30. september 2013
Pirukad – kes ja milleks neid küpsetab?
Kati Saara Vatmann
Miks sa niimoodi teed?
Just, mitte „miks sa selline oled“, vaid miks sa niimoodi teed?
Sellist küsimust tahame esitada enamvähem iga päev. Näiteks kenale noorele daamile, kes näiliselt oma elu helgeimal ajal nuhib teiste järel, intrigeerib ja pühendub õnnelik-olemise asemel kõigi ümberkaudsete ja ligimeste tülliajamisele. Või teisele ilusale hingele, kes oma kaunis kodus pideva kaose tekitab – mida edukam ja tublim on ta väljaspool kodu, seda kaootilisemalt sõlmuvad kodus banaanikoored ja mahapudenenud kassitoit, mustad sokid ja puhas pesu, tühjad pakendid ja raamatud… Olen viha ja väsimuse tiivul nimetanud mitmeid aastaid enda kõrval kulgenud töömeest pohhuimulliks ja afromaindiks. Sellepärast, et temaga toimub pidevas kordumises üks ja sama – paar kuud teeb ta mõnuga ja pühendunult tööd. Tõsi küll, nii materjale, tööd kui teisi sama töö tegijaid kirudes, aga ikkagi rõõmuga ja tulevikuliselt. Seejärel aga kaotab sihi silme eest. Ütleb kõige kohta pohhui mul – sellest ka Pohhuimulli aunimetus. Ning laiemat pilti kaotades hakkab pisiasjades nukerdama, takerdub arengus ja unistustes nagu esimest põlve puu otsast all inimloom – eksikombel valgena sündinud. Taoks aga tamtammi, sööks puu all banaani ega pürgiks kuhugi – sellest afro-maind. Ja kui valge inimese kombel järjepidevuse, lepingutruuduse ja edasipüüdlemise taak üle pea kokku lööb, joob ennast täis. Misjärel lõhub ja laastab kõik paari kuu tubli tööga ehitatu. Viid ta kontsertidele-etendustele-tseremooniatele – on justkui rõõmuski – ent poeb alati kuhugi nurka, käib vahepeal suitsu tegemas ja ooperisse tuleb sihilikult dressipükstes. Mida enam teda kultuurisse-tsivilisatsioonisse kastad, seda suuremasse segadusse ta satub ja deprekasse maandub – justkui keegi temas kardaks ja tõrjuks kõike head, kõrget ja edenevat.
Nii ongi.
Küsige – ja teile vastatakse.
Kui mul tekkis üha tungivamalt küsimus, miks toredad ja kenad inimesed niimoodi teevad – kusjuures nendes krampliku paigalseisu, hävitamise, kaosetekitamise ja arenguvastalisuse mustrites on midagi jahmatavalt sarnast – saabusid ka vastused. Mitmetelt teadjatelt korraga. Järelikult tuleb paljundada, sest küllap kõigil meil on mitmete otsekui kurjast vaimust vaevatute kohta samasugune küsimus – miks. Miks sa oma elu ei ela ega õnnelikuna ei edene, miks sa oma kodu seda hullemasse kaosesse pöörad, mida mukitum ise väljapoole oled, miks ei loe ega naudi, ei ela ega sära, vaid tümistad vihast tamtammi…
Vastus hakkas lähenema telefonis. Kulla teekaaslane helistas. Üsnaüpris purjuna. Telefonist voolas möginajuga, nagu need lalinad ikka – üksainus tegelik teade, mis kaineks saades samuti ei kehtinud ning heietamine ma-pole-purjus-aga-sina-oled-selline-ja-selline-kõik-on-kõiges-süüdi-jne. Hoidsin telefoni targu kõrvast eemal – kõnet katkestada pole mõistlik, helistab uuesti, kuulata ei tohi, mürgine – ning selles möögamises oli puudu vaid parasiitfraas eksjutead – mu kolmas kahmees kasutab joogisena nii lause alguses kui lõpus eksjutead-sarvi ning siis on sekundiga selge, et ta on kuraditest haaratud.
Kusjuures ongi.
Ongi tšortikud.
