04. oktoober 2013
Kristi Ringkjob + Anne-Liis Leht = Annkris-Glass
Kati Saara Vatmann
Kristi Ringkjob(39) ja Anne-Liis Leht (29) on kuus aastat klaasikunstistuudiot vedades-pidades veendunud, et kuitahes palju vastutust, tööd ja raskusi ning vähe sissetulekut ja turvatunnet sedasorti tsunft Eestis toob – oma on ikka kõige õigem.
„Väiksema koormuse ja riskiga elada võib vanaduses,“ arutlevad kunstnikud. „Aga seda ei tule. Sest eluaastatel tänases maailmas tähtsust ei ole. 70aastased daamid on tänapäeval noored ning Eesti-sugune ürgne, metsik, osavate ja andekate tööinimeste maa pakub kõiki võimalusi karmilt karastuda ja eriliselt õnnelik olla.“
Valtu viikingid
Tutvusime Kristi abikaasa Truls Tuxen Ringkjobiga Kaerepere Karmanis. Eestikeelseid tellimusi esitasid toidupoes nende kaks teismelist poega, pereisa küll mõistab ja mõnevõrra ka räägib eesti keelt, ent eelistab vigade vältimiseks siiski inglise keeles väljenduda. Viikingi uhkus. Juba esimesel kohtumisel ütles mees, et ta on Norra viikingite järeltulija, pärit USAst Denverist ja tema siinne kants on külaserval endises kolhoosiesimehe majas – enne seda kuulus see maja ausatele talupidajatele, kes kuulu järgi küüditati – ja siis anti see kolhoosnikutele… Seal käivad abiks ehitamas Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppejõust viikingi endised tudengid ja praegused sõbrad ning kui võimalik, siis ainult seal metsas mees olekski.
„Minule meeldib elada just kahes, õieti kolmes kohas, sellepärast peab ka abikaasa koos minuga Tallinna ja Valtu vahet rändama,“ selgitab Ringkjobide pead keerav kael-Kristi. „Meil on korter Kalamajas, Anne-Liisiga klaasistuudio Veerenni tänavas ning kodu see siin Kaereperes.
Olen Jüri tüdruk, kes läks pärast Tallinna Majandustehnikumi hotellimajanduse eriala lõpetamist Iirimaale lapsehoidjaks. Kuna ma olen suurt kasvu hands-on-girl ehk siis kõiki töid oskav ja jaksav naine, kogesin Euroopas suhtumist, et lapsehoidja on universaalne kodumasin. Niitsin muru, pesin autot, aitasin voodihaiget vanaema keerata.
Sõbratarid soovitasid teistsuguse suhtumise kogemiseks Ameerikasse rännata. Ja tõepoolest – seal oligi nanny ülesanne kitsalt ja täpselt lapsehoidmine. Iga muu töö jaoks oli eraldi mehike või neiuke. Mina aga asusin peagi tööle õpitud turismi alal. Algas kõrvaklapid-peas ajajärk – töötasin büroos, mis vahendas reise agentuuridele, kaheksa tundi päevas kõned kümnel liinil pooleli. Hea kogemus. Ja seal me suusareisile tulnud Trulsiga tutvusimegi. Mõneaastase abielu järel Ameerikas tõin mehe Eestisse, põhjamaiste esivanemate juurte juurde – ta on siin õnnelik.“
Kristi kinnitab, et eestlastel oleks ääretult huvitav ja uskumatu näha, kui abitud ja üle-urbaniseeritud ameeriklased tegelikult on. Nad ei oska ühtki meile enesestmõistetavat tööde ega taju vähimatki sidet loodusega. Toit on karbis, iga töö jaoks spetsialist, iga koduse soorituse jaoks masin. Ning sedalaadi majapidamistest nagu meil Eestis nii tavalised, tehakse imetlevaid dokfilme. Tänu sellele, et Eesti on püsinud osava ja tööka, looduslähedase ja elujõulisena, oleme siin nagu inimvõimete reservaat – ilma et ise seda teaksimegi.
„Truls ei oska muide absoluutselt mitte ühtki meestetööd,“ kinnitab Kristi rahulikult. „Siin talus olen mina pannud põrandaplaadid, värvinud voodrilauad ning rajanud-hooldanud aeda. Mind see ei häiri, aga paradoksaalselt kõlab küll. Samas on Truls suurepärane kokk-kondiiter, võrratu isa ja mees – me oleme rahul ja õnnelikud.
