03. detsember 2013
Muhu Grete otsib omakseid
Margareta Kolk (63) on terve elu Muhu saarel elanud ning on otsekui selle saare vaimu kehastus. Konservatiivne, aga teadlikult ja heatujuliselt, vastu voolu ja ootamatutes suundades arenev. Igas mõttes sügisesse suubuv Grete arendab ja liigutab end teadlikult, sest sügisel on mandumine kerge tulema.
„Olen siin saarel elanud viies erinevas kodus, aga ikka mööda Muhku rännanud. Paiksus kutsub korrale. Suhted peavad olema korras. Ühes väikeses kohas elades ei saa olla mentaliteeti, et kui oma asjad ühes külas või riigis ära vusserdad ja keeruliseks elad, paned minema ja sodid järgmises kohas edasi. Väga lähestikku tuleb hakkama saada ka nendega, kes on faktiliselt vastalised. Kui õigesti käitud, siis vaenlasi pole,“ teab Margareta – õigeusu kirik ei lubanud talle nimeks Grete panna, nagu kogu saar teda kutsub – niimoodi tal kaks nime ongi. „Sügis kipub siin saarel võimendama teadmist, et me kõik aeglustume ja tõmbume endasse. Sellepärast siblin mina soikumise vastu küll muhu murrakut ja kodulugu uurides, küll käsitööd tehes ja feissbukis suheldes. Arvuti on küll aeglane nagu talvine laevatee, aga hoiab maailmaga ühenduses ikka.
Kuni ma käsitööd teha ei mõistnud, naersid teised munukesed – mis saarlane sa sõuke üldse oled! Kui ostsin hirmkalli – ikka väga hinnalise – muhu käsitöö raamatu, pahandas mees, miks ma kulutan. Aga nüüd tikin ja koon, tikin ja koon – ja olen õnnelik. Armastan kasutada üht siitkandi rahvatarkust, mis sobib igasse eluvaldkonda – kes kunsti teab, see kunsti peab – ülejäänud lakkugu panni! Nojah, viimane sõna on kõnepruugis küll teine, aga see ei kannata trükimusta.“
Madam kinomehhaanik
Grete õppis mandril kinomehhaanikuks ning saab selle eest, et pidas seda ametit paarkümmend aastat, head pensioni kui preemiat paiksuse eest. Viimastel aastatel on ta olnud koristaja erinevates ümberkaudsetes asutustes. Need moodustavad tema jaoks õigupoolest mitmekihilise paralleelmaailma – samades hoonetes on tema teadvuses nii need meiereid-külapoed, mis hoonetes kunagi olid kui need kauplused-kalarestoranid, millest suur osa on avatud vaid suvel ning praeguseks talveunes.
„Jalutan eriti hea meelega mööda noortekeskusest, kus elu sõna otseses mõttes keeb – teeb tuju heaks. Katariina kirikuga, mis rootsi rahadega korda tehti – muidu vist seisaks aegade lõpuni tellingutes – tunnen erilist kokkukuuluvust. Eriti on mulle südame järele tema kõrval seisev vana saar. Kui selle imelise puuga juttu ajan, vabandan ikka veel jalaka-juraka ees, mille pidime mehega oma garaaži eest maha võtma, et põhjatuuled teda elumajale peale ei kukutaks ja juured pesukööki pikali ei lükkaks – kui saagimiseks läks, jooksis puu verd… Kole asi,“ kahetseb Grete. „Aga näe, pastoraadis töötavad mu sõbrad-restauraatorid vana koolimaja taastamisel ja ennistavad hinnalisi uksi. Mina alustasin siin kooliteed ja olen nüüd abiks raha kogumisel, et maja uue hingamise saaks.
Need hooned ja nähtused, mida saab elul ja alal hoida, tuleb tulevikku viia. Osasid asju enam ei saa. Minu emal olid lehmad, koolidirektoril oli lehm – tegi praeguse spordihoone vastas käsitsi teisele heina. Nüüd Liival enam lehmi pole. Karjamaidki ju pole. Kuidas sa loomi paela otsas mööda maanteed kaugetesse koplitesse viid. Jäävad viimata ja lastel teadmata, kesse lehm on.
Spordihoone jällegi meenutab mulle suurt rahvajuhti Jüri Räime, kelle luigelauluks see jäi – avamine tehti tsipa varem, et mees ise oma loorberid ära näeks ja kätte saaks. Venelastega asja ajamine rikkus tema maksa ära, see ta viis.
Ambulatoorium jällegi on endises „kulakute“ majas – küüditati kõik Siberisse, ainult imelise maitsega martsipaniõunapuu jäi neid meenutama…“
Aastakümneid abielu ja isaotsinguid
Muhu Margareta on püüdnud kogu elu võimalikult stabiilselt ja ühiselulisi reegleid järgides elada. Nüüd võib juba rääkida, et kooliõest sõbranna hakkas nende majas liiga sageli istuma ja pereisaga üha pikemat juttu ajama. Kooliõde on tänaseks siit ilmast läinud. Lastele jäi isa alles tänu sellele, et ema neelas kõik alla – aga sealt alt tulevad elud ja lood paratamatult meelde ikka, tahavad veel setitamist.
