17. august 2013
Eerik Niiles Kross – aardeleidjast päikesepoiss
Kati Saara Vatmann
Eerik Niiles (46) on Kõue mõisahärra, ajaloolasest poliitik ning kirjanike Ellen Niidu ja Jaan Krossi poeg, kes hakkab lõbusa lapselikkusega mossitama, kui teda uutele tuttavatele ikka veel teenekate vanemate kaudu tutvustatakse. Ta on ühtaegu nii poisikeseliku üllatumisvõime ja rõõmsa meelega värske natuur, kes on tulvil mängulusti, katsetamisjulgust ja elujõudu kui väga küps ja kaalutletud elukunstnik, kelle peas toimub ühe korraga vähemalt kakskümmend suurt ja olulist mõtet-korraldamist-arendamist – ja kes ei lähe sellise killustatuse peale närvi. Väidab, et ei harrasta mingeid tasakaalustavaid ega rahustavaid praktikaid, ent ometi on oma mullis lausa uskumatult siin-ja-praegu-olekus, rahulik ja rõõmus ning ei ütle, mis nipiga suudab tema suurimatki jama võtta mängleva kergusega, nagu head nalja.
„Ju ma pole õnneks nii suurt sitta kogenud, mis tuju ära rikuks või elu tõeliselt segaks,“ naeratab mees ühtaegu nii reipalt kui raugelt – ta ongi pidevalt kaks vastandlikku olekut ühe korraga. „Mul on olnud õnneks väga noorest saadik niisugused tööd, et ka pisiasjadesse süvitsi sukeldudes ei kao suur plaan ja perspektiiv silme eest – see hoiab pilgu klaari.“
Sõbrad muhelevad, et kuivõrd Eerikul on õnnestunud varemetest üles ehitada 14.sajandist pärit Kõue mõis, mis on nüüd säilituskultuuri ja baltisaksa keskus, hotell ja kultuurisündmuste tuiksoon, pole boheemlaslikul ärimehel Krossil keeruline vanade kommude tekitatud korruptiivsetest varemetest üles tõsta ka Tallinna linn. Naljatades öeldakse ikka kõige tõsisemaid tõdesid.
Tõde on ka see, et ainulaadne mõisakompleks, millest arengukava peaks tekitama nii Eestis kui maailmas enneolematu väikese riigimudeli, kuulub juba viiendat aastat hoopis Mary Jordanile, mitte mõisahärrale.[HK1] Seega on arendaja-visionäär Eerik N. mõisaproua mees. Proua Jordan (44) on Kanadas sündinud albaanlanna, dokumentaalfilmide autor ja karismaatiline ärinaine, keda paeluvad lisaks filmimist ootavatele valupunktidele hobused ja mootorrattad, koerad ja mistahes elus ja ilus, dünaamiline ja inspireeriv maailm. Tema seltskondailmumine on nagu ilmutus – karismaatiline, nooruslik ja tuline daam paelub kõigi pilgud – ja kõigil on temaga koos Hea ja kirgas hingata.
Mary ja mõis tulid Eeriku ellu ühe korraga. Nüüd, kus Eesti aristokraatia esindajast Kross on rajanud keskuse, kus kihab elu, on samas põhjust meenutada karmi müüti, mida Eesti tänane maarahvas korrutada armastab: Mart Laari esimene valitsus hävitas meie põllumajanduse. Eerik vaidleb: „Eesti põllumajanduse ja talupojakultuuri hävitas nõukogude okupatsioon, sõbrad! Praegu on vaja leida nii Eesti riigile kui ka maaelule tegelikult toimivad majandusmudelid, mis ei püüa ennistada 19.sajandi mudeleid. Nii, nagu mina mõisamajandust planeerides, peab kogu riik lähtuma sellest, mis 21.sajandil ikkagi ära tasub. Minul oleks põllumajandusega mõtet tegelda, kui oleks 500-3000 hektarit ja hinnalised masinad. Väiksem nokitsemine on praeguses maailmas hobitalu tase ning sellesse tuleb muu eriala tööga teenitavat lõputult peale maksta. Eks ma võtan väga tõsiselt märki, et Kõue mõisa endistelt maadelt, mille peal professionaalsed põldurid vilja kasvatavad, leiti muinasaegne aare – see on minugi tee!“
Mäng mõisa peale
Meresõitja ja maadeavastaja Otto von Kotzebue rajas selle mõisa oma maismaise elutööna. Millegipärast ongi nii, et mida teenekam meresõitja-maadeavastaja, seda sügavamale sisemaale ta pärast rännakute lõppu poeb. Nii on teinud ju ka Krusenstern, Wrangel, Lütke.. Merest palutakse puhkust ning metsade vahelt otsitakse kasvõi näilist kindlustunnet.
