02. september 2013
Indiaanika – Jaanika Gross raamistas ühe eluetapi
Kati Saara Vatmann
Jaanika Gross (47) on 17 aastat pimedana inimesi professionaalina masseerinud ja ravinud Nägija, kes on selleks piisavalt korduvalt meedias esinenud, et arvaksime, justkui tunneme teda. Kõigi tundmaõppimistega aga on teatavasti nii, et mida enam me õpime, seda vähem teame – saame iga õppetunniga pigem teada, kui vähe teame.
Ta on puusepast isa ja kirjanike liidu võtmefiguurist ema tütar, kellel oli majandusjuhtimise haridus ja karjäär – kuni suhkruhaigusest tingitud pimedus viis ta pimemassööride kooli. Tänu sellele, et pimedus saabus pikkamisi, jõudis ta selle mõttega kohaneda – läbis tasapisi kõik katastroofiga kaasnevad staadiumid. Eitus ja häbenemine, vastu punnimine – ja kohanemine. Pimedana inimesi puudutades tema seni-uinunud meeled tööle hakkasidki.
„Oli tunne, nagu korraga oleks sisse lülitunud kuus ekraani,“ meenutab Nägijatar, kuidas esmakordselt spontaanselt oma patsiendi elusid ja lugusid nägema hakkas. „Palusin kõigevägevamal hoogu veidi maha võtta, et sedalaadi nägemisega harjuda – nüüd toimub ja toimib see soovi ja palve järgi, mitte kõiki raadiojaamu korraga mängiva raadiona. Põhiliselt sisepiltide ja kujunditena. Jutustan patsienti kätega „tuunides“ tasapisi oma lugusid, ent samal ajal jookseb informatiivne pildirida, mis saabub abivajaja tõlkimiseks ja tõlgendamiseks ja järje peale nügimiseks.“
Jaanika elab tütre ja isaga Raplas. Aitab inimesi järje peale ka Tallinnas. Külastab laadimiseks ja korrastumiseks sageli laagreid ja tseremooniaid, mida meie ülitäidetud esoteeriliselt turult ääretult tundlikult ja nõudlikult valib. On vaba ja väeks Naine, kes ülistab-põlistab emadust ja ürgnaiselikku jõudu ning valmistub väga teadlikult ja põhjalikult koos 48 eluaastaga algavaks uueks eluetapiks.
„Laagrid ja tseremooniad hoiavad hoos ja koos,“ kinnitab Jaanika, kelle jaoks täitus tänavuses Juminda indiaanilaagris ka „Urbide-indidega“ koos kulgemise 12 aastat. Ta andis nüüd neis laagreis osalemise teatepulga üle tütar Oonale, kes osales seal aukülalisena. Seega on ka sedalaadi väekogunemistel ühe elufaasi raamija ja uue alustaja roll.
Telesaadetes-dokumentaalides „Rääkimata lugu“ ja „Teekond iseendani“ on kaunis tõmmu ja väga eriline Nägijatar masseerimise võimendamiseks ulgunud emahundina – tavatseb seda mõnuga ka tseremooniatel teha – ja näidanud, kuidas silmituna oma tütrekest hooldab. Teame, et ta jäi suhkruhaiguse tõttu pimedaks kogu oma hea hariduse ja kena karjääri harjal. Oleme lugenud, et kõige kohutavam oli pimedaks jäämise hetke ootus – kui see valu ja õudus oli möödas, läks edasi aina paremaks. Jaanikast sai massöör – ja sealt edasi tervendaja, kes ravib ja juhatab uute alguste ja radadeni pigem vägesid kui lihaseid valitsedes. Kes Jaanikat kontsertidel-tseremooniatel näinud, on imetlenud, kui osavalt ja sujuvalt see kaunitar ruumis liigub – nii et teadmatud ei märka ja teadjad unustavad, et ta silmad ei näe. Ta kehastab ühiskondlikus teadvuses ja rahvuskehandis võimalust olla tegus ja töine, ilus ja elus ning pühenduda erilisele emadusele ka niinimetatud puudega – inimene pole puue, inimvõimetel pole piire ja imed sünnivad. Uues heas ilmas pole enam ohvermärtrite aeg, pole musta kadeduseussi, vaid imetlus ja koostöö.