Tänu sellele, et purjus mehed on nii sarnased, asetus ka teekaaslane oma joogise kõnega süsteemi, mida mulle ekskaasast kuradikeste võtmeisik, peapirukas ja Kollywoodi tippkokk põhjalikult tutvustas. Pirukas tuleb sõnast „piru“. Seega pirukas on inimene, kelle sees elavad nn. külalised. Nägijatar Teresa Mängel, Ülar Raudsepa õpilanna kirjeldab: „Need külalised on selgeltnägija silmale nähtavad, väga erineva ilme ja suurusega. Enamasti on ühes peremees-inimeses mitu pisikest piru korraga. Üksi nad tema üle võimust ei saa, mitmekesi küll. Pirud kardavad kõrgeid energiaid – ja põhjustavadki selle pohhuimullitamise – inimene, kes justkui tahaks head muusikat kuulata, ehitada ja luua, poeb nurka, hakkab heale ja ilusale vastu töötama ja lammutama. Kuna ta ise ka ei saa aru, miks seda teeb, tekibki deprekas.
Pirude osavaim nipp on see, et nad jätavad ukse lahti – kui peremees saab neist juba justkui võitu, lipsab uksest sisse veel mõni külaline ja peremees pannakse peldikusse kinni. Kui lausa keldrisse surutakse, on lugu kuri ja diagnoos käes. Skisofreenia või bipolaarne sündroom. Loomulikult on võimalik neid välja ajada – ent see nõuab teise inimese pidevat pühendumist ning sel juhul võib tema enese elu elamata ja ülesanne täitmata jääda.“
Hingenõustaja Ulvi Michelle Saar lisab: „Kui inimene hakkab valgusega täituma – juhtugu see kontserdil või kauneid taimi silmitsedes, loomadega suheldes või ehitades – lähevad külalised pöördesse. Ilma et pirukas – peremees-hing – ise arugi saaks, hakkab ta helgetel hetkedel neile sõpradele helistama, kes vibratsiooni tagasi teise dimensiooni tasemesse tirivad. Kiusajad käsivad nii. Samuti on puuke täis tegelased ise ses suhtes tundlikud, et kui inimene, kelle külge nad ennast on riputanud, on näiteks kirikus või meeliülendavas vestluses, helistavad nemad ning rikuvad sõna otseses mõttes kõik hea ja kõrge ära. Nad on saatanlikult täpsed – mida kirkam hetk, seda kindlam, et mõni pirukas helistab ja ime laiali lammutab.“
Pime nägijanna Jaanika Gross teab: „Sarnaste pirude peremehed tõmbuvad omavahel – sellepärast moodustuvad paradoksaalsed grupeeringud. Näiliselt kauged tegelased, kes üksteist põlgavad ja kritiseerivad – ja pahatihti teises just seda halvustavad, mis neile endalegi omane – põimuvad omavahel sõgedaks intriigipuntraks.
Omavahel punti puserduvad pirukad lahmivad lampi ühisvaenlase pihta – kuni lähevad isekeskis tülli. See juhtub varem või hiljem kindlasti. Ühisvaenlane – reeglina valgusekandja, kes neid oma mõistetamatu sära ja kõrgusega ärritab – tajub pirude mürgeldamise käes pidevat ärrituse fooni. Segajad on küll mõnevõrra inspireerivad ja kõverpeeglis olulist teavet edastavad teekaaslased, ent väsitavad ja tühjendavad koledasti.
Ja – kole küll – aga kui me endale sarnaste külalistega täidetud inimeste rünnakuid ligi tõmbame, siis järelikult on nende pirude idud ja peegeldus ka meis enestes… Kuulake neid pirukate jauramisi – ülbus ja nõudlikkus, null teavet ja ideid, etteheited empaatia asemel – ja vaadake endale ausalt näkku: mida nad meile näitavad-õpetavad?
