23. august 2013
Tuhandete päikeseloojangute peremehed
Kati Saara Vatmann
Jaan (70) ja Merrit (54) Kiho on peagi 30 aastat abielus olnud ning peavad ainsagi reklaamita üha populaarsemaks muutuvat kodurestorani, kus aukohal on kohalikust merest püütud värske kala – võimete piirini täidetud perekondlik ajakava näitab, et tehakse fenomenaalselt õiget asja. Tänu sellele, et paari pöörasepoolsed kannapöörded on tehtud koos, on suurem osa neist õnnestunud ning mõlemad näevad oma tegelikust east paarkümmend aastat nooremad välja.
Selle asemel võiks öelda:
Eks muidugi võib kõrvaltvaatajale nähes kauneid autosid ja ilusaid inimesi jääda mulje, et siin MerMeris tuuakse raha kuldäärega kandikul kohale. Tegelikust raskest tööst, mida kodurestorani pidajad teevd, vist polegi sellel kõrvaltvaatajal võimalik aru saada.
Ka meid varustava kaluri Lauri – isand Laurenti kohta kumutatakse, et ta püüab kogu merelahe Juminda tipuni kalast tühjaks. Tore ju, kui kalad kellegi vile peale rivistuvad ja massiliselt merest pannile ronivad.“
Mitte kellelegi ei ole keelatud oma elust mõtestatud, igiliikuv oravaratas teha – kui ei soovi, pole ju põhjust ka neid kadestada, kes soovivad. Omavahel öeldes pole Kihode majakeses sees miskit erilist rikkust tuvastada – normaalne elegantne ja stiilne kodu on. Kusjuures seda, et lähikuudel on igaks päevaks lõuna- või õhtusöömaaja broneerinud seltskond või mitu, ei kujuta ilmselt kuigi paljud meist oma kodudesse ette.
Sääsed Raadil
Jaan ja Merrit olid veerand sajandi eest- kuidas küll aeg lendab! – üks Tartu värvikamaid paare. Eriline teatrimees ja kaunis nukuke. Neil oli kodu Karlova linnaosas ning pärast Vanemuise teatrist lahkumist asutas põline teatri- ja stuudiomees Jaan Tähe tänavasse oma tudengiteatri Munev Aine. Vapiks munast kooruv draakon.
„Meie teatris mängisid juuratudengid – ja korraga said kõik asjad ühe korraga otsa. Artistid lõpetasid ülikooli. Nõukogude liit lõpetas eksistentsi. Ja Tartu linnal lõppes meie jaoks finants,“ meenutab Jaan. „Nüüd just tulevad kunagised tudengid-artistid edukate juristidena meile sööma. Näe, kuidas elu on pööranud – oleme Merritiga üsna võõrdunud väljendist „tulevad külla“. Kui meile tullakse, siis sööma.
Parim variant ongi, kui sõbrad koguvad seltskonna, kes tellib ja tasub endale sobiva söömaaja. Öömaja pakkumiseks on meil kena koostöö lähedal asuva külalistemajaga. Ja on küülikutega ja pardimunadega varustaja – maailm toimub Kolga-Aablas.“
Veerandsajandi eest, kui maailm peatus, ei tundnud Kihod enam endale Tartus kohta. Jaan kippus paiste ja paksuks – vale elu ilmselge tunnus – Merrit muutus teravaks ja morniks ning paar kadus paariks aastaks Rootsi.
„Meil polnud minnes ainsatki senti,“ meenutab Merrit, kellest kui näilisest nukukesest koorus Rootsis rasket ja mehist tööd tehes draakon. „Jaan hakkas meie võõrustaja juures kõigepealt tema ostetud värvide ja vahenditega tema perekonna portreesid maalima. Kuni jõudis personaalnäituseni ja kirjutas ka raamatu „Värav“.“
Mis puutub kirjutamisse, siis härra Kiho häärber varjab ka praegu romaani käsikirja. Ent nende söögitoa seinal olevat autoportreed – eht-endalikult karmilt naivistlikku, tasapinnalist ja teravatoonilist – maalis mees kolm aastat, nii et elatamiseks selline loometempo just ei sobiks…
Ehkki asi hakkas vägagi edu moodi välja nägema, ei tulnud paarile mõttessegi Rootsi jääda. Kihode sõnul piisab täiesti sellest, et Merriti õest Medrisest on saanud-jäänud poro. Küll aga on nad tänulikud, et Jaani kui kunagise tõhusa terava ja tubaka sõbra kõrivähi ravimise aeg saabus just sealses kuningriigis. Eks vähiga koos saabusid ka korrektiivid, et endist moodi enam ei saa – ja kuidas siis saab, kui ei saa.
