05. november 2013
Süvahavva raamat – süvam kui tele-havva
Kati Saara Vatmann
Raamat ei pea romaniseeritud seriaaliga ülearu palju sarnanema. Indrek Hargla „Süvahavva – esimene suvi“ (Varrak 2013) ei sarnanegi. Tonaalsuse ja väe mõttes. On veelgi raskemeelsem ja kurjakuulutavam. Ent kuna ta kuulutab nii inimese sisest kui inimestevahelist, nähtamatu ja nähtava vahelist, ajastute ja kultuuride vahelist kurja väga veenvalt ja professionaalselt, on sellel H.-C. Anderseni osade muinasjuttudega võrreldavalt raskemeelsel ja verdhigipisaraid – vahelduseks ka vaiku – jooval teosel oma lahter vägagi olemas.
Mehelik töö. Vähe kirjeldusi, palju toimumisi. Vähe filosoofiat-psühholoogiat-eksistentsiaaliat – palju üleloomulikku, vääramatut ja määramatut. Nt. „Ja samal hetkel kostis kõlaritest läbi kohutava sagina ja ragina, aga ikkagi väga valjusti, kole, moonutatud ja ebamaine vana naise hääl… Hääle kõla oli nii võigas, et Kristi lausa karjatas, ta jalad läksid nõrgaks ja ta vajus…“
Selline lugu ongi.
Minu meelest ei peaks ega tohiks paljundada kurja, hirmutavat, alateadvust ebakindluse, tasakaalutuse ja hävingu suunas kallutavat infi. Ei ilu- ega kolekirjanduse vormis. Aga meel on meeldimise asi ning kuivõrd loomingu puhul on tegemist subjektiivse nähtusega, on küll igasugune meeldimine ja arvamine alati teretulnud, aga mitte kohustav ega kriitikaõiguslik. Jah, mina isiklikult kardan sedalaadi tekste ja teletooteid, nagu „Süvahavva“, sest olen roosade prillide ja õnnelike lõppudega muinasjuttude inimene. Samas seadsid mu sõbratarid – kah kõrgharitud külanaistest hobulausujad – end Varraku väljaande järele isukalt järjekorda. Täiesti kindlalt on filmitud tootega külgneval fantaasiapõnevikul päris arvukas ja tänulik sihtgrupp.
Ja see, et mina võõrastan Hargla stiili, on minu probleem. Meil Mihkel Ulmaniga on olnud nii „Ohtlikku lendu“ kui „Kättemaksukontorit“ raamatuversioonideks vormides tavaks üsna täpselt ja mõnuga oma tegelasi kirjeldada ja iseloomustada. Indrek seda ei tee – eks tuleb seriaal appi võtta, et järje peale saada. Ehkki raamatu-ulme on sihilikult-teadlikult pildimaailmast lahknev. Ja miks mitte pildirida abivahendina kasutada – kes siis Peebu turjakarvu ei mäletaks…
Tegelaste kirjeldusi ja eluloolisi-olulisi taustu tahaks sellepärast, et kui Jumal annab ning raamat kui nähtus ei kao, lahkneb ta tulevikus teleproduktist. Muutumatuks jääb tõsiasi, et kui näiteks Jaan Kross teeb ajaloo meile sõbraks, seeditavaks, mõistetavaks inimlikuks, siis Harga näitab, kuidas seesinane ajalugu võib meile kallale tulla. Mütoloogia ja legendide, ugrimugri kollitused kaamoses.
Selge, et pole kontrollitav, kas mingi kihi maailmas ongi kõigi tasandite realia nii üleüldiselt ohtlik, sihilikult kahjustav, õel ja armastuseta. Äkki mõne sageduse mustrites ongi külm ja konstrueeritud kurjus elunorm. Täiesti võimali, et hauatagustel on siin pool käsilasi – kardetavasti on jah nähtava ja nähtamatu maailma sees ja vahel mitmekihiline pahalaste süsteem.
„Aga peegel ei olnud vaikne. See krigises. Krigises seestpoolt. Ja see hääl tõi Arnika seljale õudusjudinad. Ta teadis seda häält hästi, see oli üks kõige vastikumaid hääli universumis. Keegi nagu kriibiks küüntega vastu klaasi.
„Palun, ole unenägu,“ ütles Arnika endale ja näpistas ennast põsest.“
Nojah, ja unenäoline tegelane ta oligi – tema ise, nii nagu eelnevast palvest välja tuli. Kogu loos pole ka ainsatki tasakaalustavat positiivset kangelast. Nii ulmelised kollid kui lihtsurelikud on pahalased. Inimesed on enamvähem eranditult kurjad-kadedad-kööbakad.
Pärast sedalaadi õhustikule kaasa elamist tundub oma elu tõepoolest lill. Tänu sellele olen rõõmus oma kohusetunde ja kollegiaalse solidaarsuse üle, mis käskis raskepärase – ent väga porfessionaalse, painave – samas lobedalt sõnavallatud – teksti teisele kaldale sumama. Huh, jalad põhjas, oma helges ja karges maailmas tagasi! Tänu taevae, et on võimalik elada sellisel sagedusel ja sellistes mustrites-mudelites-maatriksites, et Süvahavva õõvastava reaaliaga reeglina ei kohtu.
Usutavasti ütles Indrek Helsinki raamatumessi äsjases vestlusringis „Kas kirjanik valetab“, mida juhtis maestra Maimu Berg, et kirjanik ei valeta, vaid tõlgendab ja vahendab, esitab ja esitleb olnut ja olevat. Ja õigupoolest pole ka müütiline ja ulmeline pahalaste süsteem konstrueeritud. Pigem on Hargla näol tegemist lausa uskumatult läbi-selgelt-ette-taha-nägeliku kirjanikuga. Miski pole see, millena ta tegelikult paistab. Kõik on kõigile nii avalikult kui salaja koletised. Lapsineelavad majad ja killerpeeglid kaasa arvatud. Veri, vaik – kõik voolab. Sõnu ka. Voolab-voolab – justkui autor ei usaldaks lugejat. Justkui tagab, et ikka kindlasti aru saadaks, kui räige reaalia nähtamatuse piiril ja taga tegelikult ruulib.
Ja nii ongi. Kanaldajad kinnitavad, et umbes nädal tagasi avanes meie planeedil Luxori piirkonnas ülivõimas kosmiline portaal. Värav uude heasse ilma. See tekitas meeletud energiapöörised, millest on tingitud nii tormituuled kui inimlikud kataklüsmid – abielukriisid, plahvatused sõpruskondades, kolimised-põgenemised.
Kuna selle värava kaudu pääseb valgustunud-avanenud osa inimkonnast oma kosmilisse koju, on pahalased pöördes. Agoonilised salvamised ja laamendamine kipub inimeste füüsiliste vaevustega – iiveldus ja rütmihäired, peavalud ja lihaste spasmid näiteks – resonantsi sattuma. Seepärast olen sisetundest lähtudes ettevaatlik süvade ja havvade lugemise ja vaatamisega. Võimendab. Seda, mida just täpselt ei taha.
Valikute küsimus. Autor kirjutab ennast. Lugeja loeb ennast. Surnud teavad saladusi – sageli on ka elavad surnud ja surnud elavad nähtamatuina meie seas. Ja neile, kes on juba elu ajal ära surnud, pole suremine enam hirmus. Neist valikuist tulenevalt tahakski üha sügavamale metsa, inimestest eemale – aga Nemad saavad meid ju ikka kätte… Või siis mitte.