hurmavad muusikat täis. Meenutasin talle, et tema ju saab tänu neile tööd ja süüa. Tööd ja süüa saavad surnumerekristallide maaletoojad ja kosmeetikud, teadlased ja tootjad. Turg on täis ning tarbijate kasina kauka kallale pääsemiseks peabki vist agressiivne olema.
„Vaesus teeb kadedaks ja kurjaks,“ ütles Tallinna esinduse emand Irena. „Kes pimeda Põhjala naistest ei tahaks end rakutuumadeni turgutada – kui endale seda lubada ei saa, tuleb enesehaletsus ja viha.“
Läbi inimese on kõigesse lihtsam poolehoiu ja mõistmisega suhtuda. Kujutlege oksjonil teenitu varal oma eluga edasi minevat Eerikat – ja juba naeratate. Irena mees Ruslan on oma poisikeseliku naeru ja põriseva r-iga muhe. Tartu salongis mulle tasuta hooldust teinud – nojaa, lõksu üles seadnud J – Hanna on hariduselt defektoloog, kellega oli paljust rääkida ning ta saab lähinädalail beebi. Tema ülemus rääkis, et loobus ise kõrgtasemel kosmeetika nimel suitsetamisest. Tallinna esineduse peakosmeetik Annika Üürike kui isiksus on aga lausa pärl.
„Olen temperamentne nagu mustlasepüss sellepärast, et põlvnengi Setu mustlastest – nagu lauluema Taarka. Elasin keset üsna pikka kosmetoloogi karjääri USAs – kuni mu kihlatu suri. Tema suguvõsa võttis mu oma tiiva alla, aga oma lapse pärast tulin Eestisse tagasi. Siin elan end välja flamencot ja salsat tantsides – nooruses olingi Mait Agu rühmas profitantsija. Bailame!“ naeris Annika sütitavalt, kuni mina näonaha kompuuterdiagnostikas nägin, et ühtlase päevituse asemel on meil näonaha sees pigmendipusad ning näiliselt klaar nahk võib olla kaetud surnud rakkude kalmistuga…
Ja edasi? Olen üsna hulk aega oma mersuga õnnelik – kuna kõik need taimed ja kristallid on kontsentraadid, jätkub neid kauaks. Minust ei saa ei kohvikarussellil ega kristallidest rahapaleedes keerlejat. Tunnen end parima iseendana, kui mul on oma talus tuultes-vihmades töötades ja arvuti ees raha teenides Surnumere kristallid näos, et ma Põhjala kliimas ei närtsiks. Ent see pole elukese.
Ma tean, millega süüakse neid kristalle, kullakuma ja kauge-kadestamisväärsena tunduvat küllust. Armastusega. Mõistmisega. Teiste inimeste edu üle rõõmu tundes. Nende nähtustega osadusse sattumise eest tänulik olles. Siis teeb võõraski raha – kuitahes kauge ja hõlmamatu – meile head.