Uude tsüklisse
„Hetkel on minu jaoks väga oluline 48.eluaastaks valmistumine – mu slaavitarist sõbranna Elviina on uurinud teadustöid, mis lisaks astroloogilise tsüklilisuse teooriale inimese elu perioode käsitlevad. Ja 12aastaste tsüklite täitumine on tõepoolest oluline – need on murrangulised väljakutsete aastad. Ma tean, kuidas siis on, kui tosina täitumine on kõike muud kui Minu Aasta, nagu ennatlikult loodetakse ja eeldatakse,“ arutleb Jaanika. „Kui sain 12, tuli diabeedi diagnoos. Kui olin 36, suri mu ema, abikaasa sai surma – ja ma ise elasin üsna mitu õõvastavat päeva rinnavähi kahtlusega, mis õnneks siiski tõeks ei osutunud. Olen otsustanud, et 48.tuleb kogu senise elu õnnelikem aasta – selle kohta on mulle ohtrasti ka märku antud – nii unedes kui tseremooniatel. Armastan iga päevaga aina arukamalt ja teadlikumalt elu siin planeedil – tean, et piisaks lõplikust ülestõusmiseks ja ma ei pruugiks enam inimeseks kehastuda, aga mulle meeldib see – teen seda mõnu ja rõõmuga veel ja veel.“
Ma ei kujuta juba poolteist aastat oma elu ilma Jaanikata ette. Suhtleme temaga enamvähem iga päev – vahetame kirju nii eksistentsiaalsetel kui kõige maisematel teemadel, helistame ja käime koos väljas. Ta tuli mu ellu… uksest. Ütles, et kohtusime 19aastastena Tartu bussijaamas ja meie hinged lubasid tookord teineteisele toeks olla. Nii ongi. Tuli külla – ja nüüd me teineteise eludes olemegi. Nagu mosaiigikillud.
Oleme käinud koos kümnetel kontsertidel ja etendustel ning seda, kuidas tema neid vastu võtab, on rikastav kaasa elada. Kunstielamuse lisaboonus. Oleme turninud täiskuuööl Pahkla hiidkividel, et üht noort naist tulevase emadusega harjutada. Oleme voolinud endises Gunnar Aarma kodus mesilasvahast ja taimedest väepallikesi, laulnud ja tantsinud. Tähistanud Preeriakojas ja allikatel-tulede ääres pööripäevi. Tema muljed reisidest-tseremooniatest viivad ka ise seal osalemata kohale ning tema kõrval olen minagi sujuvalt hakanud senisest palju enam kätega, käsikaudu, teiste meelte abil maailmaga suhtlema. Hulk meie vestlusi ja arutelusid, seiklusi ja peegeldusi ja kooskulgemisi on jäädvustatud, kuna meilt oodatakse raamatut. Selle valmimisekski peame jõudma uude tsüklisse.
„Ääretult oluline on vanadest mudelitest, läbitust ja äraolnust vabaneda – ikka tõeliselt, mitte vaid sõnades lahti lasta – muidu veame uude tsüklisse ja elujärku vanad mustrid kaasa,“ teab Jaanika. „Mulle on viimasel aastal ääretult oluline olnud vaikus. Ümberringi on nii palju müra, et tegeliku enda ja oma teega kohtumine ei õnnestu päriselt seni, kuni me ei jõua vaikuseni. Vaikus kipub müraga harjunud inimesi hirmutama – selleta aga uude järku astuda ei saa. Vaikuse ja tühjuse puhvri läbimiseta uut taset ei saavuta.
Nagu mulle, nii paljudele teistele on hetkel oluline vabaneda ohvermärtri rollist, enesehaletsusest, lammutavatest loobumistest ja teiste huve esikohale seades otsustamistest. Peame veendunult ja kindlalt alustama nii lauseid kui otsuseid sõnaga Mina.“
Imeline emadus
Jaanika jaoks on olulisim teema praegu ja ilmselt üldse selles elus ürgnaiselikkus ja emadus. Austus oma naiselikkuse vastu – ka siis, kui selles elus pole emaks antud saada – ja samas energeetilise nabanööri läbilõikamine nii emana kui lapsena, kui see segab-peatab-häirib nii ema kui lapse edenemist.
Kuna Jaanika silmad ei näe, on kogu tema enese emaduse lugu olnud ime – ja ka eksam.
