10.september

Aine ringkäik looduses lihtsalt ON. Me ei saa küll rõõmustada, kui hommikul kell viis kriiskab köögiakna taga hiiglaslik konn, kes talveune asemel pardi kõhtu suubub – aga me ei pea selle juures midagi tundma. Nii, nagu ka mitte siis, kui rotiema tirib kanapoja oma auku väikestele bubertitele. Aine ringkäik looduses lihtsalt on.

Aiman seoses tänase pooletunnise vestlusega Margotiga – ning kirjavahetusega Diana ja Anne-Danielaga ja Kessuga – teadvat, mis on hingehoiu retsept. Me saame toetada neid, kellega meil on analoogsed kogemused. Peame olema ise analoogsest valust läbi tulnud. Ja meil peab olema empaatiat positiivse programmi välja mõtlemiseks koos kalli kaaslasega, kes hetkel oma purgatooriumis põleb. Kusjuures me ei saa eeldada, et keegi oleks õppinud meie analoogsete õnnetuste kõrvaltnägemisest. Teiste vigadest ei õpita. Ise, ikka ise… Aitäh.

Mõtete klaarimiseks lõikasin Vellestet O’Boyd oinastama oodates oma enese hargnevaid juukseotsi, kõigi hobuste lakkasid-sabasid – ja oma enese vuntse. Selge, et geneetilistel põhjustel on Saaral aina rohkem vuntse ja ka nõiakarvu lõua otsas. Aga mulle meenus korraga, millal vunts eriti vingeks läks. Püüdes end õnnetu t-töllaka naiseks allutada, ajasin vuntse. Ja kui tükkis temaga ka sellest loobusin, oli vunts vintskem kui kunagi varem. Asjad ongi ühtaegu nii sümboolsed kui otsesed. Sitad mehikesed teevad naisest aina vahvama vuntsi. Hihii. Ai. Seesinane paha vaim ilmutas ennast ka õhtul kõige õnnelikumal ja helgemal hetkel – Indi tegi täna oma poniga galoppi – ja talle meenus, kuidas süüdimatu t kord temaga kodust eemale läks – ja siis kodu suunas ponile laksu tagumikule andis – kiired suusad koju muidugi, kuidas teisiti – õnneks viiene laps ei kukkunud. Palusin lapsel säärased mömuaarid lahkesti lõpetatuks lugeda ja tänaste helgete-kirgaste kogemustega katta, aga justkui kärnkonn oleks üle helenduse lötsanud. Et part ta sööks

Kui hommikul oli tõsine kirjutamisepäev, siis lõuna ajal kujunes samasse päeva teine – verine teisipäev – nii et ääretult õnnestunud õhtune trenn kui kolmas päev kulus vägagi ära.

Võtsime Vellestega O’Boy siruli, mina istusin neljakuusel jääral rinnal ja hoidsin jalgu – ja sain teada, et oinastamine on hullem protseduur kui ruunamine – lõigatakse ära ka kolmandik skrootumit – ringis ümber meie seisnud kanad olid selle üle väga rõõmsad – jahmatavalt suurte munandite endiga gurmeerisid pärast mu kollased dingod. Kuna Raul tõi autost jämedamat kätgutit ja antibiotsi, oli mul aega õnnetu loomapoisi otsas istudes mõelda vestlusele, mida arendasime Liisa Pakosta ja Inga Raitariga – see, et Tallinna lastel pole õieti kusagil loomi vaatamas käia, kinnitas taas kord, kui õige on Aabrami loomalausujate raamatu kirjutamine. Koos kurvema poolega mõistagi. Mis oli teine teema, millele mõelda ajal, mil vet end kummikinnast pidi läbilõigatud munandiväädi külge õmbles

Velleste vaatas mu kolmesajakilost NotsMötsakut. Ütles, et saab emotsionaalselt aru, et ma ei taha teda… ee… sügavkülma panna. Aga soovitas esiteks mõelda, kui suured kulud kaasnevad nii tohutu eluka pidamisega üle talve – ja see sitakogus, mida ta ju talvel laudas sees hakkab tekitama. Teiseks – mida teha järgmisel aastal, kui ma enam hobusesuurust siga orjata ei jõua, neljasaja kilo vintske lihaga. Kolmandaks ei lase säärane hiid – kuitahes armas ja südamlik, kallis ja kaisu, orikatel mõõtu kasvada. Raul soovitas novembri alguses Mötsu ära teha. Jõuludeks ühe orika – ja jaaniks teise. Oeh.

Andel on Riina, Pirsi-mutil oli Pepe – kes on nüüd ka Ande juures – aga nende hiidemiste mõte on turistide lõbustamine – issand-kui-suur-stiilis. Minu hiiglase mõte on olla kallistatud. Ta vaatab koos orikatega meie igaõhtuseid ratsutamisi, plaksutab – ja tahab musi. Ja edasi? Täidan pool lambalauta temaga? Või panen punase lambi teda soojendama – tohutu potitäis keedukartuleid ja mitu ämbrit odrajahu päevas…

Raisk, Vellestel on õigus.

Aga ma pean selle mõttega harjuma.

Ka täna tegin pool trenni Tajatajaga iseenda tagumistele veeranditele – poolistakus. Teise poole tädile – sääre eest ära astumine, koondamine, ringi suuremaks ja väiksemaks sõitmine. Kolmanda poole – meil jah on asjadel kolm kuni veel mitum poolt – pühendasin Indile. Tirtstükk ajas oma poni otsustavalt galoppi – veheldes ja kädistades nagu väike heeliumi saanud džigitt. Ma lasin tal natuke aega möllata, siis palusin lahkesti küünarnukid kehaligi ja käed paigal hoida, end sügavale sadulasse suruda ja pisut seljakile lasta. Ta sai hakkama! Ilus.

Õhtuks küpsetasime vaniljesaiakesi – neid telereklaami omi.

Ja panime mu romaani naistele nimed.

Homme, kui tuleb Moksa Vürst, lasen tal end trenni lõpuks platsilt välja lasta ja luban ka Tajatajal mõned mõnusad kiired ringid lennata – ta tahab. Ja täna oli Maruusja tõsiselt morn, et temaga ei sõideta – nädalavahetusel, kui Indi on Tartus, sõidan. Teda ei saa koos Manniga treenida – järelikult Minni äraolles.

Ülehomme lähen Tallinnasse – Baraka-trett, Auravision, Sikupilli keskkool ja Tiina… 50, jeerum küll

Aga edasi läheb pummeldamiseks. 21.septembril lähen esimest korda Madhouse’i – Mari sünnipäev on. Ja novembri lõpus on jälle meie kooli aastapäev – alles ta ju oli. Minu-lavastatud galaga kontserdimajas. Seekord on vastutust ja ähmi vähem. Ja rõõmu rohkem. Nii on kõigega. Aitäh.