12. september 2013
Neeme Lall ja tema kuldne hipiroll
Kati SaaraVatmann
Säravkollast rõivast ja peapaela, rahumärki ja pronkspäevitust kandev Neeme Lall (49) on saanud autasuks õigete valikute ja eksistentsiaalsete eksamite sooritamise eest peavõidu. Avar ja eriline, nii visuaalselt kui vibratsiooniliselt pilgeni täidetud ruum nimega Avatud Ateljee vanalinnas Laias tänavas, tasakaal ja imposantne renomee. Ta on põhimõtteline mittetarbija – kujundab inimsoo toodangut mõnu ja efektiga ümber, ainus uus ja hinnaline asi, mille viimastel aastatel ostnud, on boiler ning igasuguse liigtootmise ja padutarbimise kohta ütleb külmalt ja karmilt „Mõmm!“
Kanaldaja
„Kogu mu ümbrus on kaetud mu enese käepuudutusega –kuna mu käsi on enamasti värvine, moodustuvad tõesti nii laudadele kui papudele, seintele kui autodele ornamendid ja märgid. Ju neid Sealtpoolt saadetakse,“ kirjeldab Neeme oma sumedalt-kumedalt värvilises erilises ruumis. „Maalimine -see on lihtne! Umbes nagu hingamine.Rütm ja sagedus on igal meist erinev.Maali peal on see lihtsalt visuaalselt tajutavam.Minu taiesed ongi värvides kujutatud hingamine. Jätan armsa vaataja ilma hingeldamiskujunditest, õhupuudusest ning muudest erinevatest hingamisharjutustest.Olen praegusel ajastul uurimas just seda va hingamise värki.Jõuda ühte hingamisse Temaga, kes õhku annab nii sulle kui ka mulle, on täna ja hetkel mind erutav teema.
Olen segavereline Eesti kodanik – minus on emaliini pidi päris palju slaavi verd -, kuuekümne neljanda aasta mudel. Pikk,must & karvakasvanud, kuid mitte ropp.Kirjaoskuslik, sünnipäraselt kunstnik, kuid jonnakusest olnud ka kehv ärimees, laisk ehitaja ja kurb taksojuht.
Kardan Jumalat, sest muidu ei kardaks midagi.Natuke kardan ka kriitikat, ehkki see on kiirelt mööduv “nohu”.Jääv on see, et mul on kaks tütart – 24aastane on Tallinna Ülikoolis psühholoogiatudeng ja 23aastane Tallinna Tehnikaülikooli keskkonna tudeng, nad on olemuslikult KURESSAARE neiukesed.
90ndate algul ajasin autoäri – täitsin Eestimaad romudega. Sellal, kui teised lubasid katulikoortest toituda, ostsin mina süüa valuuta eest! 90ndate lõpus aga olin kaineks püsimise põhjusel mingi aeg taksi-kuski – väga hea enesedistsipliini moodus!
Täna on maalimine minu väljund –täna on orgaanilisim senikogetud elufaasidest.“
Neeme ei üllatu täna enam, kui juhtuvad Asjad. Näiteks nii, et ta näeb unes täiesti võõrast naist, kes saabub tema ateljeesse ja on ennast tutvustades absoluutselt teistsugune kui meedias – ja veel erinevam sellest, kes on ta tegelikult. Hommikul helistab see naine – ja tuleb sisetunde, kosmilise kutse järgi Neemele ateljeesse külla.
„Niisuguseid telepaatilisi kokkuleppeid ja korraldamisi tuleb uuemal ajal nii sageli, et tunnen vaid korraks äratundmisvärinaid – ja siis ütlen rahulikult-tänulikult: ahah. Minu ateljee ongi kõigile ja kõigele avatud. Miks ma muidu siia kesklinna elu peateedele sattusin,“ arutleb Neeme. „Sellega peab arvestama, et kunstniku kanalid on lahti. Avatud kanalitest tuleb inspiratsioon – me oleme Jumala tööriistad. Tajun väga selgelt ja alandlikult, et läbi minu kõneleb Tema. Mina olen vaid tööriist, kes märgid ja kujundid üles maalib. Autor on Kõigevägevam. See loomine on samas sõna väega nii orgaaniliselt seotud, et ma ei saaks nüansse ja allhoovusi üheski teises keelekeskkonnas maalida – keel on palju võimsam nähtus kui me ette kujutame.