Tagasi tulles kirjastati Jaani raamat, mida esitleti performansiga Raadi kalmistul – oli suur must koer, miljon sääske ja kambakene omasid. Kesine lugejahuvi ütles: ka õiget asja tuleb õigesti ka pakkuda – muidu jääb kätte. Nüüd pakuvadki. Dion Hummeri kirjutatud koka- ja mõtteraamatu „Õgivad ja blogivad“ kirjastasid MerMer-lased ise ning seda saab koos buldogihärra autogrammiga ainult nende kodust – aga see-eest saab hästi. Ja saab kuulda ka lõputut ja naljakat, armsat ja üldinimlikku võimuvõitlust – kes maja projekteeris ja paadikuur-restorani välja mõtles – mina-mina-mina… Õnneks moodustab mina pluss mina summaks kena produktiivse meie.
Tartu linn oli lukku pandud
„Tartusse on meil jäänud ainult perearst. Õnneks saab enamuse asju telefoni ja digiretsepti teel korda ajada. Kui aga näiteks juhi- ja relvaloa jaoks on siiski vaja arstitõendi järele sõita, vaatame juba minnes kella, millal sealt ära pääseme. Nagu asumisele sõidaks. Nii vastuvõetamatu on,“ tunnistavad Kihod, jälgides ja imestades ka ise seda fenomeni, mis on tabanud endisi tartlasi – see linn on energeetiliselt nende jaoks ammendunud ja sulgunud. „Absoluutselt kõik sõbrad on sealt läinud. Küngaste vahel Emajõe orus on meie kunagine kodulinn nii umbne ja sumbunud, et võtab lööklainena käpuli. Ometi on ta ju võrreldes nende aegadega, mil Riia tänava poisina selles sudus ja läpatises õnnelik sai oldud, nii ilus ja korras, kaasaegseks ehitatud ja uhke… Ikka jääb kõik sinna kaussi kuidagi kägistavalt kinni. Vabandame tartlaste ees, aga selline see aus tunne on.“
Jaanil on muide teatriga sama jama. Ei taha teist enam ei näha ega teha.
Mõne aja eest tegi erandi Liina Orlovale, kui mängis Pirita kloostri varemetes – just kloostri kogemiseks. Ja Üllar Saaremäe Hamletit tahaks ka näha ning temaga oma enda koduõuel teatritki teha – isegi käsikiri on tehtud-nähtud. Ent aeg pole mehi Kolga lahe äärde veel kokku looma lasknud .
„Estonia etenduselt Mees Lamanchast läksime pärast esimest vaatust ära. Paljude teiste põgenejate seas,“ kirjeldab Merrit, miks söömaskäijatega viimse vindini hõivatud küps paar edaspidi veel hoolikamalt valib, kuhu oma kasinat aega panustab. „Kuningas on nüüd õnneks läinud, elagu kuningas…“
Jaan arutleb, et talle sobiks ka näitlejana Von Grahli teater – ajal, mil nad Tallinna südalinnas elasid, ei tulnud üheski sealses lavastuses pettuda. Ent jällegi see aeg, mida ei jätku… Oli jah aeg, mil Kihod ajasid buumi ajal oma firmaga Hauston nii edukat kinnisvaraäri, et veetsid ise ühe maksimalistlikult urbaniseerunud elujärgu Stockmanni lähedal luksuskorteris. See oli ära – ning koos kinnisvaraturu langusega voolasid Kihod kenas globaalses laines uude elujärku.
Merevaade? Teeme ära!
„Olime kindlalt otsustanud mere äärde kolida. Kui Tallinn – siis täitsa südalinn. Kui meri – siis ikka päris meri. Ja olime kinnisvaraäri kõrvalt endale kodukohta otsides näinud juba nii palju kummastavaid asju, mida müüjad merevaateks nimetasid, et lootus oli kadumas,“ meenutab paar. „Olime just mingit rigarägakaldaga mädamere äärset jupikest vaatlemas, kui helistati tänase kodu asjus. Nooh, mingi 200 meetrit kaldariba ikka on – see oli lause, mille peale ummisjalu kohale tormasime. Ja meie lõputud võpsikuvaatlused olid lõppenud.
Nüüd kuuluvad meile tuhanded päikeseloojangud – muinasjutt!“
See võidetud võsa ilmutaks end ka nüüd paari nädalaga, kui projektipõhiselt kallast haldavad šoti mägiveised oma jormi tuka ja veenvate sarvede alt tõhusat hammastööd ei teeks. Esimeste objektidena rajati 2003.aastal siia Juminda poolsaare algusse kraav ja kenasti maalitud peldik. Otsene naabrinaine on õnneks heatahtlik ja sõbralik – lubas labidaid alguses enda juures hoida ja puha.
„Praegugi on siin pidevalt tööd tervele sõjaväeosale,“ tõdeb Jaan, kelle selg ootab nüüd päästvat laserravi. „Esiteks võsa ja roo ohjamine. Teiseks lumi. Linnarahvas ei kujuta ette, mida tähendavad merelt silmaauku puhuvate tuultega kuhjuvad lumevallid. Mul on võimas puhur, mille seljas siin päevast päeva kappan ja lund tõrjun. Kabiini tal kuradil pole – aga ma ise lustin seda Tuuslar-Jaani tuulutamist, nagu väike poiss.“
Kodurestoran – algusest peale edetabelite liider – on MerMer-talus tegutsenud neli aastat. Kõigepealt rajati ikkagi kodu. Sellise elulaadiga, mis aitaks jalule ja jätaks ellu. Õige elulaadi otsinguil Jaan koos buldog Hummeriga teleseriaali tehes mööda Eestit rändas ja elu uuriski. Et oma rajude kannapöörete raja lõpetuseks enam mitte eksida.
