04. november 2013
Ilmar Raag piidleb Kertut
Kati Saara Vatmann
Ilmar Raag (45) on parimas mõttes saarlane – resideerides maailma veerel elab ta ühtaegu kogu maailmas ning näeb samas igalt poolt eemal olijana. Avamaailmast siiapoole vaadates on mõistagi nii Kuressaare kui Tallinn ühtviisi ilma(ri)veereke, ent filmimaag-Raag on õppinud just igal pool ja ei-kuskil liiga sees uskuma, et ka headus on olemas.
„Olen jõudnud oma elu ja arenguga sinnamaale, et igatsen õnnelikke lõppe. Maailmas on nii palju masenduslikke gurmee-lõppe loodud, et praegu on aeg helgeteks lahendusteks,“ leiab Ilmar. „Miks? Ma arvan, et filmid peavad püüdma ausalt rääkida probleemidest, aga lôpuks on ikka vaja anda lootust. Maailma eksistentsiaalse môttetuse tôestamine tuleb niigi uksest ja aknast, meediast ja tänavavestlustelt, aga edasi elamise môtte leidmine on tunduvalt raskem. Juba “Eestlanna Pariisis” püüdis vaadata, kuidas on võimalik muuta nii ennast kui saatust, “Kertu„ puhul olen astunud sammu kaugemale. Kätt südamele pannes ei tea filmitegijad kunagi, kas tulevane film hakkab inimestega kônelema vôi mitte. Seetôttu ma arvan, et see on rohkem ajastu ja mitte filmi môjul, et inimesed tulevad mulle spontaanselt ligi, et öelda, kui põhjalikult ullikese ja joodiku armastuse lugu neid puudutas. Olen selle eest näitlejatest-kaasamõtlejatest kujunenud teekaaslastele ja konsultantidele tänulik. Õhtuste ajurünnakute tulemusel stseene üha ümber kirjutades püüdsime ju ausalt leida oma tegelastes neid noote, millesse me ise usuksime. Ühtlasi julgustas Villu ümber meie ühistööna sündinud maastik mind ennastki. Jah, ma olen valmis olema veidi lihtsameelne idealist, kes ei häbene, et räägib täiskasvanud kaasteelistele muinasjuttu. Kuri külakogukond, verepilastus ja teise inimese omamine, alkoholism ja autism – mitte ükski haigus pole suurem kui Armastus ning tänu sellele käivitab ühel hetkel inimest siiski arm, mitte hirm.“
Kõrge hind
Ilmar nendib, et filmide loomine on vähemalt tema jaoks parim võimalus edastada positiivset programmi. Mônel pool usutakse, et on vôimalik ka oma isikliku elu avalikkuse ette toomisega, anda ühiskonnale julgusavaid näiteid. Ilmar suhtub sellesse väga ettevaatlikult: “Meedial on olemuslikuks omaduseks muuta lähedased suhted peenrahaks.” hoiatab mees, kes jätab oma naisele ja pojale võimaluse ise otsustada, kas ja kuidas nad kaanenäod olla tahavad või mitte. “Olenemata sellest, kui heade kavatsustega ajakirjanik meie koju ja ellu saabub – eestilik suur külakogukond harrastab meie kallal woodoo-nõelte torkimist ikka omasoodu. Oma isikliku – ja eriti veel kallite – naha turule toomine on headuse paljundamiseks liiga kõrge hind. Lisaks tuleb arvestada, et me kôik oleme elus teinud vigu. Ka mina ei taha iial end moraalseks eeskujuks seada, aga see ei tähenda, et ma ei otsiks lahendusi. Probleem on selles, et meedia koos kommentaatoritega suudavad kôiki konflikte ja probleeme ainult süvendada. Kas te olete iial kuulnud, et kommentaatorite abil oleks môni probleem hea enesetundega seljatatud. Parem on meediale eraelust mitte rääkida ja kôik môtted panna kunsti,” on Ilmar veendunud.
Saaremaa kui riik-riigis on Ilmarile õpetanud sesoonsust. Kuressaares sündinud-kasvanud, kuid suved Kaarma vallas ema sünnikodus veetnud mees teab muu hulgas näiteks, kuidas ühe korraga teenitud raha sedasi jaotada, et sellest ka sissetulekuta aegadel peret elatada. Saarlased teenivad suvega võimaluse olla vaikses talveunes – filmirahvas peab arvestama, et isegi kui ühe filmi honorar vôib tunduda suur, siis selle rahaga tuleb teinekord mitu aastat ära elada.
„Hooajalise elulaadiga keskkonnast pärinemine on õpetanud projektipõhist elu. Mul peab olema pangas pool aastat miinimumpalga reservi ees. Kui hakkan juba seda sööma, hakkab punane tuluke plinkima – vaja uus filmtöö vormistada vôi siis ametit vahetada,“ kirjeldab režissöör-stsenarist, kes pärast riigitele juhitööd pole kusagil palgal, ehkki konsultandi-lektorina oma eelarvelisi ohutulesid ikka ennetab.
