24. oktoober 2013
Imre Rammul – troonilt tõukamatu seksikuningas
Imre (50) on Eesti esi-seksuoloog ehk siis troonilt tõukamatu seksuoloogiakuningas. Kõik, mis seotud seksiga, peaks lugejat teatavasti erutama ning sel teemal küsivad ajakirjanikud enamasti ka kommentaare dr.Rammulilt. „ Ajakirjanikud on juba harjunud, et küllap ma ka ilma etteteatamiseta kohe hääle puhtaks köhatan, prillid läikima löön ning mistahes seksiteemal vabalt vestlen,“ naerab sõnaosav ja vaimukas tohter. „Või kes teine jätaks närveldamata ja minestamata selle peale, et pooletunnisest jutust valitakse välja viis omavahel hämaralt seostuvat lauset ja serveeritakse minu etteaste pähe. Pole häda, küll järgmisel päeval jälle mõni kommentaar küsitakse ja niimoodi see tervikpilt pikapeale siis moodustub – olenemata sellest, mis tõlkes-kärpes kaduma läinud.“
Kes? Arst!
Dr. Imre Rammul on pärast kirurgia subordinatuuri siiski psühhiaatriks spetsialiseerunud legendaarne tohter, töötanud 25 aastat psühhiaater-seksuoloogina. On veerand sajandit pidanud loenguid mitmetes kõrgkoolides, juhatanud Tartu psühhiaatriahaiglas narkoloogiaosakonna juhtajana, Seksuaaltervise kliinikus ning oma ema Helvi Rammuli rajatud Arstlikus perenõuandlas nii psühhiaater-seksuoloogina kui ka osakonna- või kliinikujuhatajana. Aastatuhande alguse esimese viisaastaku oli Dr. Rammul PERHi Psühhiaatriakliiniku juhataja Seewaldis. Ta on olnud võtmeisikuks seksuaaltervisega tegelevates ühingutes–organisatsioonides, olnud (kaas)autoriks mitmetes seksuaaltervist käsitlevates õpikutes ja raamatutes, avaldanud arvukalt oma tegevusvalkondi puudutavaid artikleid. Muuhulgas olnud kaasatud ka mitmete meditsiinialaste õigusaktide, koolide inimeseõpetuse programmi , kliinilise seksuoloogia erialastandardite ning seksuaalkurjategijate ravijuhise väljatöötamisel . Viimastel aastatel töötab Dr. Rammul taas Arstliku perenõuandla juhatajana ja samas ka psühhiaater-seksuoloogina, olles ühtlasi MTÜ Eesti Abikeskused juhatuse esimees. Ülalnimetatud MTÜ ja asutuse juhtimisel toimib Perearsti nõuandetelefon (nr. 1220), lasteabi ja kadunud laste telefon, Kaksikdiagnoosiga patsientide päevakeskus Seewaldis (neile, kel narkosõltuvus koos vaimuhaigusega), mitmed tööhõive ja alkoholisõltuvusega seonduvad projektid. Mees on juhtinud Tallinna Linnavolikogu Sotsiaalkomisjoni, toimetab portaali Inimene.ee ning on rajamas Vormsi saarele joomahaiguse ravikeskust.
„Kusagile tuleb need rikkad ja ilusad õrna käega isoleerida, kes kipuvad muidu kaamerate ees korduvalt alkotüüpilist pundunud lõvinägu ja värinaid demonstreerima, tõestamaks kui karsked nemad on – ja seejärel nurga taga veiniks muudetud vett järjest peale jooma. Ühtki inimest ei saa aidata ka siis, kui ainsa pilguga on selge, mis toimub – küll aga saab pakkuda tavakeskkonnast erinevat pansionaati, mis neid eelkõige iseendi käest päästaks ning puhastumiseni ahvatlustest isoleeriks,“ kirjeldab arst, mida ta vanast sõjaväeosast Vormsi saarele ehitab – kuna vaatleb paratamatult kogu ühis- ja inimkonda arsti pilguga. „Minu isiklik arvamus on, et sõltuvustesse sattunud kuulsused saaksid teistele inimestele tohutu teene teha, kui seda tunnistavad ning üldsusele seejärel näitavad, kuidas saatan neist taganeb. See oleks julgustus ja eeskuju. Mis asi on vassimine ja jauramine? Risustab rahvuskehandi ühisruumi veel enam kui valimisaegne mädapaisete jadalõhkemine juba nagunii on teinud.“
Mees, kes ise töötab nii arsti kui ettevõtjana mitme inimese eest, peab oluliseks tervikpildi säilitamist – kodaniku ja meedikuna ka. Liigne spetsialiseerumine teeb tema sõnul kanapimedaks. Teeneka narkoloogina näeb ta nii meedias kui tänavapildis inimesi, kes vajaksid abi ning ehitabki siis selleks mõeldud pansionaadi – mitte emmteüü naiste turvakodu, nagu Kättemaksukontori uues hooajas. Ehkki ka turvakodud pole maailma panoraamselt ja heaperemehlikult jälgiva ja muutva mehe jaoks võõras teema.