Ta oli seoses diabeediga – ja sellega külgneva haigustejadaga – juba emaks saamise mõttest loobumas. Polnud ka partnerit, kes ta emaks teeks – seega polnud naine ses suunas üldse häälestatudki. Ent tosin aastat tagasi – olles juba pimedusega leppinud ja kohanenud ning töötades hinnatud massöörina – kutsusid vennad Urbid ta indiaanilaagrisse. Tal õnnestus seal taas tantsima ja laulma „tuunida“ naine, kelle võimed olid karistuseks eksimuse eest sulgunud. Naine koos teiste indi-väenaistega edastas seepeale Jaanikale sõnumi: tuleb taevane kingitus. Tänavuses indilaagris Juminda poolsaarel kohtus Jaanika taas legendaarse Monaga, kes oli üks toonastest sõnumitoojatest.
|
„Monaga on oma lugu. Monat nägin peale meie esimest ühist tseremooniat imekauni ja õrna Liblikana. Libliknaisena, kes loob ilu, harmooniaid ja tasakaalu, olles ise samal ajal vajadusel uskumatult jõuline ja tugev, vahel karmgi, kui vaja.
Tol 2000. aastal oli lisaks Monale siin Andrea, kes oli naine kui mägi ja Maaema-kaljunukina ma teda ka nägin. Esimest korda mõistsin, kuidas laulul on vägi ja on energeetiline muster. Kuulasin teda ja paralleelselt kuulamisega vaatasin imeliste energeetiliste kui hologrammide mustrite muutumist. Andrea oli kaotanud tantsuväe, mille siis väidetavalt minu abil taevastelt tagasi sai peale kaheaastast pausi. Tema peremuster ja energeetika oli siiski nii sassi löödud, et mees lahkus siit ilmast. Samuti väga võimas väemees Harington oli.
Nad kolmekesi koos pajatasid mulle Taevasest Kingitusest, lisaks neile kahele võimsale indinaisele käis tol ajal nendega kaasas Mona sõbratar – ka väga vinge must naine Kay, keda nägin hommikukastena ehk et kes tuli öö hakul ja lahkus hommikuse päikesega. Hiljem sain teada, et ta ongi supervõimas unede nägija. Temaga kohtusin veel veidi hiljem ka Washingtonis, kus tal külas käisime. Ta töötas naiste vähikliinikus psühholoogi ja nõustajana.
Kindlasti oli aga Mona see, kes mulle kaks aastat peale esimest pejotet Jaaguranna lillelaagris ütles peale üht higitelgi tseremooniat: You’l get the child. Ma’p uskunud, kuna mehe surmast oli möödas alles pool aastat – aga just sel ajal ootasid vend Mauri ja tema kaasa Eneli nende esimest ühist lapsukest, kellega oli ja on mul täiesti oma side. Kahtlustasin Monat, et näeb Ukut… Aga Oona sündis täpselt kaks aastat hiljem augustis. Selline lugu oli.“
Naise ellu ilmus mees, kes jagas end kahe naise vahel. Ei saanudki jagatud ega ole praegu kummagi naise mees – kohtub viisakalt mõlema naisega saadud tütardega ja kõigi ülesanded ses pusles ongi täidetud. Jaanika kui haritud ja arukas naine teadis rasedaks jäädes mõistagi kõiki diabeetikute emadusega kaasnevaid ohtusid, ent ühtlasi teadis ta ka, et taevane kingitus pole katki. Seega ei läinud ta arstide kätte end hirmutada laskma, ta ei tahtnud oma emadust hirmude ja ähvardustega mürgitada – vaid reisis koos tulevase lapse isaga Brasiiliasse. Mitte turistiradadele. Piltlikult öeldes Viimsi asemel Kopli poolsaarele, kus iga samm tõi kaasa sõnumeid ja märke.
„Kohtusin nii iseendaga beebina, neiuna ja vana targa naisena – kui oma tulevase tütrega, kes tutvustas end just seal nimepidi,“ meenutab Jaanika. „Ehkki võtsin end rasedusega arvele alles siis, kui arstidel oli juba hilja sekkuda ja mu õnne rikkuda, korraldati mulle ikka emaduse eksam. Nii, nagu Eestis kiputakse ikka veel puuetega inimesed puudeks taandama, pidin ka mina näitama ja tõestama, et suudan last hooldada ja mähkida, pesta ja tissitada.“
Jaanika keedab ja koristab, tegutseb ja majandab kodus täpselt sama osavalt kui iga teine naine – lisaks on tal abiks soe ja ustav isa Rein. Neil päevil kaheksa-aastaseks saav Oona on nüüd juba ise emale abiks ja teejuhiks, sõbraks ja kaaslaseks ning kummalisel kombel on Jaanika, Oona ja indiaanlanna Mona märkimisväärselt üht nägu.
