24. oktoober 2013
Robert Sults – rahunenult teelahkmel
„Olen patustanud – selle eest rängalt maksnud ja risti löödud – ja kogenud, et inimesed võtavad endale kohtumõistja õiguse,“ ütleb reaalainete õpetaja Robert Sults (60), kes on jõudnud elu ristteele ning peab täna koos koolilastega vastama küsimusele: kelleks tahad saada. „Stereotüüp on selline, et küpses eas naisi ei vajata. Tegelikult ei vaja Eesti ühtki oma inimest. Ka mitte küpses eas mehi – ei haritlasi ega teadlasi, lapsi ega talupidajaid – kõigil meil oleks kusagil mujal palju lihtsam. Usun siiski veel, et vabalt kulgedes, asjadel paika loksuda lastes on ka siin maal võimalik õnnelik olla. Kas enam õpetajana… Kindel on, et vähemasti elu viimaseks veerandiks tuleb teha vaid endast lähtuvad otsused.“
Õppeaasta lõpuni oli Rapla südalinnas elav keemia-füüsika-Robert Kose koolis õpetaja. See tähendas, et varahommikuti kühveldas ta end Kohtu tänavas sahalükatud vallist välja ja tuhises mööda libedaid-auklikke ilusa isamaa teid igapäevasele teele. Et siis õhtul taas oma kadunud naiselt päritud, enda jaoks kolm korda liiga suurt maja kolmesajaeurose palga eest hooldada… Ja edasi? Nii jääbki kolmeks pensionini jäänud aastaks? Mis saab täies elujõus sportlikust-tervest-tugevast mehest kolme aasta pärast, viimased Eestisse jäänud hakkavad talle pensioni maksma, et paarkümmend aastat enneaegu erru saadetud haritlane juriidilise korrektsusega õhtusse tiksutada või?
„Üsna vähe tõenäoline, et Raplamaale veel õpetajaks või koolijuhiks lähen. See siin on pitseriga piirkond. Omal ajal saadeti Tallinnast siia asumisele – nii, nagu Euroopa pagendas oma põhjakihi Ameerikasse – ja need mentaliteedid ei kao. Teisenevad, ent kahtlustav kurjus, suletud arengutõrge jääb ikka,“ on Robert kogenud. „Kuna mul on sügisest Haapsalus töökoht – keemiaklassist on sedapuhku labor eraldi ja kõik üldse väga nii kuis peab – peaksin peagi asju pakkima ja teele asuma. Üks positiivne programm on Rapla-maja andmine laste koduhoiu teenistusse. Teine, võib-olla ehk positiivsemgi positiivne on selle vahetamine talu vastu, kus hakata käitumishäiretega ja unaruses lastele ja noortele tööteraapiat pakkuma ja täiskasvanutele läbipõlemise ennetust võimaldama. Faktiliselt oleks otsustamisega justkui kiire – aga millegipärast olen rahulikult ja usaldavalt kõik looja kätesse usaldanud. Kõik loksub paika. See tundubki olevat selle suve sentents – kõikjal kuuleb seda rahulikku ja leplikku lauset.“
Tavaline elu
Alguses oli Robert üsna tavaline mees. Ebatavaline oli ehk vaid see, et ta läks viieaastasena kooli. Ent edasi tuli sport ja muusika, nagu ühe poisi elus ikka olema peab. Isa kinkis talle 17. sünnipäevaks pianiino, mis – õieti kes – on praegu Roberti ainus elukaaslane.
„Tahtsin minna spordimeditsiini õppima, aga tervisega oli just sel hetkel ajutine jukerdus, astusin reaalainetesse ning edasi tuli traditsiooniline armumine ja abielu. Nagu tollaste mudelite ja mentaliteetide puhul tavaline, ei kaalunud ma, kas ja kui suur see armastus ikkagi on – tehti nii, nagu kombeks. Tütar, kes meil Taimiga esimesena sündis, lõpetas gümnaasiumi hõbemedaliga, omandas ärijuhi kutse Taani Kommertskoolist ja on nüüd oma kolme lapse ja õnneliku abieluga Kohilas paigas.“
Pärast tütart sündis poeg – ja kuue aasta pärast veel üks poeg, kes, pärast gümnaasiumi lõpetamist, elab hetkel täiel rinnal Tallinnas noore vaba mehe elu: käib tööl ja samaaegselt õpib kõrgkoolis materjaliteadust. Robert rajas koos Taimiga Eesti ühe esimestest era-hambaravi kabinettidest, seejärel ehitas ta neid terve võrgustiku – ning saatuse tahtel kohtus seda juhuslikult tekkinud äriideed teostades noore daamiga, kellega puhkes midagi, mida tavalise elu vagu kündnud Robert polnud varem kogenud. Kirg.