Universaalne, ent keskendunud
Arstide dünastiast põlvneva Imre – tema isa oli kirurg, ema seksuoloog-günekoloog – panoraamne ilmapilt ja universaalne innukus on ilmselt geneetiline. Perenõuandlas tuleb ette pisikirurgiat, tema loengud on populaarsed ja nõutud – eriti liigutav ja rõõmustav oli tema jaoks äsjane publikumenu eakate suguelu käsitleva loengu vastu – ning samas hoiab meest pinevil asjade olemus ja fassaaditagune.
„Ma ei saa ei arsti ega mõtleva inimesena rahulikuks jääda, kui minu juhitud meditsiiniasutuste medõed näiteks mu selja taga patsientidele ütlevad, et tablette pole tegelikult tervislik süüa, sunniku keemia selline. No kuulge, mis siis toimub kui meediku ülesandeks jääb lohutamine ja mõne posija või külanõia aadressi edastamine? Samuti näen paratamatult mitte kaht, vaid palju enamat hulka Eestisid. Sõbrad-tuttavad helistavad mulle, et aitaksin nad väljaspool järjekorda eriarstile. Tavainimese jaoks on järjekorrad aburdselt pikad. Ühtlasi paluvad sõbrad minult pidevalt kõikvõimalikes terviseküsimustes abi, sest ametlikult ei pääse nad enne surma või iseeneslikku paranemist löögile,“ on karismaatiline ja kirgas mees nii professionaali kui maksumaksjana hämmeldunud. „Arstide streigi ajal riskisin pälvida kolleegide seas ebapopulaarsust, kui tõstsin selle vastu veidi häält. Streikimine on üks kõige ebasolidaarsem tegevus teiste kaaskodanike suhtes ja seda eriti juhul kui on „varjatud ressursse“. Samavõrd ebaeetiline on ülikoolist saadik välismaale tööle minekuks valmistumine. Riik maksab ühe arsti koolitamiseks tohutud summad. Temal aga on juba diplomit saades Soomes plats valmis vaadatud. Läheb pigem igavese tudengi kombel lõputut ühikaelu elama kui küpseb väärikaks kodanikuks. Tore, vaba maa ja vaba valik – aga sel juhul paluks riigile lahkesti koolirahad tagasi maksta. Tegemist ei ole alustava ettevõtja toetusega.“
Kolmandaks tuleks Imre sõnul kodumaiste meedikute palgad inim- ja teeneteväärseks saada nende haigekassarahade arvelt, millega praegu totaalseid ebaperemehelikke lollusi tehakse.
„Mind kui professionaali ja peremeest ajab meditsiinitehniline võidurelvastumine pöördesse. Igasse haiglasse ostetakse ülikallis diagnostikaaparatuur ja kulutatakse nii arutult raha – meie raha ju! – ülikalliste protseduuride tegemiseks. Siis saadetakse patsient järgmise eriarsti juurde – ja teises haiglas, kus on samasugune aparatuur, tehakse hiidkallis protseduur uuesti. Mõnikord valus ja ohtlik ka veel. Samavõrd on probleemiks see, et ka tohtrid ise teevad sageli kas patsiendi soovil või ehk ka enda tagumiku kaitsmiseks arutul hulgal analüüse ning seejärel läheb see kõik kordamisele järgmises raviasutuses. Olen näinud väga mitmeid patsiente, kellel on ilmselgelt psühhogeenne probleem, kuid kes vaevu jõuavad tehtud analüüsidepakki kohale vedada. Mõelda vaid, kui palju palgaraha sedasi kokku ahnitsetud tehnika ja teenuste eest lollisti pankadele, mitte palkadeks makstakse – ning ongi talumatult ja hõlmamatult mitu Eestit.“
Käivitav kodanikutunnetus
Samasugusel ärksal, ent mitte riiakal, vaid pigem humoorikalt joriseval kombel võtab Tiskres väikest käepärast maja pidav arst sõna ka selle vastu, et Kakumäe rand lihtsurelike jaoks suletakse, sest võrdsetest võrdsemad ei talu, et teised inimesed neist mööda käivad: „Kulla väljavalitud, kes ligimese lõhna ei talu, peab metsa kolima. Kui me soovime elada tsivilisatsioonis ja pruukida lähedal asuva pealinna hüvesid, peame ka teiste inimkarja liikmete läheduse välja kannatama.
