26. august 2013
Kon-Tiki – igihaljas tõestus imede võimalikkusest
Kati Saara Vatmann
Norra Oskari-kandidaat „Kon-Tiki“ on Joachim Rönningi ja Espen Sanelbergi film, mis peaks olema suurepärase kasvatusvahendina kohustuslik vaatamine. Kõlbab tänu retrostiilile vaatamiseks ka jubedas või olematus kinos. Ning pakub rutiinist ja paigalmarsist väsinutele paaritunnise pelgupaiga, kus kinnitatakse: imed on endiselt võimalikud.
Pean tunnistama, et mina põgenesin äsja Eesti ekraanidele tulnud „Kon-Tikit“ vaatama laste eest. Sul võib neid koos väimeeste-minia-lapselastega olla kokku 10+, ikka on aegajalt puberteedid-probleemid justkui uued. Nad ähvardavad omavahelise jagelusega kodu lõhki ajada, igavlevad keset raamaturiiuleid ja Eedeni aeda, valed eeskujud ja suvetüdimus toovad koju vastikut tümakat kultiveerivad DJ-meeleolud ja konfliktid, mis ähvardavad 11aastaste riigipöördega… Ja siis osutuski viikingite balsapuulaevukese film tõeliseks pelgupaigaks – kuhu põgenesin laste eest targu koos lastega.
Paremat eeskuju kui annavad näitlejad Pal Verre Hagen, Anders Christiansen, Gustaf Skarsgard, Odd Magnus Williamson, Agnes Kittelsen oma rollides ei saakski ei taevast ega kinorepertuaarist tellida. Uje ja verevaene teadlane, kes ei osanud ujudagi, otsustas üle ookeani parvetades tõestada, et polüneeslased ei pärine Aasiast. Inspiratsiooniks piisas ananassist. Ja kõik õnnestus – kuni hoovuse kiirrongile sattumise ja üle Raroia atolli hüppamiseni. Kõrge haridus ja julged unistused võimaldavad inimesele eksootiliste saarte ekstreemi koos kihvti naisega kangelaslikkust ja ajalukku minekut – tänu karismale ja kokkusattumustele läheb pärast pisukesi tagasilööke kõik paika.
Sest juhuseid ei ole. Vastu skeptikute müüre end üleni muhklikuks jooksnud Thor Heyerdahl juhtub parve võimalikkuse juttu ajama hetkel külmkappe müüva inseneri kuuldes. Piisab ühest pliiatsitõmbest joonisel – ja tulevane alus on kujutlustes nii voolujooneliseks tuunitud, et materialiseerubki. Usk avab teadlase ees kõik uksed salaorganisatsioonidest sheikideni ning kinnitust saab igihaljas fakt, et raha ei ole maailmast otsa lõppenud – tuleb vaid enda kasuks pöörata – tema puhul eelkõige naeratada.
Need kuus meest, kes ookeani ületavad, on nii inimlikult ebatäiuslikud, et publik plaksutab pärast seansi lõppu. Pealik ei oska ujuda. Insener on äpu – ehkki nii esimene kui viimne tõuge õnnestumisele tuleb just temalt – ja samas seilab ta ÜRO kõrgeks ametnikuks. Mitte õlu – nagu praeguses telereklaamis – vaid teadmised ja õnn teevad edukaks ja meheks ka veel. Kõige mehisem kuju on merehaige ning ei ohjelda afekte – hakib haikala, kes tema papagoi nahka pistab, üsna peenikesteks ribadeks. Kusjuures lind ja kala ongi muide ainsad, kes kogu filmi käigus verd valavad ja hukka saavad.
Kõik teised saavad õnnelikuks ja teevad kangelasretke lõppedes endale sobivat suurejoonelist karjääri.
Võrratud norra näitlejad võimaldasid mul vaimustunult ekraanile vahtivale pojale rõhutada – jajaa, kord kalalaeva pardal… Minu vanaema patune paps oli Kalasadamas maabunud norra sunnik, kes tegi vallastütre valmis ja pani sõrmusterahaga tükkis merele tagasi – viikingite värk… Ning mu viiest lapsest mitu tunnetab end – ilmselt ka vanaisa poolt lisatud rootsi vere tõttu – skandinaavlasena. Seega puudutab see saaga sügavaid identiteedijuuri. Paljudel eestlastel.
Ja eksistentsiaalseid mõistatusi – enamusel inimestest. Mis siis sellest ühest jõuluõhtust, kuhu nii võimas mees nagu Thor ei jõudnud – võime küsida ja mitte mõista, miks kaunis Liv, ka ise ju teadlane, sellise unelmate sangari maha jättis. Ning vastus on paraku samuti igihaljas – mis sest ühest Livist, maailm on naisi täis. Tõsi küll, see järeldus pole nüüd just väga pedagoogiline ning selleni film tegelikult ei juhata ka – pigem isiklik elukogemus.
Pedagoogiline on fakt, et iga ala parimad on siin ilmas omadega või sees – neil on raha ja kuulsus, austus ja jälg ajaloos. Mis teha, et parimaid on vaid üks. Keegi ei ütle, et see üks pole sina, kui oma õige ala ja kutsumuse, missiooni ja tee ära tunned. Vastupidi, just sina see oledki. Vähemasti kinos kangelastega samastudes.
„Kon-Tiki“ annab kirka laengu ja head unenäod mitmeteks päevadeks ja öödeks. Seda enam, et pole väljamõeldis, vaid julgustav-inspireeriv tõsielukas.