Indiaanika
Samal ajal, kui võhikud üritavad välja uurida, kui kommertslik või paheline võiks indiaanilaagrites toimuv olla, on need tegelikult parimas mõttes aborigeenide kohtumised ning vägede ühendamised ja valitsemised. Indiaanilaagreid on Eestis korraldatud Rakvere lähistel piisonifarmis, alaline Preeriakoda oma tipide-higitelkide-tseremooniaplatsidega on Varbola lähedal – ning tänavu laagerdati koos USAst saabunud indiaanlastega Jumindal.
Laagripäevil elatakse ürgses rütmis – päikesetõusu ja loojangut pühitsetakse riitustega, toitutakse tasakaalustatult, alkoholi ei tarvitata, õhtuti köetakse higitelk ning tantsitakse-lauldakse suure tule ümber. Higitelk on madal loomanahkade ja-või presendiga kaetud koobas, mis sümboliseerib emaüsa. Selle keskele kaevatud auku asetatakse lõkkekuumad kivid, millele puistatakse väetaimi. Loitsud-palved ning taimede aur toovad inimestele, kes tseremoonial osalevad, sageli pildiridu, mis tõlgendavad minevikku ja juhatavad tulevikku – eriti kui pihus hoitakse ka kristalle ja talismane. Selles tundlikus ühisväljas higistatakse mitmeid tunde ning väga vähesed osalejad kibelevad välja jaheda õhu kätte – õige häälestus, avatud meeled ja puhas keha teevad kuumusele ja kaemustele vastupidavaks.
„Kui nüüd sellesuvise indilaagri asjus põgusalt muljeid jagada, siis tuleb öelda lihtsalt: olin õigel ajal õiges kohas ajamas õiget asja ehk parimal ajal parimas paigas parimaid tegemisi tegemas. Esimeses higitelgis Mona juures kohtasin Kotkast, kes end ilmutas. Kotkas on teatavasti indiaanlaste Suure Vaimu väelind ja sümbol – minu jaoks oli suur au, et ta end näitas.
Viimasel päeval sealsamas Mona juures olles tõusis Kotkas mu sisesilme ees lendu. Kõik toimis parimal moel nõnda, et pejote tseremooniale, kuhu sisenemiseks loa sain, mul minna vaja enam polnudki. Tuli eriline arusaam ja mõistmine, kui oluline on leida üles omaenese sisemise vaikuse ja rahu punkt. Selleni aitasid jõuda paradoksaalsel moel Mürisejad, lobasuised laagrisse-eksinud, kes mulisesid, mürisesid ka kesk kõige pühamaid tseremoniaalseid hetki – esialgu mõnuga mind selle jobususega ärritades.
Siis aga sain aru olukorrast, mida võiks kirjeldada: ma elan oma majakeses teiste majakeste vahel. Ma kuulen igast aiast röökivaid transistoreid, laste kisa ja pottide kolinat. Ma võin ju minna naabrimehe juurde ja paluda tal raadio või naine vaigistada ja võin minna ka teise juurde… Aga ma ei saa nõuda, et maailm minu ümber vaikiks, et mina saaksin oma aiakeses rahu ja vaikust kuulata. Ma pean selle vaikuse iseendas üles leidma. Kui ma ei saa seda enda ümbert, siis pean sukelduma enda sisse ja tegema seda nõnda kaua ja nõnda sügavuti, kuni ma saan üheks omaenese sisemise vaikusega. Alles siis tuleb Kotkas ja kannab mu palved Loojani. Mina aga saan otseühenduse temaga, Loojaga. Ma sain!
Veel mõistsin sügavuti ja kogemuslikult seda, kuidas me oleme muutunud ärimeesteks ja -naisteks, kauplejateks, kes aina tahavad. Targemad juba teavad, et kui tahad, pead ka midagi vastu andma – aga ikkagi on see tehing vorst vorsti vastu. See pole veel Teenimine. Veel on meis palju kõrkust ja paindumatust mõista, mida tähendab alandlikkus Elu enese ees, austus Elu ja Looja ees, südamest tulev tänutunne ja tänamine/vastuteenimine/ohverdamine tänus palvete täitumise eest.