Mis puutub pirukate peletamisse, siis kui tahes halvasti neile öelda ja kuitahes jõuliselt neid eemale tõrjuda – ega me sellega inimestele haiget ei tee. Tegemist on totaalse egolaksuga, hing haiget ei saa. Seega ei tee me ka oma lapsele, kes on mõnelt pirukalt nakkust saanud, haiget, kui teda sellest seltskonnast ja maneeridest ära lõikame – ta läheb jah pöördesse, sõdib ja räuskab – ent järgneb kergendatud vaikus ja taastunud tasakaal.“
Korduvad kogemused näitavad, et kuradikesi kandvad kaaslased ei lase meil hetkegi lõdvaks lasta. Mida vagam vaikelu valitseb, seda kindlam, et taustal tiksub tamtamm – peagi plahvatab pirude kääritatud mädapaise ning püüdlik tublidus suubub taas tüdimusse ja mõõdutundetusse tarbimisse, tänamatusse apaatiasse ja joomisse, lõhkumisse ja laiamisse. Pirukad hakivad nii su tööd ja tegutsemist kui mõtteid-tundeid-meditatsiooni – mida leebem harmoonia sul hetkel näiteks kassi hellitades või lapsele unejuttu lugedes valitseb, seda kindlamalt mõni pirukas sellesse helgusse rammib ja iminapad hea energia järele sirutab – mitte osasaamiseks, vaid hävitamiseks.
Pool tundi pärast suurpuhastust ja pesupäeva on nad punkri taastanud – sest külalised ei kannata korda. Koristaja pole jõudnud veel lappi ja moppi ära panna, kui neil on juba õllepurgid voodi all, kommipaberid pesukapis ja konid taskus. Valmis! Jälle kena pirukodune kloaak.
Meile tundub uskumatu, kuidas kurjast vaimust vaevatud pohhuimullid ise absoluutselt ei adu, mis toimub – null üldistusvõimet, tänulikkust ja seosteloomet – null. Pohuimull.
Kruvist autoni – kõike on õigus saada-saada-saada ning mis tasuta saadud, see kiiresti lõhutud-kaotatud. Nad ei näe, et neile pakutakse haridust ja töökohta, kultuuri ja vahendeid, rõivaid ja turvatunnet. Alaväärsus teeb ülbeks. Oma enese pahelisus paneb kadestatud kõrgema järel nuhkima – vaja paljastada ja troonilt tõugata – ning kui see ei õnnestu, põgeneme.
Kui pidevad haigused ja traumad, millega hoolitsust veel ja veel välja pressida, enam ei toimi – laseme jalga ja otsime uue imetaja, sest pirud vajavad toidet. Samuti on pirukatel ehk piru-peremeestel üks ühine omadus – oma iga liigutuse ülehindamine. Kuna nad ei oska ega jaksa, ei taha ega suuda tööd teha, on iga sooritus kulla hinnaga. Hüperhinnaline pirupeeretus… mille mürgiaurud ei võimalda ühtki kokkulepet-reelgit-lepingut pidada.
Sellepärast käivad pirudega pidevalt kaasas inkasso ja täiturid, omakohus ja närutamine. Madal energia tingib väikesed sissetulekud. Neile ei maksta palka välja, nad ei pea töökohti – ja nad puristavad ka selle sissetuleku laiali, kes neid ülal püüab pidada. Seda enam, et ülalpidaja-imetaja sooritab paratamatult hoogsat paigalmarssi, selle asemel, et areneda ja oma elu ülesannet täita.
Piruka hooldaja peab pidevalt lootusetult koristama. Madalate võngete põhiline tööriist on kaos ja sellest tingitud hirm ja ebakindlus. Seepärast külvavad pirukad ainsa käeliigutusega enda ümber segaduse ja punkrimeeleolud. Korrapära vajav inimene võib töötuba kolm tundi koristada – piisab ülbel pirukal üht haamrit ja naela otsida – ja kõik on endine. Totaalne kaos – pohhuimull! Tasakaalu tunnetav ja tekitav inimene paneb jalanõud esikus ja tassid köögiriiulis rahulikku ritta – pohhuimull pööritab needki pirutiivul hetkega pöörisesse, et oleks võimalikult kaootiline ja paha. Puid tuppa tuues rikub ta räpakalt riida, jätab pudirea riidast üle õue ja läbi kõigi tubade ahjuni ning kriibib ära ka uksed ja seinad. Ega märka seda ise. Pirudest pimestatud ju.
