17. august 2013
Sophie Dragonwitch – emakese Maa õpilane
Kati Saara Vatmann
Sophie Dragonwitch (26) on tuletantsija-žonglöör, kes esineb Tom Valsbergi Tane Mahuta ja teite väelaulikute kaunistuseks ning Olde Hansa juures ning täiendas hiljuti kostüümiparandamise trikkidealaseid teadmisi Circ du Soleil’ga koos töötades.
Mööda ilma hipilaagreid, kogukondi tuurinud kaunitar on elu ja südame sunnil kümmet ala ja keelt õppinud ning elab hetkel Kalamajas noore Jaan Tätte kommuunis. Töötab Kultuurikatla suvekohvikus Kanala – ja on toortoidu, disaini, jooga alal mitmekihiliselt koolitatud neidis, kes kummutab eelarvamuse, et köögis töötab proletariaat – toiduvalmistamine on kunst ja teadus ning nõukaaegsed klassi-klišeed ei kehti enam ammu.
Ilmarännakutel jõudis naine veendumusele, et tahab saada kodus sünnitusi vastu võtvaks ämmaemandaks – ja selle poole ta nüüd liigubki. Juhuse tahtel on ta olnud ühel kodusünnitusel, väikeste lastega emmedele tugiisikuks – kuna juhuseid pole, on ta ära tundnud, et ongi selleks pühaks ametiks sündinud. Kes on imedest imelisimat kogenud, tahab seda veel ja veel – ka elukutsena. Ehkki rakenduslikku riigikõrgkooli sisse ei saanud. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
„Tervishoiukõrgkoolis pürgis ämmaemandaks 11,5 inimest kohale. Sain sisseastumiskatseid tehes teada mitu olulist asja. Esiteks pean polüglotina eesti keelele rohkem rõhku panema. Olen juudi-vene ristandina esimest põlve eestikeelne ning näe, pole see kohaliku keele valdamine nii enesestmõistetav midagi. Teiseks tuleb meie ringkonnale omase huumori harrastamisega ettevaatlik olla. Kui ütlesin vestlusel, et lõputööks sünnitan ise lapse, hakkas komisjon väga jäigalt ja asjalikult õiendama, et oot-oot, enne on ikka praktikumid ja kursusetööd… Endale lohutuseks ütlen, et olen lihtsalt liiga eriline. Ja plaanin astuda Krautmanni erakooli, mis seob mind veel mõneks ajaks Tallinnaga,“ kirjeldab Sophie, kuidas saab, kui kuidagi ei saa. „Samas tõmbab mind Eestis praegu lõuna kuplite vahele. Sänna kultuurimõis on tohutult vägine tuiksoon – ning meie vaimse sõpruskonna paar noort peret on kolinud samuti sinnakanti mõisa üles ehitama kõigi oma neljasorti kõrghariduste ja lastekarjaga. Õpin ära ja lähen lendu, äkki just nimelt Lõuna-Eesti poole!
Liiatigi on mul ausalt hetkeseisuga öeldes rändamisest mõõt täis. Seda tundsin väga teravalt viimatisel pikal reisil Mehhikosse – kõik oli küll õigesti ja hästi, aga tegelikult täiesti valesti, nii et tulin üsna räbalana siia Kalamajja haavu lakkuma. Õnneks on sõbrad vägede valitsejad oma lähedusega aidanud mul ennast kenasti uuesti kokku korjata.“
Ehtsuse õppetunnid
Elus kõige õnnelikum on Sophie seni olnud Põhja-Kalifornias – ta veetis sealsetes metsades hipimeelsete intellektuaalide peres neli talve, nad sisuliselt lapsendasid ta – seal ta õppiski elu tahtel disainima riideid, valmistama vegan gourmet toite ja hoolistsema laste ja emmede eest. Ning teab nüüd, mis tunne on võtta auto ja sõita sellega mägedes, ees piiritud avarused – oled vaba ja õnnelik, kõik on võimalik… Tegelikult ongi. See kommuun võtaks segaverelise haldjasnaise kohe oma rüppe tagasi.
„Maailmarännakud on mulle õpetanud, et iga oskus on väärtus. Kasvõi meie oskus ja võime ise rõivaid kujundada ja õmmelda. Ameerikas avastasin, et disaini ja õmblemise kunst pole üldsegi mingi tühipaljas pähh, nagu eestlased suhtuvad – kõik oskavad, aga uuemal ajal keegi enam väga ei viitsi. See on kuldaväärt oskus, mida tuleb alal hoida ja oma lastele edasi anda. Nagu moosikeetmine ja leivaküpsetaminegi. Pole üldsegi ah-mis – üliolulised elulised oskused on!“ teab tüdruk, kelle praegune üks kaubamärkidest on žongleerimine ja tuletants. „Žongleerima õppisin Hispaanias. Ostsin alustuseks kõige kõvemad pallid, nii et elu ja valu õpetas kiiresti ja tõhusalt, aiai! Nüüd on käte liikumine ja trikid nii selged, et ma ei pea enam kätele mõtlema – võin nii Tane Mahuta kui Olde Hansa ees tantsides keskenduda muule liikumisele. Kui aga mõni inimene peaks arvama, et ta juba oskab kõike ja juurde pole vaja midagi õppida, soovitan mõne üliprofi ja perfektse trupi juures natuke aega töötada ja väga lähedalt näha, kuidas käib tõeliselt täiuslik ja eksimatu töö. Mul oli õnn olla Circ du Soleil Eesti-tuuri ajal nende meeskonnas ja näha, mida tähendab 20 aastat kalliskivi lihvimist.“
Elu on õpetanud Sophie ka toor- ja taimetoidu ala üsna arvestatavaks asjatundjaks. Ta on osalenud festivalidel, korraldanud toortoidu ja –šokolaadi koduõhtuid ning valmistab ka Kanalas vegeeta-reeglite järgi kišše ja salateid, maiustusi ja magustoite ning toorleiba.