Kesk viimast higitelgi tseremooniat kahe ringi vahel läksin välja, astusin merre ja langesin vaikselt pisaraid poetades põlvili – nii tohutu selgus ja tänutunne tabasid mind sel hetkel. Mõistsin oma sügavaimas äratundmises, kui palju armastust, soojust, ilu ja toetust on minu ümber olnud ja kui palju on andnud seda indi rahvas, kes siin käinud on – andes mulle võimaluse läbi nende tseremooniate jõuda üha lähemale iseendale, Loojale ja elu põhiväärtustele – ja seda üha selgineva mõistmisega: Kõik pole nii lihtne. See on veel lihtsam!.
Ja lihtsal tasandil oli nii:
Ilmad olid võrratud. Mugavustsoonist tuli välja tulla. Kui mul oleks olnud hommikuti valida, kas end pesta sooja duši all või karges merevees, siis loomulikult oleksin ilmselt valinud duši variandi. Õnneks Jumindal valikuid polnud ja ma täiega nautisin karget merekümblust. Järgmisel ajal pole mulle vaja valikuid anda. See on tehtud: iga ilmaga merevesi!
Oona oli samuti täiega sillas ja lõpuringis tuli mul Urbi-Tomile tunnistada: sa ajasid mu kenakesti purki. Palusid sel aastal enese ja venna külaliseks meid Oonaga. Nüüd aga oli Oona nõus Jumindalt lahkuma vaid sel tingimusel, et me tuleme järgmisel suvel tagasi. Ma andsin oma nõusoleku. Leping sai sõlmitud! Lapsi oli laagris tohutult põnev jälgida – aga ka nende suhteid omade vanematega. Oona ja Priidu tütar Uma leidsid hetkega teineteist. Hingesugulaste värk, ma usun! Viimases higitelgis oli Oona koos minuga Mona juures. Heldimusega jälgisin tema oskust… südamega palvetada. Ka unenäopüüdjat meisterdas ta suure naudingu ja pühendumusega ja oma kaitseehte leidis ta kah indiaaniturult iseseisvalt üles. Lisaks mulle käeehte. Mina? Ma kah nautisin turgu. Naiste/harakate värk. Olin üht-teist välja valinud, kui tundsin, et seal on üks asi, mis ootab mind, sest on mulle saadetud. Ei jõudnud veel selle ülesleidmise ümber muretsema hakata, kui sõbratar-saatjanna Tiina juba selle mulle ulataski. See on rohelistest türkiisidest ja punastest korallidest kaelaehe. Paljud märkasid seda lõpuringis mu pikal punasel kleidil ja tunnustasid me ühisharmooniat selle ehtega!
Lõpuringis kuulutas Tarmo: esimest korda indilaagrite ajaloos anname sõna blondide esindajale Inkile Ingrid Peekile. Ta võttis sõna ja rääkis nõnda, et pani mõtlema: kogu laager on üks terviktseremoonia, kus me saame miskit enestelt maha laadida ja lihvida, et täita end uue tühjuse, armastuse ja tasakaaluga. Oh oleks meil jõudu ja tarkust seda tasakaalu hoida kauem, kui vaid esimese kaamoseni, mil tagasi oma argihalli ja rutiini vajume, et siis masendunult ja norguspäi end uude suvesse läbi närida, oodates indilaagrit akude laadimiseks. Nii jõudis minulegi pärale, et see pole emotsioonide ahmimise-ammutamise paik, vaid see on terviktseremoonia, on pühitsus, mida on hea ikka ja jälle läbi teha, et kinnistuks, et lihvuks, et kasvada paremaks inimeseks ise ja õpetada loomulikku elu lihtsust, põhitõdesid ja kulgemist ka omad kutsikatele, kellel need alged ju kenasti olemas, kui vaid me ise nendes seda ei lämmataks…
Esimestel päevadel olin veidi üllatunud, aga samavõrra häiritud egotripist, mida enese ümber märkasin – aga lõpuringis taipasin, kui hea see oli. Hea minu enese kasvamiseks ja sissepoole pöördumiseks. Samavõrra oli see lõbus.
Nüüd aga tuleb mul oma vastuteenimise toimingud ära teha usus, et mul lastakse seda rahulikult teha, et kotka soov(itus) saaks korda aetud! Iga päevaga leebemaid tuuli lehvitades…“
*
Alati, kui Jaanikaga kohtudes imetlen tema maitsekalt ja tundlikult valitud rõivaid, ehteid ja meiki, tahaksin küsida, kuidas see tal õnnestub. Ent koos kulgedes on nii huvitav ja lõbus, et teisejärgulised küsimused ununevad.