Sõnum paralleelmaailmast
Naastes Varssavi filmifestivalilt „Kertut“ esmakordselt välispublikule tutvustamast veendus Ilmar taas, et universaalsed reeglid kehtivad. Massisaalid olid publikust pilgeni ning rahvusvaheline vaatajaskond reageeris samamoodi nagu eestlased.
„Samas filmigurmaanide jaoks on Kertu-film liiga lihtne. Nüüd ma siis tean, et tegemist ei ole filmiga, mis rahvusvahelistel festivalidel auhindu vôidab. Aga olgu peale. Mul piisab sellestki, et ka rahvusvaheliselt toimis meie kaunis eesti keel ja Mari Pokineni muusika ekstraväärtusena,“ naeratab Ilmar, kellel eelmise Pariisi-eestlanna filmiga on vastupidised kogemused – kui prantslased olid Laine Mägi viietasandilisest meistritööst vaimustuses, siis eestlased jäid üsna leigeks. „Eks see motivatsioonita külamehe lugu ole tavaline jah. Sinnamaale, kui joodik-dändil diagnoositakse kõrivähk ning koos Elu Armastusega puhkeb ka tõeline elujanu. Tahtsin ise uskuda ja vaatajat veenda, et elu on igal hetkel muudetav, otsast alustatav – isegi kui seda tõelist elu ja õnne antakse vaid aasta.
See lihtne lugu sündis Villu-kujust.
Selles karakteris tuntakse ära nii Kõrboja peremehe Katku Villut – keda Mait Malmsten on ka varem mänginud – kui Ukuaru Akslit. Erilist äratundmisrõõmu kirjeldavad vaatajad stseenis, kus Villu oma võrri kõrval joomaund magab ja Kertu armastaval pilgul teda silmitseb. Kaameral ongi voli näidata vaatajale Ursula Ratassepa imelisi tundevarjundeid tulvil pilke suures plaanis. Täiesti selge on, et ta pole autist – nagu ilmselt võiks kõlada psühhiaatriline diagnoos.
Mis temaga siis juhtunud on, et ta nii endasse on tõmbunud ja suureks ei kasva? Koos psühhiaatrite ning nii Tallinna kui Tartu naiste varjupaikade inimestega mõtlesime välja – või saime teada, kuidas nende loominguliste asjadega nüüd just on… – et ta on isapoolse verepilastuse, intsesti ohver.
Minul oli see stsenaariumis algselt otsesemaltki sees. Ühislooming viis selleni, et tõde peitub hoopis Villu pilgus – stseenis, kus Kertu annab issile tolle nõutud musi. Villu silmades on kõik selge. Mu enese jaoks aga pole tänini selge, miks lasteahistajatest meeste naised selle õuduse alla neelavad. Kertu vanemast õest, keda kehastab Piret Laurimaa, on kasvanud kaalutlev lumekuninganna. Manipuleeriv nagu tema isagi – ent kuna ta on naine, siis manipuleerib tema vähemalt elu alalhoidmise ja kaitsmise suunas. Aga ema? Miks tema ja kümned-tuhanded teised näiliselt normaalsed naised neelavad perevägivalla ja ahistamised alla?
Väidetavalt nad enamasti teavad, mis toimub, kuid nad ei teadvusta endale probleemi. Vägivallatsejad ei ole ju kogu aeg halvad. Ka neil on helluse hetki ja nii elavad naised nende ôrnade hetkede ootuses, isegi kui vahepeal on palju alandust. Samuti kardetakse mehe juurest lahkumisega kaasnevat elumuutust nii kohutavalt, et jäetakse ainumõeldav lahtihüpe sooritamata. Nii enda kui ahistatud laste õnnetuseks.
Tartu naiste turvakodu töötajad rääkisid kord ühe loo, kuidas üks naine varjus vägivalla eest päevaks-paariks nende selja taha, aga siis läks mehe juurde tagasi ja hakkas hoiduma kõigist, kes teda abistada olid püüdnud. Mitmekihiline ja tabamatu hirm… Tallinna turvakodu kohal valitseb lisaks ka rahahirm – linnavalitsus on otsustanud sellele hädatarvilikule oaasile enam mitte raha eraldada. Nii hakkab varjupaik toimima projektipõhisena, nagu filmi- ja saarerahva sesoonne maailm…“
Hirm ja arm
Maailma kauneimate silmadega Ilmar, keda peetakse pärast Mati Unti Eesti teenekaimaks ja tulemuslikemaks naisõiguslaseks, arutleb, kui paradoksaalne on tõsiasi, et ikka veel käivitab meid enamasti hirm, mitte armastus.