Nõukogude ajal tegutses Kõue mõisamajas kool, misjärel häärber seisis 40 aastat tühjana ja muutus varemeteks, nagu tühjad hooned ikka. Eerik on jõudnud enne oma väikeriigi rajamist Otto von Kotzebuega analoogselt Maale kolm tiiru peale rännata –– ning iseloomustab end kui väga vara globaliseerunud haritlast. Töö tegi tema jaoks meie planeedi aegsasti ümmarguseks – ja samas hõlmatavaks palliks – mis on andnud riskijulguse ja vaba meele.
„Sõna „mõis“ ärritab eestlasi sellepärast, et oleme liiga inertselt ja arusaamatu mõnuga juurutanud ja hellitanud müüti 700aastasest orjaajast ja aristokraatiast kui vihatud vastasest. Selline ajalookäsitlus põhjustab alaväärsuskompleksi, viha ja kadedust – kusjuures täiesti asjata,“ teab ajaloolasest poliitik. „Muistse vabadusvõitluse järel saabusid sakslased Eestisse märksa rahumeelsemalt ja sujuvamalt kui meie alakat ja enesehaletsust kultiveeriv legend jutustada armastab. Naisi polnud – kositi kohalikke. Enamus maid oli eestlastest vanemate käes ning ladusa segunemise tulemusel oli baltisakslastes eesti verd sama palju kui saksa või rootsi oma. Naised on alalhoiuinstinktist ja vaistust lähtudes igasugustel aegadel lapsi saanud ja üles kasvatanud – eestlasteks.
Mõisad olid tootmise, kultuuri ja hariduse keskused, millele maarahvas maksis kõigest kümnist – ja sedagi põhiliselt tööga. Praeguste edumeelseimategi riikide maksud on teatavasti palju kõrgemad kui kümnendik palgast. Sadadele ja tuhandetele inimestele oli organiseeritud töö ja haridus tagatud loogilises järjestuses – enne elujärg, siis koolitarkus.
Praegu on meil paleus maailma tasemel haridusest – aga elatustase on seoses meie sissetulekute ja võõrsilt veetavate kaupadega kääridega nii madal, et selle pealt midagi maailmatasemelist ei raja. Veel. Inimlikult mõistetav on nii see, et kustahes mistahes tööga paremat palka kokku rügav rahvas ei oska-söanda-taipa isamaiste majandusmudelite ja maksude asjus häält tõsta. Veel. Kui ka see, et avatud piiride ja piiramatute võimaluste ajastul tahaks kõike – ja kohe. Ülikiired muutused, mida nüüd stabiliseerida ja suunata on vaja, lehvitavad inimeste ees lõputuid kiusatusi. Tahaks saksa autot ja kreeka oliivi, prantsuse veini ja põhjala vääriskala. Mis teha, et Poolas on parem kliima kui meil ning poola õun ilmub Eesti turule koos poola kanaga, mis kodumaise kana turusituatsiooni kibedaks teeb. Mary muuseas ei võta linnuvabriku kanaliha suu sissegi – päritolumaast olenemata – sest ta on teinud dokfilmi nende vabrikute õõvastavast tegelikkusest.