Mees tormas südamedaami kannul kodunt minema ja elas mõnda aega Pärnus, kuni tema seaduslikul naisel ja laste emal avastati rinnavähk. Seepeale läks mees tagasi pere juurde – ent oli kolkarahva hambus selleks ajaks mõistagi ristseliti-ruutpesitsi risti löödud. Seda enam, et vanem poeg oli tõsise sünnitraumaga ja seetõttu üsna ränga puudega. Naisega koos otsustati, et kodu- ja kolkarahu huvides on töökohana mõistlikum vastu võtta Kõrveküla Põhikooli direktori ametikoht Tartumaal kui Kaiu Põhikooli direktori ametikoht Raplamaal. Nii ka läks. Järgnevatel aastatel on Robert oma pattu – tunnetele järgnemist… – vägagi karmilt lunastanud, ent provints ei unusta ega halasta.
Puhastustuli
„Rinnavähi avastas Taimi ise. Tänu sellele tundus, et lõikus – tõsi, päris ulatuslik, lisaks vasakule rinnale ka kõik sama kehapoole lümfisõlmed – oli õigel ajal ja kõik õnnelikult möödas. Mõne aasta pärast aga algasid väljakannatamatud seljavalud. Selgus, et naisel olid vähisiirded selgroos. Neid kiiritades läks aga nii, et ta jäi elu viimaseks aastaks altpooltvööd halvatuks. Kes füsioloogiast midagi jagab ning kujutlusvõimet omab, kujutab ette, mis sellega kaasnes. Voodihaige koos kõigi lisadega. Valud ja seederaskused – pehmelt väljendudes,“ loetleb Robert vaikselt. „Selles rängas loos pole põhjust kedagi süüdistada.
Nojah, kui, siis mind.
Ent meie poeg Rainer, kes jäi möödunud aastal 31aastaseks, oli sünnist surmani Eesti meditsiini praagi dramaatiline näide. Ta sai tserebraalparalüüsi, kuna sünnihetkel tekkis hapnikupuudus. See tekkis sellepärast, et nõukogude sünnitusbrigaadil oli vahetuse aeg. Kästi pressimisega oodata, kuni uus brigaad rivistub. Ja uus brigaad avastas, et oligi hilja. Rainer hakkas toime tulema vaid kõige lihtsama enesehoolduse ja kodutöödega.
„Viis aastat hiljem sündis noorem poeg. Taimi ütles toona – tee mulle veel üks laps, siis mine, kuhu tahad. Mina olin küll unistanud spordimeditsiinist, aga minu minemised kujunesid teiselaadilisemateks,“ naeratab Robert nukralt. „Mu elus on kõik olulised asjad toimunud mõningase hilinemisega. Ehkki mängisin lapsest saadik klaverit, kinkis isa mulle pianiino mu täisealiseks saamisel. Ja ikkagi lähen nüüdki ühele kohaliku aristokraatia sünnipäevapeole Valgret mängima…
Küllap ka kõik muud eluvaldkonnad õigel hetkel oma kohtadele paiknevad – taevase helduse kingina olen nooruslik ja heas vormis, nii et suudan veel kõike. Lasen sündmustel tasaselt läbi suve voolata – ja jõuan oma tõotatud maale. Kordan praeguse perioodi levinuimat motot – kõik loksub tasapisi ja parimal moel paika.“
Raineri ristiretk
Ka Eesti suhtumistes oleks ülim aeg nii mõnelgi nõukogude aja jäänukil, nagu näiteks puuetega patsientidesse suhtumine, paika loksuda. Meil on Roberti sõnul nagunii kaks meditsiini – tavainimestele ja vipidele. Ent lisaks jaguneb ka tavainimeste arstiabi ikka veel mitmeks – puudega noorel lastakse lausa sadistlikul moel piinelda.
