15.oktoober

Kui poleks ahjusid ja pliiti, oleksin hämaras niiskuses ja haralises Mangala-maagias arvatavasti pideme kaotanud – pärast viit õhtul kuhugi külla põgenenud. Põhjuse leiab ju ikka – võib Reedale kilet viia, Margotile kuludokusid… Tänu elavale tulele tuli tasakaal. Ja siis loksusid kõik harkarad paika tagasi. Oli hetk, mil liiga kõik väljaminekud on mitmekordsed ja sissetulekud konksudega. Termokaabel oli loodetust kolm korda kallim, talverehvid kaks,  Indi arvuti on endiselt ostmata. Sügelised võib saada, jumala eest – ehkki kõik on idee poolest hästi, käivad ikka hirmukihvatused, mis tuleb ülisiva maandada, sest hirmudega tõmbame teatavasti just selle, mida kardame ligi. Nii räägitud sõnad, et oeh ja võeh.

Planeerimatus ja tänamatus – need on kaks moodust, kuidas teisi inimesi otseselt ja kaudselt alavääristada. Plaanidega vussides öeldakse kõigile, kes nende plaanidega seotud, et nende huvid ja vajadused pole olulised. Samas muidugi osa inimesi lihtsalt ei oska panoraamselt ja süsteemselt mõelda. Nothing personal, just pisipuue Tänamatus tuletab meelde, et mitte kellestki teisest kui iseenesest lähtudes pole vähimatki põhjust mingeid heategusid sooritada. Issand halasta, seda on nii palju katsetatud, alati täpselt samade tulemustega – mis asja me seda üha uuesti proovime???

Eelmisel kolmapäeval möllasime mu käru ja autot retsides kive teise Eesti otsa lohistada – ja täna hommikuks jõudis ringiga kohale õiendamine, et häbematult vähe viisin!!! Kuna küüliku-Helil oli koolis aega kirjavahetada, kirjeldasin:  „Ma siin püüan iga päev mitte tasakaalust välja minna. Üleeile rändava kutsika koolitükk. Eile sõimas võõrasema mu tubli teekaaslase läbi, miks nii vähe kive viisime. Ma lõhkusin enne kukke-koitu startides nende kivide pärast pärakäru rattaid, piinasin piripardani kive täis autot, läksin medõdedele sekunditäpsusega, pärast kolmekordset kivide laadimist – maanteele-autosse-maha – pärale jõudes higise ja kivisena loengut pidama, öösel tagasiteel panin pooled kivid, mis Türile jäid, Kuke Maie kase alla, endal silmad väsimusest ninajuurel mitte risti, vaid sõlmes – ja see vana v… ei ütle aitäh, vaid tänitab, miks nii vähe! Teine uriseb, miks seapeal kõrvad pesemata ja jalad raseerimata olid… Nüüd leidku lahkesti võimalus oma kivid Paidest Rakverre saada. Või mingu persse. Või pistku need kivid sinna. Jummala eest – hea, et siin praegu puristasin – naljakas hakkas “

Seda naljakam, et Eesti meediamaastikul, mis justkui peaks väga otseselt minusse puutuma, toimuvad kataklüsmid – Postimehe pomoks sai Mart Luik, Ajakirjade kirjastuse juhiks siis – kes? Ehk on aeg üle n-aasta honoraridest rääkida? Luts jättis Ekspressi, Õhtuleht ostetakse vana Veeberi pojalt üle. Näis, millal Naised ja Kroonika ühinevad ja Naistelehe alla neelavad. Varsti.

Heldeke, mulle jõudis just praegu kohale, miks ma nii kummalisel kombel nädalajagu tagasi hinges aina mööda Austriat kooserdasin – hingeside Ulviga sikutas ju osa mind siuhviuh sinna, ilma et ma oleksin aru saanud, mis asi see ometi on. Mõtlesin, et Alpid kutsuvad mu talu – Edelweiss – kusjuures ma ei oska üldse saksa keeltki – õpin küll kiiresti, aga ogar idee ikka – suure rekkaga, majakraami, lammaste ja hobudega üle Alpide, a la von Trappid – nüüd, mil Ulvi on tagasi, tean, mis toimus.