„Hakkasime uues kodus algusest saadik nii õigesti toituma, et võtsin ilma otsese dieedita 30 kilo alla,“ rõõmustab Jaan meretoodud elupikenduse üle. „Mitte ainult kala – ka kõige-kõige-kõige kvaliteetsem õli on selle toitumis-ime saladus, arvan ma. Ostame absoluutselt kõige kallimat õli, mis maailmas üldse leidub – sest see lihtsalt on puhtaim-ellujätvaim. Nii kalli tooraine tõttu – võite ette kujutada, mida maksab lennukiga elusana kohale lendav homaar – on meie toidud küll kallid, aga me ise kahjuks või pigem õnneks rikkaks ei lähe. Kolga keskmine elatustase.
Oma sõpruskonnale tegime juba eos selgeks, et see siin pole tasuta motell. Avatud ustega gurmee-mermer, mis meid mõistlikult ja mõõdukalt elatab, muudab vaid Hummeri morniks. Ta ei armasta külalisi. Ja eriti mitte kaameraid ja fotoaparaate. Et ta Naiste jaoks nii lahkelt poseeris, on täielik ime – tegelikult paneb peni, kes vaatab inimestele otse silma, lausa otsib silmsidet, kaameraid nähes putku.“
Stiilne küllus
Pole seal Kihode ülitöömahukas residentsis luksust ühtigi – on elementaarne ja stiilne, elegantne ja eriline kodu. Maaligalerii koosneb puha Jaani enese maalidest, mis sünnivad maja teisel korrusel. Paadikuur-restoran või söögituba – kuidas just ilmad lubavad – täituvad toitujatega vaid ettehelistamisel.
„Sel suvel oleme jõudnud sinnamaale, et autokondadel, kes ette helistamata väravasse vajuvad, on nutt kurgus, kui nad minema saadame,“ kahetseb Merrit. „Ent meie põhimõte on, et korraga võõrustame vaid üht laudkonda. Kohe mitte üheski mõttes ei tekita masstoodangut. Null masstoodangut, null reklaami – ja ometi on broneeringute nimekiri otsaga kenasti sügises.
Aja kiirest kulgemisest annab aimu vaid mõne aastaga tekkinud järjepidevus. Need, kes pidasid meie juures pulmad ja käivad siin ka pulma-aastapäevi tähistamas, tulevad juba neist abieludest sündinud laste sünnipäevi pidama…“
Ettevõtluse ja kokanduse mõttes on see sissetoov kodukahutus rohkem Merriti äri ja kunst – mille puhul naine on eriti õnnelik, et on omal käel ja vaistu järgi kujunenud ka päris tubliks sommeljeeks, õige roa juurde saab õige vein küll.
Jaani jaoks on peremehe roll ja külaliste võõrustamine roll. Ta on kogenud artist. Ka selles rollis.
„Olen kujunenud päris paljude kostitatavate pihiisaks, kes teab asju, mida nende perekonnadki ei tea. Ja see on hea – mis siin pihitud, see siia jääb. Ja rõõmustavalt sageli selgeksräägituna ka lahenduse saab,“ kinnitab maestro Jaan. „See, et oleme kuhugi sügisesse reserveeritud, tähendab meile faktiliselt küll jah täielikku sunnismaisust, lõputuid varustusretki, sajandeid pliidi ees ja pererahva rollis – ent mulle meenutab ka tõsiasja, et vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Saame küll jah vaid jõuga endale mõned vabad tunnid – mitte päevad! kujutate ette? – lubada, aga milline missioon… Milline õnnis teadmine, et oled sisetunde järgi edenedes rajanud midagi nii vajalikku. Arvan teadvat, mis on tõeliselt õitsva kodu rajamise valem – sisetunne pluss riskijulgus. Seda ma veel ei tea, kas ja millal oma romaani välja annan. Kui ma vaatan, mis on praegu moes, siis oma ulmeteosega ma ilmselt väga ostetav poleks – ent elu on õpetanud kartma väikseid sissetulekuid, mitte suuri väljaminekuid.“
Merritit on elu õpetanud end jagama – nii nagu suudavad vaid naised. Ta katab ühe korraga laua, vestleb, võtab vastu tulevaste külastajate kõnesid ja ise teeb tellimuskõnesid, kogub ühed toidujäätmed siilide jaoks ühte kaussi – teised jäänused mõõksarviliste šotlannade jaos teise kaussi, ning ikka satub maja korrastades ja autot varustusretkeks valmistades peale, kui Jaan mõnest ideest või leiutisest kõneldes minaga piirdub. Merrit paneb oma mina osavalt Jaani mina kõrvale. Ja ongi meie.