Tegelikkus on ka see, et Euroopa liit pole mingi turvakodu – sealsed, hea küll, siinsed, riigid konkureerivad omavahel üsna karmilt. Ideaalis peaks Eesti olema isolatsioonilisem ja sõltumatum kui praegu. See on vägagi oluliste valikute küsimus, kas panustame Gazpromi abstraktsetesse aktsiatesse või omamaisesse taastuval energial põhinevasse energeetikasse. Ega meil muud maagilist teha olegi kui et panustame oma tugevatele külgedele – põldudel kasvatame seda, mida kliima lubab, metsa haldame heaperemehelikult ja oleme kõva transiidi, inseneride ja teadlaste-kultuuritegelaste riik!“
Väiksuse võlu ja valu
Eerik arutleb, et Eesti-sugusel väikeriigil on õnneks lihtne olla paindlik ja end vastavalt tuultele seada ning kui vähe on praegusesse ilma jäänud illusoorset kindlaksmääratust ja vankumatut vagu. Kui veel üsna hiljuti sõitis inimene läbi elu otsekui etteantud teivasjaamu läbiva rongiga – kool, amet, maja, selle lähedal asuv töökoht ja kool, turismireisid, aiamaa ja pension – siis enam pole mitte midagi kindlalt ettemääratut.
„Kõik muutub ja areneb ikka müstiliselt kiiresti. Vanad ametid kaovad ja uued tekivad – suuda end vaid uueks õppida! Mis on saanud näiteks telekate kineskoopide tootjatest, kelle teeneid läks veel kümme aastat tagasi ohtrasti vaja – nüüd enam üldse mitte? Selge, et muist neist on end põhja joonud. Sama juhtub ju ka meresõitjatega, kes end kuival maal järsku ei leia. Või dissidentidega, kes ei oska eluga midagi peale hakata, kui välisvaenlast pole – leiavad siis sisemised deemonid… Kohanemisvõimelisemad isikud on üsna kindlalt uue ameti õppinud.
Ja elamise julgus, riskide võtmine ja rõõmsameelne mänglemine eksistentsiaalsetel väljadel olenebki sellest, kui suutlik inimene on üha uuesti alustama. Ikka otsast, järgmisest otsast – taas ja taas. Ja nii see jääbki – perioodid, mille järel uus amet tuleb õppida ja uut elujärku alustada, üha lühenevad ja ühte inim-ikka lükitakse neid aina rohkem.
Aiman teadvat, milles seisneb raskuste talumise võti – suure ja mitmekesise koorma kangutamise jaks ilma, et inimese telg laiali laguneks. Kõige suurem sitt tuleb kõigepealt ära süüa. Alati. Kui jätad ebameeldivad tööd ja kohustused, paratamatud ülesanded ja katsumused aina pärasteks, on sul pidev painaja, nii teadlik kui alateadlik rusutis. See tuleb otsekohe ära lahendada,“ sõnastab Eerik särasilmsuse säilitamise saladust. „Niimoodi on võimalik ka kõige halvemat halba võtta koomilisevõitu vahejuhtumina, millest on päris kindlasti võimalik üle ja jagu saada.
Ja ühtlasi on meil aeg loobuda vanamoodsatest vastandamistest. Võim ja vaim, vaimsus ja ärimeel ei välista ega ohusta, vaid toetavad ja täiendavad üksteist. Nii ihu, hing kui vaim peavad olema vormis – sport pole matslik ja küllus pole tõusiklik, iga inimene on väärt nii teaduskraadi, kena kere kui head elujärge. Ma ei jõua ära imestada ikka veel käibel olevat luterlikku ilmatunnetust – õndsus saabub kunagi tulevikus, praegu kannatleme ja suretame liha. Aga ükskord algab aega… Elada tuleb praegu, mitte pensionieas, kui kogu elu on olnud võimalikult karm ja kurb, kondid haiged ja lapsed välismaal – siis hakkame elama või? No andke andeks, me siin Kõue mõisas elame küll siin ja praegu täiel rinnal.“
Killustumiskindel
Meie kohtumiste ajal on Eerik alati olnud otsekui enesejagamise eksamil – lakkamatud sms-id ja kõned, kaks-kolm intervjuud korraga pooleli – ning ta pole kordagi kimbatusse sattunud, närviliseks muutunud ega tüdinult ohanud. Naudib sellist simultaani ühtaegu nii poisikeseliku hasardi kui küpse härrasmehe stoilisusega.