Ja samas, kui mõnelt tuntud kunstnikult küsin, millistest kanalitest tuleb tema looming, ei tea ta mingitest kanalitest midagi – ikka tema on kõige autor! Mina tean kanalite asjus ettevaatlik olla – kui oled avalas ühenduses Allikaga, oled vastuvõtlik ka deemonitele. See on karm hind – aga sellega tuleb toime, kui seda teada. Olen kõigile ahvatlustele ja sõltuvustele vastuvõtlik nagu titt – nojah, nagu kunstnik – ja seetõttu juba 16 aastat kaine olnud.“
Lukkudeta uksed
Praegu on Lai 11 OpenGallery uksed Neeme sõnul selleks pidevalt lahti, et raha saaks uksest sisse kõndida. Tohutu ja eriline ruum on niimoodi sisse seatud, et avalikus ruumis ringlevad kunstinautlejad Neemet ja ta elukaaslast Ingridit ei sega. Kõik seinad ja lauad, papud ja pingid kannavad Puudutust – on nii tihedalt energiaga täidetud nagu pühakoda. Seepärast on eraldatuks-ehitatud ruumidesse asja vai neil, kel on Asja.
„Kui ruumid enda kasutusse sain, oli see üks liigendamata, aga see-eest kõigi ebamugavustega koppel – ei vett ega elektrit, kütet ega olemis-elamistingimusi. Nüüd on siin seina taga teine, veel suurem ruum, kus saab suurvorme maalida,“ kirjeldab kunstnik oma erilist oaasi keset äripindu ja noblessi. Tema imposantne elutuba külgneb baarinurgaga, mille taga on lustakas kemps. Kabinet ja riidekapp on omavahel sujuvalt ühendatud – arvuti ongi garderoobis – ja sinna peale on ehitatud kellukeste ja peeglitega magamistuba. Justkui suur ja leidlik poiss oleks vägagi tulemuslikult mängelnud. Eks ongi.
„Selline massiivne kirjumirju ei orjasta perenaist – niisugust tolmulakkumist, nagu euroremonditud salongides pole meil iial. Ja samas on mul piirid paigas – ehkki elan kesklinnas, ei tule see, kellel pole midagi teha, seda siia tegema. Olen ammu aru saanud, et loovhinged kipuvad pahatihti kergema vastupanu teed minema – neid on vahel ka nende enda jaoks liiga palju – vibratsiooni on väga lihtne madalamaks juua. Selle asemel, et Asjadest rääkida, viipavad mu pilgeni-baarinurga poole – kuule, vala üks sorts. Ja ongi majas just see – Sorts.
Kui praegu oma kõrgeid vibrasid kartes nad maatasa jooksin – ma pole kindel, et sellest kohe jooma ja tsüklisse puhkeksin – aga see avaks taas selle ukse ja võimaluse. No ei. 16 aastat tagasi oli mu praegustest lahtistest ustest vägagi erineval moel avatud ukse aeg. Olin Saaremaal peessekukkunud ärimees olles end nii põhja joonud, et mu punkri uksel polnud enam lukku – sees polnud midagi peale mu enese tuumapohmelli.
Ja ma teadsin äkki – tahan elada. Isa toetas. Kainete alkohoolikute ühendus aitas. Elutahe võitis. Tuli kannapööre – kõigepealt Aitab-küll-saanud Alkohoolikud, siis Avatud Ateljee. Ka lasteemaga said suhted korda – ta on samuti merenaine, nagu Ingrid. Juba ligi 20 aastat. Ingridiga, kes on kaks nädalat laeval tööl, kaks vaba, me tänu töistele puhkepausidele üldse teineteist välja kannatamegi. Ta valis mind isaks ja õpetajaks.“
Neeme ütleb, et kõigi jaoks, kes kipuvad nendes redutavad tšortikud – olgu viina- või mängukuradikesed – hirmutavad ja ülejõukäivad olema ja peremehe peldikusse kinni panema, on Avatud Ateljee uksed lahti. Tuldagu-räägitagu – seilasime, teame!
Noobel flirt
Mees, kes tituleerib end mängujälgijaks Ensv-s ja illusioonide salvestusstuudio direktoriks, nendib, et nõukogude okupatsiooni ajal tegelikult meil mingeid päris hipisid polnud – neil, keda polnud, on küll kodulehekülg www.hipid.ee – see oli pigem vabaduseihast sünnitatud roll ja ilus lilleline mäng.
Neeme, kel enesel on kataloogid lall.dezine.net ja neemelall.tk, flirdib selle rolliga tänini. Rahumärk lokkavat juust ohjaval peapaelal ja kirkalt kollane munder – ning suurepärane aftershave ja eksklusiivne ateljee vanalinnas selle rolli kontrastiks, eks ole.
9 aastat tagasi lõi see suur ja veenev isiksus küll Türisalu pangal oma laagri üles ning pälvis sellega nii meedia- kui müügiedu, ent praeguseks on ligi poolesajandine mees siiski stabiilses ja suhteliselt turvalises kulgemises.