Ja maakodus on meiega õnnelikud ka omad kassid Piidi ja Joey ning isetulnud kass Artur, kellel on rehe all toitmisautomaat aegadeks, mil meid siin pole. Mu mees on ka Kalamaja-kodus meie põhiline toiduvalmistaja-koduhoidja – jõuan enamasti pärast teda töölt koju ka, sest Annkris-Glassi stuudios peame Anne-Liisiga mõlemad iga päev viimse jaksupiisakeseni panema, et rendid-materjalid maksta – ning tööliste palkamisele raskeimate aegade läbimise järel me isegi ei mõtle. Ise. Kehtib reegel, kes esimesena kodus peab köögitoimkonda alustama ja teisele jäävad siis nõud. Mida aasta edasi, seda rohkem olen õppinud ka puhkama ja viimse piirini töötamist väldime reeglina. Kui ennast tööga ära ei nikasta, siis on töö palju produktiivsem. Olen aru saanud, et naise stabiilsest seisundist ja harmoonias olemisest sõltub kogu peresisene kliima.“
Raplamaa ja Tallinna vahet sõidab Kristi nii kokkuhoiu kui mugavuse mõttes rongiga. Ning on mehele tänulik, et just tema innustas oma laste ema suhteliselt küpses eas Kunstiakadeemiasse astuma, kuna naine joonistas väga hästi – inimene peab tegelema sellega, mis tal kõige paremini välja tuleb – ning julgustas ka kohe kõrgkooli lõpetamise järel oma stuudiot rajama, mitte kusagil palgatööga piirduma.
Hiiumaa kõrvus
Anne-Liis, kes kannab kõrvades ehtekunstnikust sõbratari loodud Hiiumaa kaardi kujulisi hõbekõrvarõngaid, on Kärdlast pärit ning tema sõnul on Kalamaja, kus ka tema resideerib, muutunud isegi liiga moekaks ja trendikaks. Ta elab noori inimesi tulvil majas. Kui seni olid inimesed kohkunud ja kimbatuses, kui keegi Kopli lahe veerde kolis, siis nüüd on see kujunenud hindu lakke kruvivalt trendikaks linnaosaks. Kõik on muutumises.
Erinevalt kompanjonist astus Anne-Liis kohe kodusaare kodust välja kasvades kohe Kunstiakadeemiasse ning on vaatamata nääpsukesele kasvule vägagi kibe käsi nende klaasistuudio kahe ahju, liivapritsi ja kõige muu jahmatavalt mehisega majandamisel. Girl-power suudab kõike!
„Me pole naistraktorid, austame ja täname oma mehi, aga jah – naine suudab ka iga päev töötada ilma, et kulutaks tühje sõnu inspiratsioonist. Inspiratsioon saabub siis, kui tööle asun – ja asuda tuleb iga päev, sest arved tahavad maksmist, materjalid ja tehnika ostmist,“ arutleb neiu asjalikult. „Kuus aastat peetud stuudio algusaastatel vihtusime usinasti inglikesi ja muud hooajakaupa teha – nüüd enam oma tegelikke pürgimusi sedasi laiali ei pudista.“
Anne-Liisi mees tegeleb kaudses mõttes samuti klaasiga – haldab jäähalle. Ning naise sõnul on nemad kaks kõrvuti terviklikud egod. Hästi sobivad ised kui tervikud võivad moodustada parema paari kui pooled, mis omavahel kuidagi tervikuks ei klapi.
„Olen ümbritsevaid elusid jälgides aru saanud, et isekus on vajalik. Tohutuid altruiste, kõige laiali jagajaid ja meeldijaid ei austata. Need emad, kes on olnud väärikad, oma hinda teadnud ja piire kehtestanud, on vanuigi lugu peetud. Liigsed pühendujad lõpetavad viletsusse hüljatuna. Siinkohal ongi rääkida just eidekestest – taadikesed on selleks ajaks teatavasti välja surnud,“ muigab Anne-Liis. „Üldiselt minu meelest praegu enam traditsioonilised põlvkondade ega eluigade piirid ei kehti. Me ei tunne Kristiga mingit kümnendi vahet ning loodame saada sellisteks 70aastasteks, nagu on lennukad-tütarlapselikud ameeriklannad.“
Annkris-Glassi eatud piigad kirjeldavad pikajuukselist lehvivate heledate lokkidega Arizona daami, kes peab näiteks keset Arizonat vanamoodsat klassikalist motelli. Mis vana!? – lapsed on suureks kasvatatud, tõeline elu ja vabadus alles ees – tütarlapselik tädi kargab oma Harley-Davidsonile ja paneb Vegasesse – jipiajee! Nii peabki!
