04. oktoober 2013
Margarita käsitöine elujärk
Kati Saara Vatmann
„Eranditult oleme kõik erivajadustega,“ kinnitab Rita Kaljus (58), õpetajanna, kes käib iga päev oma kodutalust Tapa tagant Vahakulmust tööle Tallinnasse Sikupilli keskkooli, et õpetada väikeklassi koondatud keskendumishäiretega lapsi. „Kui nii paljud lapsed saavad küll hüperaktiivsuse, küll autismi diagnoosi, peaksime järeldama, et uue ajastu lapsed ongi sellised. Nad teavad ülitäpselt, mida tahavad. Need tahtmised ei pruugi olla meie ettekujutusega korras just väga kooskõlas. Ent individuaalse lähenemise korral on absoluutselt iga lapsega võimalik kokkuleppele jõuda.
Olin seda meelt ka Orissaare kurikuulsat kooli juhtides, ent siis olin ajast ees. Nüüd on mul õnne direktor Villu Mengeli meeskonnas UUE KOOLI hariduskontseptsiooni nii välja töötada kui selle ideaali järgi töötada ja elada. Meie koolis õpetatakse ja kasvatatakse uusi inimesi, mitte õppeaineid!“
Rita tegevust võib nimetada indiõppeks. Tulenevalt individuaalsest, mitte vähimalgi määral kopipasteet kohtlemisest. Ja tulenevalt indigolastest – neid ei saagi ühe vitsaga lüüa. Seda enam, et head lapsed, need kasvavad vitsata. Ning seda te ilmselt teada ei taha, kui pisikese palga eest on pühendunud õpetajanna valmis oma kodutalu ja Tallinna vahet voorima, et erilisi lapsi õpetada. Õpetajanna kinnitab, et õppe – ja arenguplaani dikteerivad lapsed oma valmiduse ja häälestusega. Igal lapsel peaks olema isiklik arengu – ja õppekava . Neid koostab ka Inglikaitse – Ritana tuntud naine nii jäägitu pühendumise ja põlemisega, et direktor Mengel muretseb väga erilise ja kirka õpetajanna pärast – põletab end heleda leegiga läbi. Tema enese elu on samas aga dikteerinud ikka teised ja olud ning korrad.
„ Olen ma sind kohelnud halvasti tütreke ? „ Niimoodi küsib praegu sünninimega Margaritalt tema kasuema alati, kui temaga kohtub. Õhtusse jõudnud kasuema Martha on kasuõe hooldada. Kasuõde Epp on põllumajandusteadlase Heldur Petersoni elukaaslane ning koos peetakse Haaslava vallas Roiu lähistel samuti talu.
„Mu ema tuli vene aristokraatiast põlvneva isa juurest minu ja vennaga ära, kui olin beebi. Jõudsime Venemaalt Eestimaale niimoodi, et seitsmendal kuul – toona siis sügavalt enneaegsena sündinud mina olin sepsises ja elulootuseta. Tartu Oru tänava lastehaiglasse toimetas mu kiiresti tegutsenud vanaema Pauliine, kus ma vaakusin piiri peal olles – maisuse ja teispoolsuse vahel – seitse kuud. Seitse näibki olevat minu jaoks kriitilise piiri ületamise number : seitse kuud looteiga, seitse kuud haiglas… Sealt edasi lastekodusse.
Meil pole peres kombeks eksistentsiaalselt tähtsaid asju küsida. Kui räägitakse, siis räägitakse. Ei küsi mina oma poja Raigo tulevikuplaanide kohta – tean, et tema valgustöine Valgusepesa astus uuele tasandile, aga kuidas ja millisele, ei küsi – ega küsinud ka emalt, miks mind äbarikku lastekodusse saadeti. Kasuema, ema õde, võttis mu sealt ära enda juurde ja kasvatas üles. Kui sündis poolõde Epp, saadeti mind tolleaegsesse Rakvere Internaatkooli. See oli minu jaoks šokk – tahtsin vastsündinud väikese õekesega kodus olla, aga otsustati teisiti . Ma pole küsinud, miks. Ja eks sestap nüüd ema õde, mu kasuema , küsibki igal kohtumisel, kas ta on mulle halba teinud ,“ arutleb Rita nukralt.
„Ei ole. Kui miskigi oleks teisiti olnud, poleks minust saanud eales Inglikaitse Ritat. Iga katsumus ja vapustus teatavasti tõstab ( avab ) inimest. Ilmselt aitab tavatu lapsepõlv mul tavatuid lapsi mõista. Ei lastekodude – internaatideta ega Orissaarest ja Põlulast kõvade kärgatuste saatel ära tulemiseta oleks minuga ilmselt toimunud sellist avanemist, nagu toimus.“
Varasematel aegadel oldi kimbatuses, kui saadi kanaldusi – ehk siis kuuldi moel või teisel „ hääli “. Sellest ei räägitud, et mitte ullikesena tunduda. Rita omandas võime läbi oma kaitseingli Marmei Inglitiiva suhelda ka teiste inimeste kaitseinglitega ning nähtamatud nõustajad õpetasid ta nii inglikaitsepilte joonistama kui tarokaarte tõlgendama. Ta on väga nõus hea , uue ilma arusaamaga, et eelkõige peab õpetaja ise teadma, kes ta on – mitte ainult õpilased, ka õpetajad vajavad arenguvestlusi – ning olulisemgi kui faktide õpetamine , on kasvatamine isikliku eeskujuga. Kõne all pole mitte ainult ühe Lasnamäe alguse kooli lapsed, vaid uue põlvkonna kasvatamine. Loovus ja haritus teeb noored inimesed tõeliselt vabaks ega lase neid enam manipuleerida nii, nagu meid.
Segaduses südamed .