Mõis on tulvil ekskursante ja puhkajaid, gruppe ja seltskondi, 23 hotellitöötajat ajab pesumasinate ja pliitide, kandikute ja arvutitega oma rida, Roman Baskini näitlejad teevad tagumisel terrassil Strindbergi „Preili Julie“ proove, valmistutakse Kõue valla külade päevaks ja kümneteks kontsertideks – ning mõisahärra nendib rahulikult, et kõik toimub iseenesest, kui laabumisi ise liigse sekkumisega ei sega.
Teadlased ja ametnikud, kaamerad ja ajakirjanikud keerlevad ümber äsja põllu seest välja kaevatud Kõue aarde, Mart Sander toob lisaks senisele omamaalitud baroksele Kotzebue-portreele veel maale ja paneb need ise ka üles. Ning härra Kross laseb rahus toimida kosmilisel külgetõmbeseadusel: üks naaber ütles, et tema topised ei taha hästi koju ära mahtuda, tooks teised mõisa hoiule – ning saabus karu ja lõviga, teine sõber pakkus tõllakuuri ette, kus nüüd on vastuvooluaparaadiga bassein, skulptuuri – ja see osutus klaverijalgade peale monteeritud tankiks. Kõik sobib, kõik loksub paika.
Ka pärast nädalat New-Yorgis loomereisil olnud ja paariks päevaks Londonisse äriasju ajama lennanud Mary sattumine valele lennuväljale laabub ning proua jõuab koju. „Ma ei mäleta, mis asja täpselt ta seekord ajamas käis. Kuna maailmas on nii palju informatsiooni, valib aju ise, mida meelde jätab,“ muigab Eerik. „Igatahes seda ma tean, et ka siis, kui tema suurprojekt USAs hilissügisel lõpeb, ei saa teda paikseks suruda. Ning armastuse ja vabaduse ühenduslüli on usaldus.“
Oma erakordset kaasat värskelt armunu pilgul silmitsev mees naerab, et peab ainuüksi sellegi pärast mõisa kunagisest teenijatemajast, mille hiljuti ühelt õpetajalt ära ostis, pererahva maja ehitama, et stiilse ja lennuka Mary kleitidekollektsioon ei mahu nende praegusse paaritoalisse privaati kõrgeimal korrusel enam ära. Kuna naine on elu aeg olnud moto- ja hobusõber, läheb peagi ka talli ehitamiseks vana veiselauda paemüüride baasil ning ühtlasi tuleb sellega külgnevasse viinakööki külapood-kõrts lisaks vanas mõisatallis asuvale simmaniplatsile… Ei midagi enamat kui maailma loomine! Rahulikult naeratades.
„Mingite vaimsete praktikate ega meditatsiooniga ma ei tegele,“ kinnitab siin-ja-praegu-rahu meister Eerik. „Ma lihtsalt elan. Igal hetkel. Judot olen küll veel üsna hiljuti harrastanud, aga praegu on mul sellel alal põhiliselt administreerimise alane vöö.“
Maryga kohtumine ongi tõestus sellele, et hajameelsusena näiv oma mullis sammhaaval, sünkroonsust usaldades kulgemine viib aarete leidmiseni. Eerik oli juhuslikult Gruusia delegatsiooniga ÜROs ning maailma ainus inimene, kes tundis nii teda kui Maryt, kutsus ta New-Yorgis Gruusia-teemalise fotonäituse avamisele… Ning saigi kokku taevas teineteisele määratud paar, milles naine üha lendab ringi ja mees annab simultaani – hotellimajandamise masinad ja ajalugu, logistika ja muinsus, eksistentsiaalia ja Tallinna linnapeaks kandideerimine. Kõik toimub kuidagi iseenesest, sest Eerik rändabki tõeliselt ilma hirmuta, samal ajal kui teised mehed sel teemal filosofeerivad ning laule ja raamatuid loovad.