Raineri haigus – lümfoom, lümfisüsteemi vähk – ja surm soolesulgusele järgnenud kõhukelme põletikku ja sepsisesse on ka kõrvalseisjale-põetajale nii kohutav kogemus, et sellest peaks piisama karmimagi karmavõla tasapõletamiseks.
„Rainer tuli 2006.aastel ühel hommikul putru sööma – ja lõua all oli suur muna. Tavaliselt kandis ta lõuani kinni tõmmatud dressipluusi, ent sel hommikul oli nii väsinud, et ei jaksanud lukku kinni tõmmata. Algas aastatepikkune arstide vahet käimine, nende veenmine ja palumine – uurige ometi välja, mis poisil viga on. See ju ei tähenda, et ta pole täisväärtuslik. Oma rõõmude ja saavutustega elukene ju seegi. Seda enam, et õpetajana olen ma ise olnud tubli ja truu maksumaksja. Rapla arstidest ei räägi ma üldse – ka Tallinnas kohtasin vaenulikku ükskõiksust. Meenub, et Rapla haigla osakonnajuhataja soovitas mul, kui Raineri kehakaal oli langenud juba 39 kiloni, oma lapsega psühhiaatri juurde minna. Meeltesegaduses isegi tegin seda, aga pärast poja läbivaatust, palus hingetohter mul kiiresti minna onkoarsti vastuvõtule, imestades, millise soovituse oli sama haigla osakonnajuhataja teinud.
Aga poja kõhnumine jätkus ja tema kustumisest ahastuses õnnestus mul ta lõpuks – koos endaga muidugi, ilma et koolirahvast oleks huvitanud, miks ma pikalt töölt ära olen… – maouuringutele suruda. Kusjuures kõik ärajäänud ja edasilükatud arstilkäigud olid Raineri jaoks mitmekordne trauma – tal oli ema surmast saati suur hirm haigla ja arstide ees, nii et ettevalmistus ja viljatu pingelangus olid tema jaoks kohutavad. Selgus, et kogu mao sisepind oli vähist haaratud.
Algas hirmsamast hirmsam keemiaravi, mis alguses oli küll edukas, aga siiski jätkus aeglane ja ülimalt piinarikas hääbumine. Mu laps – selleks ta oma sünnitrauma järel ju peaaegu et 32.eluaastani jäigi – suutis lõpuks vaid maisikepikesi süüa. Ta ei osanud just paljusid töid, aga mida oskas, seda armastas – kuni suutis muruniidukiga vaid kümmekond meetrit astuda – ja seda veel neli päeva enne surma.
Ja ometi ütles ta kõigile küsijatele, kes tervise vastu huvi tundsid – parem. Kui tal möödunud aasta mai viimaste päevade hilisõhtul väljakannatamatud kõhuvalud algasid, viisin ta ise koos naabrinaisega läbi alevi taburetil kandes – kiirabi saabumist ei suutnud ära oodata, uuesti kiirabisse sama valvearsti juurde, esimesel väljakutsel tilgutas paratsetamooli ja nüüd… ei pidanud vajalikuks analüüside võtmist ja isegi koduses valves olevat kirurgi välja kutsuda, soovitas selle asemel hommikuni oodata, kuni tööle tulevad „päris kirurgid“. Viimaks end varahommikuks Tallinna kiirabisse võidelnud, lasti meid ka seal tunde-tunde-tunde koridorides ja seejärel haigla palatites vaevelda, suutmata-oskamata või tahtmata otsustada, mida Raineri seisundiga ette võtta – ja jäetigi palatisse vedelema.