Võid püüda õpetada ja ette näidata, manitseda ja juhendada – lõpuks istub ikkagi tema diivanil ja jõllitab telekat, arvutit või mõlemat korraga – ja sina tood ise need puud-värgid, et riit jääks püsti, õu puhtaks ja värv seintele. Siit moraal – sa ei saa ühtki piru-peremeest aidata ega ümber kasvatada. Nende kultuurikümblemine ei tõsta neid, vaid suurendab segadust. Suuremeelset kohtlemist nad kuritarvitavad, mitte ei ülendu sellest.
Mähkud mõnda aega muljesse, et pirukast on su majapidamises hirmsasti abi. Korjad ta järel tööriistu ja prahti, kasid teda ja tema laamendamise radasid – ja avastad korraga, et ta pistab tükkis oma pirudega nahka nii su tasakaalu kui rahu ja vaikuse, puhtuse ja kõrgemad kaemused. Kui saadad ta minema, saabub selgus ja helgus – asjad püsivad oma kohtadel ja hingavad kergendatult.
Seepärast olingi jauravat telefoni kõrvast eemal hoides tänulik. Otsad põimusid pärast seda, kui olin endast läbi lasknud viha, vastikuse ja põlguse laine. Saabus mõistmine. Ja tühjus. Tänulikkus ka.
Näitlejannast valgustöötaja Jane Kruus soovitab iga inimest siin ilmas – ka pirukat – tänada selle eest, et ta on teatud tasandil su isa või ema. Vägede valitseja Ralf Neemlaid õpetab igale kurjast vaimust vaevatule ütlema: anna mulle andeks, ma armastan sind – ja mine nüüd oma teed.
Oma probleemidega tegeleb pirude peremees ise – kui mitte selles, siis järgmises kehastuses. Meie keegi ei pea võõraid pirusid ei taluma ega taltsutama. Head teed!
Mõned soovitused pirutõrjeks
Inspireeritud vestlustest lauljatar-taluperenaine Heli Vahingu ja taimetark-nägijanna Vaike Martiniga
- 1. Kui sinu lähisuhtlemise partner ilmutab mingeid käitumismustreid, mis on sulle vastuvõetamatud – kurnavad-masendavad-alandavad-ärritavad – võid olla kindel, et need ei kao, vaid süvenevad
- 2. Olgu see partner su täiskasvanud laps, mees või sõbratar – lõpeta temaga suhted, kui sa ei soovi temaga kaasas käivaid „külalisi“ oma alalisteks kaaslasteks ning samalaadi pirudega inimeste kogumit ka oma sõpruskonnaks
- 3. Pirudest on võimalik vabaneda, kui pühendad koos oskajate-teadjatega pirude peremehele kogu oma aja-jõu-energia-finantsid – kui eelistad siiski oma elu elada, oma töödele ja eeldustele pühenduda ning ise areneda – saada ta minema, pole mõtet järgmist tsükliliselt peale vajuvat kiusajate tsunamit ära oodata
- 4. Võimalik on piru-peremees ümber programmeerida – ent seda saab ta vaid omal soovil ja ise – keegi teine teda ei programmeeri
- 5. Sina saad programmeerida ennast – muutub programm ja sagedus – muutuvad ka inimesed, kes sinu ellu tulevad ja jäävad
- 6. Hoia õrnal perioodil – pirukatest ja nende jälgedest oma elus võõrdudes-kaugenedes – võimalikult kirgaste ja kõrgete isiksuste lähedusse, need aitavad ka sinu energiatasemel püsida piisavalt kõrgel, et programm ja mustrid muutuksid
- 7. Kindel märk vabanemisest ja võõrdumisest on tühjus. Sa ei lakka armastamast oma last, kellest energeetiliselt end vabastasid ega vihka meest, kelle endast ära lõikasid. Valitseb rahu ja tühjus – see pole ükskõiksus, vaid enesekindel ja puhas rahu ja tasakaal.