„Mu poeg ja tütar pole ametlikku abiellu astunud. Tütar juba üle neljakümne. Poeg ehitas aastaid Soomes luksusjahte – aga nüüdse majanduslanguse aegu pole kellelegi neid luksusi ehitada, kasvatab hoopis Roosna-Allikul koos armastatuga tema lapsi. Mis siis, et ise väidab, et isaks ei sobi ja oma enesegi eluga hakkama ei saa. Ikka saab,“ rõõmustab ema. „Mina olen oma kogemustest väga tugeva veresidemete taju ja vajadusega inimene. Olen kaheteistkümnendast eluaastast saadik teadnud, et mu ema mees polnud mu pärisisa ning praegu otsin – mitte lausa meeleheitlikult, aga kogu südamest – oma isapoolseid sugulasi. Emapoolsed on kõik läinud ja mind üsna üksi jätnud.“
12aastane Grete avastas oma sünnitunnistuse, kus oli isanimeks kirjas Aleksander Villemson.
Ema keeldus rääkimast, kes see on. Tädidel-sõbrannadel oli keelatud rääkida. Niimoodi jooksis nooruke Margareta saladuse uurimisega otsekui vastu seina.
Kui ema siit ilmast lahkus – ning tädid-sõbrannad ükshaaval samuti – läks isa, õieti nüüd juba poolõdede-vendade otsimise tahe aina tugevamaks, ent sein selle lahenduse leidmise ees samuti kõrgemaks. Ei kohalikud kirikuraamatud ega perbüroo paberid räägi tema tegelikust isast silpigi.
„Siinkandis on läbi ajaloo olnud palju läbisõitjaid ja vallutajaid – kui mitte merd, siis maismaad pidi. Sellepärast on palju segaverelist rahvast ning kohalikes kirikuraamatutes on tavaline asi, et vallaslapsukesed kannavad tiitlit Juula-poeg ja Mari-tütar. Minul on see Aleksander Villemson vähemasti olemas,“ naeratab Margareta lõunamaiste joontega nägu nukralt. „Isast on teada, et ta oli Pärnust või Pärnumaalt pärit autojuht. Tal oli olnud autoavarii, mistõttu ta lonkas tugevasti. Ja kõik. Rohkem mitte midagi. Pöördusin nüüd Pärnumaa kirikuõpetaja poole, et sealsetest kirikuraamatutest oma isa leida – ja sealtkaudu ehk poolõed-vennad üles otsida.
Miski minus tõmbab aina Ukraina poole – muusika ja mustrid, toidud ja olustik. Kes teab, ehk on isa oma juuri pidi sealt pärit.
Mul oli alati hea mõelda, et kasuisa pole mu päris isa, kui ta küla peale tina panema kadus. Muidu võib ju öelda, et jõi siis jõi, aga ta jättis siis loomad liibalaaba. Emal oli kilpnääre väga haige. Käis Tartus arstide juures, pidi kohe lõikusele minema, aga ei saanud – loomad oleksid siis koju üksipäini ja hoolitsuseta jäänud. Ja surigi ära, sest mees polnud usaldusväärne. Muidugi on sellise kurja moodi kurva loo peale hea mõelda, et minu isa oli hoopis üks natukene lombakas patune sohver…“
Ootab ja ei oota
„Kui ma siin nüüd koos Muhuga sügisesse sukeldun, juurdlen aegajalt, kas tahaksin, et samasugune tamm, nagu meid Saaremaaga seob, ehitataks ka siit mandrile. Ühest küljest kaoksid siis laevaomanike jagelemised. See on hea. Ja siin Liival meie kõrval ostjat ootav nukumajake leiaks siis kindlasti ostja. See oleks ka hea. Saartel tuleks hoopis teine elu ja hingamine,“ arutleb Muhu Margareta. „Aga. Kas see teine oleks teist küljest ikka päris hea? Praegu ju just niisuguse erilise riik-riigis muinasmaana me turistide magnet olemegi. Hooajalisus ja suletus on meie endi jaoks kunst ja olemise viis – tuleb nii rahasid kui elulaadi sedasi planeerida ja seada, et ikka kevadet näeks.“
Ometi pole Grete seda tüüpi daam, kes laulaks peenikese kaebliku häälega „las jääda nii kuis oli“. Ta itsitab, et sedalaadi muusikat kuulab tema kallis mees Heino õue peal pesuköögis õunamahla ajades ja hoidiseid tehes – nende majapidamises on see mehe töö.
„Minule meeldib hoopis räpp ja rock. Ma olen Toe-tagi-meelne tüdruk. Metsatöll kõlab minuga palju kenamini kokku kui vikerviisid. Mul on arvuti ekraani taustapildikski Kaarel Kose, mitte mingi ninnunännu. Noored muusikud, olge valvsad, te ei tea kunagi, kellele tegelikult meeldite!“ hoiatab Grete silmade särades. „Küll ma tahaksin teada, millist muusikat teevad, millist käsitööd mõistavad ja millest mõtlevad minu isapoolsed sugulased, kes kindlasti kusagil olemas on. Ma leian nad!“