08. august 2013
Mai Murdmaa – rahu ja absoluut siin ja praegu
„Rahu ja tasakaalu, absoluuti – ja selle väljendamist kunstis,“ loetleb maestra Mai Murdmaa (75) õnneks vajalikku. „Kuna ma ei saa enam seda aega tagasi kerida, mil ma polnud traditsioonilises mõttes ideaalne ema, loodan ja püüan nüüd olla võimalikult tore vanaema. Minu juures võivad lapsed, mõlema poja pojad, seinale joonistada ja bandžot mängida, ilma et keegi sõitleks, et nii ei sodita ega lärmitseta.
Kõike tulebki teha kirglikult – mis iganes ameti ja eaga tegemist. Minust 7 aastat vanem vend Ivar on kirglik okeanoloog, kes ei välju ka suvel toast ega arvutist, sest uurib kogu hinge ja olemusega maailmamerede põhjajõgesid ning põleb seejuures noorusliku õnnega.“
Mai tunnistab, et muutub murelikuks, kui näeb kõrvalt teisigi tasakaalust kõrvale kaldumas – mis siis veel iseenese tundependli kõikumisest kõnelda.
„Tasakaalu kaotus muudab inimese haavatavaks. Ehkki rahutust seostatakse loovusega, pole midagi loovamat ja absoluudile lähedasemat kui täieliku rahu seisund. Kui sellest aimu saad, igatsed väga seda seisundit, mil pendel ei lenda ei vihasse ega eufooriasse. Jah, liiga intensiivselt head tunded muudavad inimese rabedamakski kui ahastus,“ kinnitab Mai. „Kui näen oma poega Kasparit (37) väga õnnelikuna, tunnen hirmu – mis on teatavasti üks maailma halvim ja halvavaim tunne – et temaga nüüd ometi midagi juhtuks. Ta on seltskonnainimene, ääretult päikeseline, eduks loodud poiss. Rainer (43) on oma äärmise vaimsuse ja sissepoole pööratuse juures puhtale ja jumalikule loovusele lähemal, ent maast lahti, ebaseltskondlik ja ebamajanduslik. Eks siis emme maksab vahed kinni. Rõõmuga.
Tänan taevast, et mulle on antud aega ja võimalusi varem ehk valestiläinut-ärajäänut korvata. On antud aega oma lastega suhteliselt kaua koos olla. See on väga suur kingitus, mille pälvivad vaid pikaealised – ja need, kelle üks poegadest elab ta enese korteri peal.“
Murdmaad-Jancised elavad Kadriorus südamlikus vanas puithäärberis, kus Kasparil on maitsekas postmodern-pesa ema pea kohal, ema kodu aga on mõnevõrra museoloogilise hõnguga – just niimoodi on hästi, nagu praegu on – aastakümnete eest oma koha leidnud kunstiteosed ja mööbel, afišid ja raamatud – nii turvaline ja paigas.
„Hiiumaal Luidja ranna lähedal on meil terve Janciste vabariik – mõnekümne aasta eest püstitatud majakese juurde on tänu sellele, et mul on ikka tööd ja teenistust jätkunud, ehitatud üha järgmisi. Poegade isa, pianist Valdis elab aga üksinda Lätis. Paradoksaalsel kombel saaksin ma tänase Jancisega üsna kindlasti suurepäraselt koos elada,“ arutleb Mai. „Kui olime noored ja lapsed olid väikesed, oli tal aina töö ja kunst-kunst-kunst. Kuni puhkes minu ja Kuldar Singi vaheline kirg. Loovisiksus ei saa endale kirge keelata. Tunded tulevad ikka täispaketina, ei saa niimoodi tellida, et palun mulle need-ja-need tunded – nood-ja-nood on ebamugavad ja segavad idüllilist tasakaalu. Kõik tuleb korraga. Paraku kannatavad lapsed selle all. Üsna kindlasti. Isegi kui nad on õnnelikud, sest ema on õnnelik – oma tähelepanust ja pühendumisest tuleb lastel ikkagi nii mõndagi loovutada, kui emal on pea pilvedes.