Või õieti – ühegi asja kohta ei tea enam, mis toimub.

Kirjastused muretsevad raamatumüügi languse pärast. Kui kõik lahkuvad Eestist, siis on see ju paratamatu.

Olulised koostööpartnerid ei vasta kirjadele – ka siis, kui kõik on hästi. Või kaks kolmandikku hästi…

Ok, ma püüan olla see hiromant, kes aimab, et vaikimine tähendab – kõik on hästi.:D

Jumala eest, mul oleks vaja mänedžeri, kes neid läbirääkimisi ja kirjavahetusi peaks – need tühjendavad ja ärritavad. Õnneks on mul võimalus end ärritusest tühjaks sahmida lehti riisudes ja sigadele tassides ning juba nädal aega pasandanud Adeele ahtrit kasides. Seejuures helistas mulle taskusse mees, kellele oleksin pidanud rääkima teise mehe pesemata pesust ja muudest toredatest asjadest – ei vastanud, ent selle helina peale laskis lambapesu assisteerinud Indi mu kummikud dušist vett täis – mää, jumala eest. Aga kummi saab uuesti laadida kasvõi rõõmuga, et mu valminud käsikirja tegelased on õnnelikult päral. Ja kuivõrd kirjastus keskendub toimetamisele alles nädalavahetusel, saan rõõmsa saba pikemalt üles keerata. Aitäh.

Kuna Adeelele oli vaja smectat-söetablette-glükoosi – jajah, jälle päästan teda – sõitsime tema järele haisevate riietega – tegudele. Lasime Mazdale talverehvid panna. Käisime apteegis. Sõime tiba junki – ehkki kanavrapp oli tänu ohtrale kärtspiprale võrratu – tõime kaks lülitiga pikendusjuhet termokaablile. Indi tuli koos minuga loomi talitama – hobused olid paar tundi järjest miskipärast imelikult ähmis. Filipiinide maavärin, ma arvan.

Tean.

Põgenesid. Kaklesid. Kuulasid. Puhvitasid sõõrmeid. Jama ühesõnaga. Jaapani maavärina ajal pani kogu kari läbi aedade enamvähem kehtnasse. Seekord oli suurim jama see, et Maruusja lõi Tajat, nii et kõmises. Jälgisin pikalt, ega väikese Nibiruga midagi juhtunud. Vaikus. Huh.

Ahjude kütmine lepitas ja leebitas.  Ja siis tulid ka head kirjad. Aitäh.

Ühtlasi selgus, et Pärnus põles koos Härma kaubahooviga ka ratsatarvete pood. Ütleks muidu, et headel teekaaslastel õnnestus kindlustusele poetäis kraami maha müüa. Ent kui nüüd meenutada, kuidas Elmatar sai uppunud raamatute eest kompensatsiooni, kindlustus kuivatas raamatud, nõudis raha tagasi – ning kohus oli nii uskumatult erapoolik, et nõudiski igasuguse müügiväärtuse kaotanud raamatute eest kindlustussumma tagasi… Uskumatu. Aga nii käibki.

Tahaks…

Mida?

Tuppa tulles leida ees juba küdevad ahjud. Aga ahjusid on ju hea kütta.

Kirjutada oma töid kindla peale. Aga head tulemused ebaturvalises ilmas on ju topelthead.

Et Adeele pidevalt mingeid tõbesid külge ei saaks. Et hobused üksteisele haiget ei teeks ja Filipiinide maavärinat rahulikult võtaksid. Et Indiisu liiga kauaks Tartusse ei läheks ja Aleksander kauem ja sagedamini siin saaks olla. Et. Ja et. Ja et. Aga muudkui tellime taevasest kataloogist. Palke metsast koju tellime. Heinarulle väravale lähemale tellime. Ja kõik tulebki. Kindlasti.