„Meil Eestis on ühest küljest küll inimlike oskuste ja loodusega koos elamise reservaat – aga teisalt kannavad inimesed end liiga vara maha. Selle asemel, et osta pilet ja kasvõi mõnele saarele sõita, kontserdile minna, külla kimada, tekitavad meie mammid meis hirmu,“ tunnistavad kunstnikud. „Kui neid trepikojas kohtame, tuleb vaim valmis panna ärakuulamiseks, milline kehaosa nende lõputute haiguste nimistus sel päeval eriti teravaid elamusi pakub ja elusisu kujundab. Haigused ja hädad pole elusisu ja 60aastaselt elu alles algab, sõbrad!“
Veerenni vabariik
Tallinnas Baltika kvartali õue peal kuuse all on klaasi kodu. Väikesest hoovimajast, kuhu klaasihaldjad on oma teise – või isegi esimese!? – kodu rajanud, voolab jämeda toru kaudu üle poole Tallinna vesi. Annkris-Glassi naised usuvad, et uus linnavalitsus jagab jõud ja ideed nii loogiliselt ja tulevikuliselt ümber, et edaspidised ehitamised ei eelda olemasoleva lammutamist ega ninasarvikulikku varemetel tammumist ning õdus-tegus majakene jääb alles. Hetkel on maja lammutamise saatus juba kahjuks otsustatud, kinnisvara firma haldab kõike ja linn –Loomeinkubaator – on vaid rentnik ja võimetu kaasa rääkima – ent kõike saab muuta.
„Me veedame siin ateljees palju enam aega kui kodudes,“ tõdevad naised, kellel on abiks mõttekaaslasest kolleeg Kristiina. „Eesti klaasikunstil on veel aega õppida maailma hoiatavast kogemusest. Legendaarsest Tšehhi klaasi traditsioonist on jäänud mälestus. Hiina klaas voolab kogu maailma klaasitööstuses kosena peale – ent see kosk on taandumas, kuna ka hiinlased hakkavad paremat palka nõudma, järelikult tõusevad ka ida-klaasi hinnad. Järelikult tuleb ilus isamaine klaasikunst alal hoida ja üha veendunumalt tagasi turule tuua.
Tarbeklaas on küll lõpetanud, ent Järvakandi kants on õnneks elus ning suhteliselt piiramatud Piusa-Vana-Vastseliina liivaklaasi varud samuti alles.“
Naiivne kõrvalseisja pilk ütleb, et kodumaise valge liiva uus-hoogne kasutussevõtt võiks olla äriidee. Kuivõrd võõrsilt toodav-müüdav klaasikunsti toore on aina keemilisem, võiks meie nagunii metsikuvõitu maa ehedat-ürgset alternatiivi pakkuda. Tegelikult eeldaks selline loogiline asjadekäik klaasientusiastist metseeni – tarvis on tervet meeskonda ja tootmistervikut klaasitehnoloogidest-tootjatest-puhujatest kunstnikeni. Seesuguse meeskonna moodustamine eeldab omakorda, et kellelgi klaasifanaatikutest on selleks aega.
Kuus aastat oma stuudiot vedanud-pidanud klaasihaldjad tõdevad, et on võimete viimse piiri peal rakkes ning samas veendunud, et on loonud maailma, mille tekitatav koormus ja rutiin vaheldumisi loovuse ja lihtsa inimliku õnnetundega sobib neile kõigist võimalikest kõige paremini.