„ Minu Orissaare ja Põlula aeg on jälje jätnud abikaasa Eiki südamesse. Vanasti tippjuhina töötanud mees pidas meie Tõnu talu üksinda – ehitas, tegeles taimekasvatusega ja kasvatas loomi – põletas enese nii läbi, et hiljuti vajasid tema südame veresooned sondeerimist-laiendamist ja paigaldati stent. See oli just enne tema 60.sünnipäeva ja meie 40.pulma-aastapäeva. Sain endale otsekui uue mehe,“ naeratab Rita. „Kusjuures südamed jukerdasid pea kogu meie perekonnal. Mu väikesel tütretütrel Andral opereeriti vatsakese vaheseinas olevat sünnipärast auku . Mul enesel olid pikka aega sellised rütmihäired, et päris tõsine hirm tuli peale. Ei saanud ei kummardada ega pingutada – lõi pildi uduseks. Nüüd tean, et niisugust nõrkust ja füüsilisi korratusi, mis kaasnevad uute energiate Maale jõudmisega, on meil vaja veel ligikaudu kaks aastat kannatada, siis läheb kergemaks.“
Selge, et tööd ei saa seni tegemata ega elu elamata jääda. Praegugi võtavad Rita ja Eiki kahekesi käsitsi kartuleid ja pusivad puid teha. Ning tänavad ikkagi õnne, et pole nõrkusehetkedele alla andnud ega kallist kodu ära müünud ja näiteks kuhugi mõisarahva teenijateks taandunud.
„Kui mul süda jupsib – või kui ma mehe ja lapselapse pärast väga muretsen – siis ma inglikaitsepilte ei joonista. Võib küll öelda, et see oleks otsekui meditatiivne eneseabi ju ka, ent minu eetika ei luba teiste inimeste tellitud kaitsepiltidesse oma valu ja korratusi joonistada,“ kinnitab perfektsionistist naine, kes on kompromissitu nii õpetaja, perenaise kui inglikaitse vahendajana. „Dilemma muidugi – materiaalselt aitaks piltide loomine maksta sel suvel otsad andnud sügavkülmiku vahetust ja ärasurnud saagide väljavahetamist. Väga paljudel on paaril viimasel kuul kõikvõimalikud pumbad ja boilerid, arvutitest-telefonidest rääkimata, otsad andnud. Aga minu kõlblus ei luba jah oma vaevasid teistele inimestele tehtavatesse piltidesse talletada.
Nõnda siis olen rahul olnud käsitöise elujärjega. Olen õppinud – koos kõigi teiste Eesti õpetajate ja vastu voolu talusid pidavate intellektuaalidega, kuidas piskuga niimoodi toime tulla, et see ei kujuneks närutamiseks ega mõjuks eneseväärikusele laastavalt.
Lisaks aia- ja metsatööle olen taas teinud käsitööd – mõnuga, oi kui suure mõnuga! – ning ühitanud koriluse ja käsitööga õppeainete töökavade väljatöötamist. Kui mure meie kõigi südamete ja pideva finantspaine pärast kõrvale jätta, on tegelikult mu elu õnnelikumaid aegu. Meil kõigil on – ainult me ei kipu seda märkama ega hindama.“
Indiõpetaja .
Rita rõõmustab kogu südamest edusammude üle, mida on teinud tema erilised õpilased Sikupilli keskkoolis. Edusamme teeb tegelikult kogu kool, mida on muide juba mitmeid aastaid üritatud pelgalt põhikooliks kärpida – õnneks on poliitpumba juures olijail kogu aeg liiga palju muid painavamaid tegemisi, et haridusega tegelda…
Margarita selgitab, et koolidirektor Mengel, armastusväärne, hea ja südamlik inimene lähtub sellest, et kõik koolid ei pea eliidikad olema – nende koolis on antud võimalus ka isemoodi lapsukestele, kes õpivad suurepäraselt, kui nende arengukava koos nende endaga koostada. Tänu sellele, et lapsi juba kooli astumisel kastidesse ei suruta ega traumeerita, ei kasva neist ka poliitkuulekaid mutreid, vaid isiksused.
Kool on Ritale ainetunde juurde andnud, et OMA õpetaja annaks õrnale lapsehingele enam-vähem kõik ainetunnid samade eripedagoogiliste töömudelite järgi. Õpetajanna ütleb, et see on Taevase Vaimsusmaatriksi Mudel,mida hakkavad tasapisi kasutama kõik koolid. Kui sellest vaid rohkem räägitaks ja valgustatud jõud ühendataks.
„Mind lülitas direktor strateegiarühma, mis loob tõeliselt innovaatilist uuendusmudelit,“ rõõmustab Rita. „Selle järgi õpetatakse lastele ELU ennast. Miks ma olen, kuhu liigun – kus olin enne ja kuhu lähen pärast seda elu – hinge ja vaimsuse temaatika pole enam koolist välja tõrjutud.
Meil alustatakse iga koolipäeva oma klassijuhatajaga, kes viib kooli jõudnud lapsed õppimise lainele. Me ei tea ju enamasti ,mis on toimunud lapsukestel eelmisel õhtul kodus, kui õnnelikud või õnnetud nad on hommikul kooli jõudes.
Kogu edumeelne maailm on teadvustanud, kui vajalik on õpetajate hommikune mediteerimine koos lastega: mina oma lapsukestega kuulan VAIKUST. Tegin seda juba enne praegust kooli ja avanevaid mõtteviise. Seda parem on uue hea ilma rütmis toimida käsikäes humanistliku ja lapsesõbraliku meeskonnaga. See meeskond töötab välja uut haridushartat, mis muudaks sellised väikeklassid, nagu meie indiõppe omad, elementaarseks ja normaalseks. Seda nad ju ongi!“