Mina tahan pigem karja mõistuspärases suunas nügida. Otseselt minusse ei puutu Haabersti linnaosa selvepesulad – aga kui ma näen, et neid on vaja, häälitsen. Raeapteek kui ajalooline väärtus, mille eest olen olles volikogus seisnud, on mu perele pigem konkurent – ka mu kauane kaasa Lemme peab apteeki.“
Nõnda siis ei lubagi Imre endale mõnusalt paigas rantjee-elu, mida isetiksuv perenõuandla ju õigupoolest võimaldaks. Pidevalt on vaja käivitada või käigus hoida tervet rida projekte, mis mehele enesele otseselt mingit profiiti ei too. Õnneks on Suur-Ameerika tänavas tööl äärmiselt tegus ja asjalik meeskond. Arstliku Perenõuandla poolt on hetkel käimas 50 + vanuses alkosõltuvuses inimeste tööle ja ühiskonda tagasi nügimise projekt, kadunud laste ja lasteabi telefon.
„Eestis juba harjumuspäraseks saanud perearstitelefon 1220 on nüüd püstipanemisel Venemaale, Moldovasse. Algamas samasuunaline koostöö Norraga.
Ida-suunal on aga arstide palgad säärased, et arstiteenus käibki lisatasu eest, mida meil nimetatakse altkäemaksuks. Kui haige inimene ei saa traditsioonilise isemaksuga arsti jutule – kuidas küll kalõmmi telefoni sisse suruda, mis?
Meil endal on õnneks seadusandlus nüüd sedamoodi mõistuspäraseks kõbitud, et saame perenõuandla majas ammu tahetud projektid käivitada. Esiteks ravimikuller. Selleks, et hirmsa peavaluga inimene ei pea oma migreeni emo-sse esitlema minema, vaid saaks kodus abi. Või väikesed lapsed saaksid palavikurohtu ja köhavaigistit-ninalahtistit ilma, et neid keset ööd riidesse topitakse ja haigemajja tassitakse. Ja teiseks ööarst, kes tuleb öösel selliste valude peale puhuma, mille pärast pole mõistlik kiirabi eksitada.“
Sõnad ja teod
Imre naerab, et ettevõtmatumad kaasteelised ei pea selle pärast väga muretsema, et ta rikkaks läheb. Projekti sõna ütleb juba ise, et arstionu algatused on pigem missioonitundest kui teenimiseks tekitatud.
„Kõik, mis teeninud, olen ka tublisti investeerinud – nõuandla oli vaja eelmiselt omanikult üle osta, Vormsi sõjaväeosa samuti – kuidas sa hing sinna teisiti võõrutuse-läbipõlemisennetuse keskuse ehitad, eks ole,“ loetleb kogu oma toimekuse juures siiski teatud olulistes asjades stabiilne ja konservatiivne mees.
Elukaaslase Lemmega on ta koos elanud juba kakskümmend aastat. Kummagi täiskasvanud lapsed on nad juba mõne aja eest vanavanemateks teinud.
„Kui ma arstina ja tervisejutlustajana pean paraku oma enese kehakaalu kohta ütlema, et ausõna, mul on kodus trenažöör ja ükspäev hakkan jälle ilusaks saledaks poisiks, siis kooselu võin õnneks küll uudishimulikele kaaskodanikele eeskujuks tuua,“ muheleb mees. „Lisaks sellele, et meil on Lemmega kaunis ja kauane harmoonia, saame suurepäraselt läbi ka lasteema Pireti ja tema mehe Antiga. Meil on nii inimlikul kui ettevõtluse alal kena kärgperekond.
Sõpruskonna ülesanne on meie eas poolesajandilistel inimestel aga muuhulgas mitte enam ühiste vallatuste sooritamine, vaid üksteisele meelde tuletamine, et elu ei jääks seisma. Ma ise püüan igal aastal vähemalt paaril-kolmel erialakoolitusel käia väljaspool Eestit.
Seda, et keegi mu troonilt tõukaks, ma pigem loodan kui kardan. See tulevane keegi peab olema ülikooli astumisest saadik orienteeritud Eestile, mitte illusoorselt magusale välisturule. Ta peab olema rahvuslikule meditsiinile ja tervihoiule pühendunud, loova ja tervikliku, loogilise ja heaperemeheliku ilmapidiga. Paigas olemine ei tähenda paigalmarssi!“