„Kes ei suuda oma stuudiot ohjata, lõpetab enamasti aastaga,“ teab Anne-Liis. „Eks siis tuleb kunstiõpetajaks minna ja loota, et kunsti ei tule õpetada neile, kes seda üldsegi õppida ei taha. Ka meie käest on küsitud, kas meil plaani B tarvis ikka õpetajapaberid on tehtud. Ei ole. Igatahes õpetajaid meist ei saa.“
Nende aastatega on naised oma sulatusvannide-lihvide-liivapritsi maailmas ühtlasi veendunud, et suudavad olla värsked ja vabad ka mõne tellimuse puhul kümneid ja sadu ühesuguseid meeneid meisterdades. Meie kohtumispäeval oli kolme meistri töölaual ühe korraga Tallinna lennujaama meene, rahvusmustriga labakindad ja Kärdla kohvikupäeva raames avatud spordikohviku suveniir – maadleja Nabi autogrammiga klaasmehike ning mansetinööbid – muist nimelised, osa abstraktselt müüki. Daamide täidetud stend ongi tihedaimalt täidetud ehete-ehete-ehetega ning loomulikult paneb see koduse ateljeegi täidetus igal hetkel mõtlema sellele, et ka Prantsusmaal ja Itaalias sulatavad ja lihvivad, loovad ja lehvivad kunstnikud analoogset kraami üha juurde luua.
„Mitte ühelgi hetkel ei tohi end ühelgi tasandil lõdvaks lasta,“ tunnistab Kristi. „Ei vaimselt ega füüsiliselt – mõte ja käed peavad kogu aeg käima, mõte seejuures mitmel tasandil korraga. Siin ja praegu. Homme. Poole aasta pärast. Tuhanded ideed ja plaanid peavad kõrvuti kulgema – ja selleks on meie meelest küll ainult naised suutelised.“
Anne-Liis ütleb, et nad Kristiga – mõlemad muide Disainerite liidu ja Eesti tarbekunstnike ühenduse liikmed ka – püüavad igal aastal vähemalt ühel näitusel osaleda, et oleks motivatsiooni ja väljundit. Sel aastal oli Helsinkis koos tekstiilikunstnik Monika Järgiga näitus – ja Hiiumaal Reigi pastoraadis, mis on ses mõttes märgiline, et seal lähedal Hütis asus Eesti esimene klaasikoda.
Klaas loorbereid ei usu
Täpsemalt – klaasist loorbereid pole olemas. Kunstis ja tihedalt täidetud turul tuleb olla pidevas liikumises ning seejuures siiski jälgida, et läbipõlemise piirile liiga lähedale ei satutaks. AK-Glassi tüdrukud tavatsevad analoogselt Kättemaksukontori naistega pärast ühe eduka töö- ja eluetapi lõppu reisile minna, et ennast korraks seinast välja tõmmata ja siis ahjud värske hooga huugama panna.
„Oleme kogenud, et pärast enese ribadeks töötamist on puslet palju raskem kokku panna – osa tükke kipub puudu olema – sellepärast on hea kahekesi-kolmekesi tegutseda, et üksteisele ollakse superviisorid ja iga tasandi peeglid,“ teavad kuusealused. „Oleme kümnetel maadel tavatsenud rännata seljakotiga. Ühel korral, kui juhe läks nii kortsu, et oli vaja see pakiliselt maha jahutada, ostsime Egiptuse turismipaketi – ja õppisime oi-kui-palju.
Esiteks nägime juba lennujaamas neid inimesi, kes olid enne reisilejõudmist end lootusetult ära lõhkunud – kaklesid ja oksendasid nii, et see kaamete-haigete inimeste kaos nägi välja nagu õudusfilm. Teiseks kohtasime hotellis egiptlast, kes oli õppinud Tartu Ülikoolis ning juhtis meid selges emakeeles turistitrassilt maha päris-maale.“
Kunstnikud kinnitavad, et iga reis kujutab endast inspiratsiooni-tasakaalu-harmoonia otsingut, tuhandete võimatute võimaluste vaatlust – paratamatult nähakse ju ilu kõrval ka inetust-viletsust-armetust, mis kinnitab – oma rajatud maailm ja ise valitud elulaad on parim. Eriti kui rännakult on värske jõud kaasa toodud. Siis on kergem Eestit armastada.
„Läbipõlemise ennetuseks püüame oma päeva blokkideks jagada. Nüüd on mansetinööpide aeg. Nüüd vastame e-kirjadele ja sõnumitele. See peaks neuroosi, killustumise-kuhjumise-kaose ära hoidma. Tegelikult helistab keegi keset küünlajalgade meisterdamiseks mõeldud päeva-blokki ja ütleb, et saatis olulise kirja – kui juba üht kirja loed, vaatad teisi ka,“ kirjeldavad sõbratarid, kuidas püüavad ühes päevas võimalikult tasakaalukalt võimalikult palju jõuda. „Õnneks annab meie ühine sünergia rahu ja usalduse, tänu millele ei teki ei sügistalvist kaamost ega kevadväsimust.“