Kommunism ja tööjaotus
Siinkohal tuleb „kommunism“ sõnast kommuun. Kultuurikatla selle-suve-projekti köögis veedetud ajaga on Sophie õppinud, mida tähendab vastutuse delegeerimine. Kui köögis on vaja midagi korraldada ja varuda, ei peaks Kanala-rahvas iga kraani ja lapi pärast Evelyn Sepa poole pöörduma, allkirja ootama ja resolutsiooni alusel nuustikuid varuma. Piltlikult öeldes. Ühegi inimese asendamatust ei tõesta mitte see, et ta kuhjab kogu käsuliini kõik astmed enda kätte, vaid delegeerib, jagab ja usaldab.
Parimas mõttes kommunismi on õpetanud ka hipielu. Kus iganes maailmas vaimsed ja valgustatud inimesed ka kogumisse kobarduvad – igal juhul on vaja omavahel sobitada erinevad elud ja valud, tujud ja soovid. Tätte-dünastia korteris elab igas toas erinevat ametit pidav ja kogemustesleppi kannul vedav isiksus või paar. See tähendab erinevate vibratsioonide ja päevakava, külaliste ja probleemide ühitamist. Ja on Sophie sõnul ühtlasi optimaalseim elukool ning liigtarbimise vältimine. Pideva ostmise asemel on mõistlikum vahetada-jagada – ning emake Maa naeratab.
„Samamoodi igatseb meist igaühe kordumatu isiksus hinge-vaimu-ihu tööjaotust ja rakendust iga tihedusega kihtidele. Viimasel ajal tahaksin nii paljudele vaimuinimestele-valgustöötajatele hüüda – sportige-tantsige-liikuge! Ehkki on olnud suurepärane ja päikeseline suvi, on nii paljud inimesed kahvatud ja toonuseta, lihaste ja jumeta. Energiad on vaja ka füüsilises kehas liikuma saada – mis vägesid me muidu valitseme!“ teab Sophie, kelle enese lihased on eelmise õhtu tantsutrennist mõnusalt valusad. „Käisin koreograafist klassivend Siimu trennis ja naudin nüüd magusat lihaste tuikamist. Jooga ja meditatsioon on hea – aga istuva eluviisiga inimeste lihastikule tegelikult sellest heast ei piisa. Intensiivset sporti ja tõhusat tantsu on vaja!“
Perfektsionist Sophie eeldab seni õpitu ja kogetu põhjal täiuslikkust kõiges. Nii inimeses eneses kui tema suhetes – muu hulgas ka tantat õppinud noor naine kinnitab, et juhuslike ja rutiinsete suhete aeg on igas eluvaldkonnas siin planeedil möödas. Kõiksuselt tuleb paluda parimat – ja see saadetakse.
„Kõik isiksuse oskused ja eeldused, anded ja pürgimused vajavad arendamist – Jumala antud anne on tõepoolest ülesanne,“ usub Sophie. „On vaja vaid veidi enam julgust ja enesekindlust – neid lihtsaid ja ilusaid asju, mida ka mul enesel on vähevõitu.
Vaatan teelahkmel seisjaid. Ja neid on praegu tohutult palju. Inimesed on rutiinist räsitud. Teevad oma ammust tööd juba mõnda ega ilma rõõmuta, ilma üldisema pildi ja perspektiivita. Ja ei julge midagi muuta. Loetakse ja kirjutatakse raamatuid ilma hirmuta rändamisest, aga tegelikult on hirm isegi tööpakkumisi lugeda.
Kuldkalake ei saa aidata, kui loteriipiletit ei osta. Vihjeid, lahendusi ja märke antakse meile ju igal sammul – paraku löövad liiga paljudel meist silmad seda valgust tunnelis aimates vaid hetkeks särama. Siis tõmbutakse jälle kühmu ja nühitakse harjunud vagu edasi, julgemata kõrvale vaadata – ammugi mitte astuda.
Mida täiuslikum on inimese riistakast – keelteoskusest köögikunsti ja tantsuteaduseni – seda suurem on tema valikuvabadus ja –tarkus. Aiman nii. Ja püüan selle järgi tegutseda ka. ainult ise tehes ja julgedes, täiustudes ja katsetades on õigust ka teistele nõu anda. Kui küsitakse.“