Lahkamisel selgus, et mu laps oli piinelnud soolesulguse ja mao mulgustuse käes, mis lõpuks põhjustas soolte ja kõhukelme põletiku, mille tagajärjel tekkis sepsis. Ei tea, miks küll paratsetamool ei aidanud…“
Poja viimane lause isa käte vahel oli: „Ma tahan koju minna.“ Seejärel pisarad valgusid poja kinnistest silmadest mööda põski isa kätele …. Nad olid viimast hetke elavatena kahekesi koos … ja siis ta lahkus.
Isa oletab, et küllap ta ema juurde läkski.
Ta pesi ja sättis lahkunud lapse ise – ei tahtnud, et Hippokratese vannet mitte miskiks pidavad meedikud enam teda puudutaksid.
Kõigi Robert
„Olen olnud selle hoolimatuse ja julmuse pärast püha viha täis,“ tunnistab Robert, kelle tollases töökohas Kodila koolis ei tuntud õieti huvi, miks õpetaja Sults nii sageli ja pikalt haiguslehel on – küllap joob või laiskleb, eks ole… „Nii viha täis, et olnud tunne – lähen lõhki. Osaliselt läksingi – peas lõhkes veresoon sellises kohas, et jäin vasakust kõrvast kurdiks. Alguses oli monofoonilise maailmaga üsna keeruline harjuda – otsisin enda kõnetajat ei-tea-kustkohast, sest ühe kõrva kurtus ei lase ruumiliselt kuulda.“
Mis puutub ruumidesse, siis peab Robert nüüd tunnistama, et omal ajal võinuks rohkem kuulata teadjanaist Helgi Lillestet, kes kinnitas, et Sultside häärberis on kõige kohutavam koht just see nurk, kus on nende voodi – tuleb kohe ümber tõsta. Mõni meeter tõsteti ka.
Ent selles voodis oli juba jõudnud kulgeda hullustilõppenud rasedus, naise vähk ja lahkumine – kohe seal kõrval ka poja pikk piinarikas minek.
Kui nüüd mehelt küsida, miks nad ei kuulanud, kui pendliga Lilleste maja testis, nendib mees, et me ei kuula paljusid nõuandeid, mis jätaksid meid terveks või ellu ja võib-olla teeksid isegi õnnelikuks. Veel enam – pahatihti ei kuule ega kuula me üldse – selleks pole vaja füüsiliselt kurdiks jääda.
Robert ise kuulab ja kuuleb kõiki abipalveid – ja kuna teatakse, et ta on lahke andja-mees, siis palutakse ka. Kui lasterikka pere ühel lastest on õnnestunud kutsekool lõpetada, sõidutab Robert ta koolilõpetamisele ja sealt koju. Misjärel läheb mitmekümne kilomeetri kaugusele talle tundmatu memmekese aeda niitma. Aga õhtul juba õpetab kodus kellelegi eraviisiliselt matemaatikat, kes tänu sellele saab tagasi õpimotivatsiooni ja lõpetab ära põhikooli.
Kui naabrinaine tuleb bussiga teisest Eestimaa otsast, kaasas rasked kotid, sõidab Robert talle bussi vastu ja viib koju – ütlemata seejuures tädikesele, et pidi selle manöövri jaoks mitmekümne kilomeetri kauguselt tagasi sõitma, kuna ehitas ühe lehmatädi elektrikarjusele füüsikaseadustele vastavat maandust. Kui vaja, siis vaja. Ning läheb järgmiseks üksildase lamburineiu majapidamisse koplit ehitama. Sealt edasi kunagise lapsehoidja nõudepesumasinat remontima. Ja sugulastele kainet rooli tegema.
„Nende käikude abil olen endas seni keenud viha vähendanud. Seda nimetatakse vist ego lahustumiseks – edevus ja pealiskaudsus kaovad, kujuneb uue taseme valmidus järgmiseks elujärguks,“ tunnistab Robert. „Olen enda näitel kogenud, et sõpradega jõmisemine ega üksinda nukrutsemine ei vii kuhugi. Iga naise ja lapse aitamine teeb ennast tervemaks ja tugevamaks. Praegu pole ma üldse kindel, et ma enam õpetaja tahaksin olla. Kui, siis tõepoolest erivajadustega ja käitumishäiretega noori kohendavas talus… Kõik-kõik on uus septembrikuus!“