Päikesepoiss
Tavainimese jaoks seostub noore Krossi nimi eelkõige sellega, et ta läks tippluurajana töötades kuidagi Vene valitsusega tülli ning on naaberriigis tänini tagaotsitava staatuses. Ta ise kirjeldab asja nii: „Vene impeeriumile pole tõe rääkimine kunagi meeldinud. Ühelegi impeeriumile ei meeldi. Eriti kui tõde on piinlik. Mis puutub tagaotsitava seisundisse, siis see on lausa naljakas – igaüks teab mu aadressi ja võib igal viisakal kellaajal ekskursandi või kontserdikülastajana Kõue mõisa sisse astuda. Kui aga mingist arreteerimisest rääkida, siis see oleks juba poliitiline riive.
Küllap Venemaal on mu jaoks vanglakoht kenasti ootamas. Kusagil Neenetsi-maal. Meil on suguvõsas kohe selline eriline ugri needus – vanaisa oli vangis Mordvas, isa Komis – mind vist ootab järgmine ugri tõmbsoon.
Mis puutub isasse ja emasse, siis nende tegeliku vastupanuliikumise suurim trump – nagu Runnelil ja Kaplinskilgi – oli ju tegelikult lasterikkus. Pean tunnistama, et kord nädalas ema Elleni juures käia on tegelikult hea poja kohta pisut vähe, aga me keegi ei ole nii head kui tahaksime.
Ja mis puutub tehingutesse – Venemaal istub kinni mitu meest, kes pääsenuks puhta(ma)lt, kui oleksid minu vastu tunnistanud – siis vabanedes on nad Kõuel aukülalised. Võimalik, et 12 aastat saanud mees pälvib omanimelise sviidigi – Kotzebue elu ja teenetega seotud toad on olemas, laev Rurik ja Hawaii kuningas, proua Amalie ja Bikini-saared põlistatud – ent Lennart Meri tuba veel ehitamata. Mis on oluline kasvõi sellepärast, et mulle meeldib kõigist elus kuuldud motodest tema oma: oluline pole, mida inimesed minust mõtlevad – inimesed peavad hoopis mõtlema sellele, mida mina nendest mõtlen…
Mida neis tubades ja sviitides tehakse? Seda, kes niimoodi küsib, ei oodatagi. Nädalavahetusteks ja üritusteks sellistesse oaasidesse kogunemine aga on uus-vanamoodne moodus sõpruskondade ja sarnaselt mõtlejate sünergia väestamiseks.“
See on Eeriku sõnul peaaegu sama hea – või paremgi kui välismaale sõitmine. Ning ühtlasi soovitab noorema põlvkonna võõrsile-kibelemist mitte pidurdada, põlata ega peljata.
„Noored on uskumatult palju targemad kui meie. Tõeliselt tegijad suurkapitalistid teavad seda. On kontserne, kus küpses eas töötajatel pole edutamist oodata, kui ta pole mõne 23aastase juures koolitusel käinud. Uus põlvkond lihtsalt on väga arukas ja andekas ja teab tõepoolest sünnist saadik, mida teha tahab,“ on 21aastase lapse isa veendunud. „Küll aga võib liiga kitsas spetsialiseerumine muuta abituks – olmeliselt-üldeluliselt abitu kipub uusim põlvkond nagunii olema. Lisaks on noored sõltuvamad kui me ettegi kujutame. Nad sõltuvad netiavarustes piiramatult ja kontrollimatult lokkavast teabest ja võivad sattuda kujuteldamatute eksiarvamuste küüsi. Kui näiteks grupile inimestele väita, et teadlased on kindlaks teinud, et taevas on kollane, jääb 70% ajupestutest seda lõpuni uskumagi!
Seepärast soovitan kõigile-kõigile kogemusi-elamusi-avardumist – välismaale minemisi peab aina soosima, eriti kui minnakse õppima. See õpetab kadeduseta, hirmude ja piiranguteta elamise julgust. Mis rahvuslusse puutub, siis meenutagem teise maailmasõja ajal lahkunud väliseestlasi – nad on rahvusliku identiteedi ja aatelisuse mõttes meile, kodustelegi eeskujuks. Tänini.“
Vestlusest väljudes vaatab Eerik Niiles rõõmsa üllatusega enda ümber ringi ning lausub niihästi maailma, Eesti kui Kõue mõisa kohta sobivalt: „See siin on üks kummaline koht… Üks väga hea ja kummaline koht.“