„Olen oma vaadetelt vasakpoolne. Enamus kunstnikke peaks seda justkui olema. Minu õnneks või õnnetuseks esindab Eestis seda vaadet keskerakond, kes on juhtumisi Tallinnas võimul ka. Ma ei näe mingit põhjust end selle eest risti lasta lüüa, et nendega flirtimise eest selle kõigi ebamugavustega kopli siin kasutada sain ja temast oma pühamu ehitasin. Flirtimisega on selline lugu, et piiri tuleb hästi tunda – kui kätte annad, tõmmatakse sind läbi ja visatakse tänavale,“ naerab Neeme. „Mis tähtsust on kunstnikul tegelikult poliitikast. Loojal on otseühendus Loojaga ja see on peamine. Meedia teeb meist kõigist olenemata sisust ja sõnumist tegelikult oma suva järgi mulli. Võtkem või minu sõber Võsa Pets. Arukas ja südamlik inimene – aga meedias sitakaevuri renomeega. Oleks tal nüüd uue, nagu ta väidab – positiivse – saate tegemiseks väge.
Millegipärast on praegu Eesti väerahvas üsna tühi ja kahvatu. Sooritatakse ülikiiret paigalmarssi, et julma vooluga lootusetult tagasi ei kanduks. Ma ei saa täpselt aru, mis toimub. Ilmselt keegi ei saa. Kunstnikud on kõigil aegadel kommertsi, kaose ja kustumisohu kummitoas põlenud ja pekselnud. Kokamägi ja Kangro saavad kommertsi eest sõimata – ent mida head on selleski, kui mõni Eesti Dali end müüa ei suuda ja on juba vaevalt paarkümmend aastat pärast lahkumist unustatud – nagu näiteks Aarne Vasar, kes siin vanalinnas lapiti külalistevoolu alla jäi ja noorelt hauda sai – milline võimas mõtleja ja looja, aga juba unustatud nii tema maalid-karikatuurid kui animatsioonid. Õpetlik ja hoiatav fenomen.“
Mõmm!
Neeme ise armastab üht või teist elunähtust lühida „mõmmiga“ kommenteerida ning on klaari jumega, päevitunud ja tervisest pakatav – pole kortse ega liigset kehakaalu – seega elab hästi ja õigesti. Aegajalt ilmutab oma kuldse hipi kogu mõnel miitingul – ent tegelikult veedab kaunid suvepäevad metsas ja mere ääres ning õhtuti on uksed ringikõndivale rahale avali.
“Ingrid on 12. naine, kellega “leivad ühes kapis”…aga mingis kõrgemas suhte-registris on käsil siiski viies abielu! MÄRKIMISVÄÄRNE ON EHK HOOPIS SEE, ET OMA KUUE EX-NAISEGA OLEN ERITI HEADES & SÕBRALIKES SUHETES SIIANI…Külastame teineteist pidevalt & Austus ning Osadus on olulised ka SUHTE lõppemise järgselt…
Kunstiharidus on piirdunud 46-nda keskkooliga, sest ühemõtteliselt on mulle tänini jäänud käsitamatuks ilminguks KUNSTI-tegemise ÕPPIMINE! KUNST on nagu SEKS…seda ei õpi …aga kui selle hoog peale tuleb…eks siis igaüks teeb seda…mis välja tuleb!”
Mees on elust enesest välja kasvatanud midagi reaalset ja praktilist, millega vanalinna-pidi patseerivat turistiraha oma arvete maksmisse suunata. Mõne aja eest suitsetas mees nii palju, et oma sõnul midagi muud õieti teha ei jõudnudki. Praeguseks on ta üle läinud e-sigaretile ning tühjadest suitsupakkidest on maalinud reljeefsete ornamentidega portsigarid. Nii saavad Avatud Ateljeest läbi jalutajad lisaks kunstielamusele ja laengule, elulaadiaimdusele ja osadusele ka mingi asja kaasa.
„Baarinurk mu ateljee vetsu ees on minu jaoks kui hoiatav miiniväli – iga alkohoolik teab, kui lihtsalt džinn pudelist välja pääseb ja deemonid jälle lahti on. See on haigus, millega ei saa mängida. Tark õpib teiste vigadest, loll iseenda omadestki mitte,“ manitseb „Mõmm“. „Seda tean ka, et edasiminekuks ei pea oma elu pea peale pöörama ega kurnavaid seiklusi otsima. See on juba ära olnud. Kuldne ja tasakaalukas kulgemine on palju hipim ja õigem kui kraavist kraavi mürgeldamine – see võis olla vanas ilmas käivitav ja inspireeriv stiil, praegu oodatakse isegi kunstnikelt – meilt eriti – stabiilsust ja arukust.“