„Villu-kujuga soovisin näidata, et ka näiliselt motivatsioonita-ambitsioonideta küla-elumeest kävitab armastus, mitte surmahirm ega suguiha,“ kinnitab pildimaag Raag. „Enamasti me, inimesed, paraku teistest loomadest kaugemale jõudnud pole. Nii nagu madu, käivitab ka meid hirm – nagu gasellid, põgeneme meiegi ohu eest, mitte armastuse poole. Ja loomakarjaga analoogsel kombel tõrjume endast erineva ja mõistetamatu, sest võõrastus tekitab hirmu.
Inimkarjale omane julmus on mulle nii mõistetamatu, et olen seda nii filmides „Mina olin siin“ kui „Klass“ üha ja jälle analüüsinud. Režissööri kutse-eetika ilmselt näebki ette kaasteeliste raputamist ja äratamist. Loovisiksuste mõte ja sõna on meie tegu, panus ühiskondlikku tööjaotusse, inimkoosluse tervendamisse.
Parimateks tulemusteks on vaja just sellist sünergiat, nagu kujunes Mart Maastiku talus, kus võtteperioodil elasime. Just näitlejatega kogu eksistentsiaalse spektri üle vaieldes ja arutledes jõudsimegi veendumuseni, et tunnelis paistab valgus ning kaks haiget(saanut) saavad tõepoolest koos moodustada igas mõttes viljaka terviku. Nad ongi taevas kokku pandud paar. Selles ürgnaiselikus tõmbes ja tundmuses järgneb ka Kertu Villule mitte hirmust isa ees, vaid armastusest mehe vastu.“
Tänu sellele sünergiale kingib Raagi-maagia vaatajatele ka meiemaise filmikunsti ühe kaunima seksistseeni. Koos päikesetõusuga, kuidas teisiti. Ning koorib head ja tundlikud inimesed välja ka ametnike ja funktsionääride mundrite alt. Nii politseinikud, parameedikud kui turvatöötajad osutuvad Armastuse paistel ikkagi inimesteks.
Haprad piirid
Ilmar tunnistab, et loomeprotsessi käigus on üsna valulik stseene välja jätta – ajapiiride ja terviku huvides. Nii näiteks jäi montaažiruumi kinni episood, kus näiliselt üdini kuri ja paheline poemoor-Merzin küsib Villult, kas too on Kertule öelnud, et on ainult tema pärast valmis joomist maha jätma. Samas on need nähtamatuks jäänud episoodid nähtavate kõrval ja taga täiesti tajutavad. Kuna praegusel ajastul on piirid nähtava ja nähtamatu vahel nii haprad, on Raag nüüdseks juba täiesti veendunud, et loodu jõuab vaatajani ja samal lainel vastuvõtjani ka siis, kui pole silmaga nähtavasse tervikusse mahtunud.
„Taevases filmoteegis ja raamatukogus on kõik tallel. Ka see, millest valmis loomingus otseselt üldse juttu ei ole. See annab meie tööle hoopis uued mõõtmed,“ rõõmustab Ilmar. „Ehkki surma pole teatavasti tegelikult olemas ning Villu-Kertu loos me otseselt ei räägi, mis saab naisest siis, kui mees siit ilmast habraste piiride taha lahkub, teavad tundlikud vaatajad seda niigi.
Eks habraste piiride fenomen ilmutab end siin Eesti kitsukesel maastikul teistelgi tasanditel.
Telerisõprade jaoks seostub Leila Säälik eelkõige seriaali „Pilvede all“ emandaga, kelle minia on Kertu – meie filmis sama. Justkui mingi karma-värk lausa. Ent kui mujal maailmas on laveerimine filmide ja seriaalide vahel näitleja jaoks üsna raske manööver, siis eestlased tunduvad olevat sellise muutumismängu suhtes immuunsed. Meil võib üks ja sama näitleja vabalt mitmes seriaalis ja teatris ja kinos vallatleda – habraste piiride tunnetus on publikul paigas ikka.
Mõistagi jääb üle habraste piiride rahvusvahelisele filmimaastikule sööstnud näitlejale enesele valikuvõimalus, mida ta selle lahtihüppega edasi teeb. Meie jaoks on näiteks Laine Mägi tema tuntud headuses Laine. Talle üles ehitatud „Eestlanna Pariisis“ vaimustas prantslasi piiritult – nemad kannaksid teda kätel, annaksid talle üha uusi rolle-rolle-rolle… Tema aga eelistab tasaselt oma väikses tuttavlikus maailmas edasi elada.
Suurim õnn või õnne eeldus siin ilmas ongi, kui inimesed üksteist leiavad.
Mees ja naine. Režissöör ja näitleja. Loovisiksus ja teema. Sel juhul tiivustab meid arm, mitte hirm. Võin sosinal kinnitada, et minu järgmine film on mind juba leidnud…“