Ei ole ses jagatud ja hajali emas muud halba, kui et vanemas eas tuleb täiskasvanud poegade eksirännakuid ja pereprobleeme jälgides üha ennast süüdistav mõte – kui mina oleksin olnud parem ja traditsioonilisem pereema, oleks lastel nüüd kergem…
Nüüd, jah nüüd saaksin muusikuhärra Jancisega kenasti koos elada ja meie mõlema õhtusele loomingule pühenduda, ent tema peab emotsioonidest hoiduma ja võimalikult tagasitõmbunult rahu säilitama. Tal on olnud viis infarkti. See, et ta üldse elab, on juba iseenesest ime.“
Mai-Estri enesegi elus olemine on ime – sõjaaegse lapsena, kes kolmesena isa kaotas, on ta tundnud tõelist nälga, olnud oma enese kodus kuulirahe all ning pääsenud Siberis napilt vingumürgitusest. Tema sõnul on eestlaste praegune vaesusevirin kummastav, kui meenutada tõeliselt näljahädasid-turvatundeta aegu. Tema ajakirjanikust emale oli laste kasvatamisel tõsiseks toeks balletikuninganna Anna Ekston – Mai oli tema vaimne laps, kes ühtlasi kandis oma teise ema rõivaid – ning pärast Tallinna balletikooli ja Moskva GITISe lõpetamist ka ametit.
Ohvrid kunstile
Eraeluga jagatud emadus pole kaugeltki ainus ohver, mille Mai-Ester on kunstile toonud. Ta ohverdas tantsule ka oma esimese lapse.
„Tegime Estonias „Daphnise ja Chloe“ ja „Medeia“ proove – ja ma ütlesin meestele, et tunnen end halvasti. Mitte niivõrd füüsilises mõttes kui kogu olemuses. Palusin kunstilisel nõukogul esietenduse edasi lükata, kuni laps on sündinud. Mehed ei kuulanud – ah, mis ta ära ei ole, teeme ära… Ja tütrekene sündis kuuendal kuul. Võimalik, et tänase meditsiini abiga oleks ta ellu jäänud. Toona elas üksteist päeva,“ meenutab Mai, kes muutub selle hella teema juures võrreldes tavapärase jõulise endaga väga vaikseks ja vaoshoituks. On valusid, mis ajas ei kao, vaid teisenevad.
Milline ta praegu oleks… Pojadki on ju väga erinevad. Rainer elab vaimuilmas ega oska ema sõnul end kogu oma geniaalsuse juures põrmugi müüa. Ega üheski eluvallas – olgu peresuhted või looming – kompromisse teha.
Helilooja Rainer hüüdnimega Herzog on mitmete progebändide hing – üks nimetus võib olla näiteks „Metro Luminal“, kelle filmimuusikast teatakse ilmselt enim Sass Henno „Mina olin siin“ muusikalist kujundust.
Kaspar on ema sõnul päikeseline seltskonnainimene ja kambajõmm, kes oskab teha endale turgu ja seljatagust. Lapsena joonistas ta koomikseid ning mängis onunaise Helle Karise filmis „Metsluiged“, Eesti kõigi astmete kunstikoolide läbimise järel läks Soome Priit Pärna juurde animatsiooni õppima ning on lisaks arvukatele animafilmidele teinud postmodernistlikke lavakujundusi – ka emale – ning muusika lastefilmile „Röövlirahnu Martin“. Uusim töö on vaadatav VAT-teatris ning riiulites püsib tema looming ka (laste)raamatutena.
„Olgu edu ja varaga, kuidas on – peaasi, et nad napsuga ei liialda. Olen näinud elus nii palju, kuidas alkohol geeniused hävitab. See sai saatuslikuks mehele, keda kirglikult armastasin – Kuldarile. Ja mu vennale Allanile. Mu õde ja vend Kai ja Ivo on reaaltasandil tegusad ja tublid, andekad ja edukad – meist kõige võimsam oli arhitekt Allan. Tema mõistis absoluuti. Ent ei osanud seda üldsusele niimoodi esitleda, et see oleks vastu võetud. Meenutagem või tema pakutud Vabadusesamba ideed – geniaalne! Ja mis selle koha peal nüüd seisab…
Ent need alkoholikogused, mida mu vend tarbis… Oi. Selles ei ole mõtet süüdistada ühtki naist ega riigikorda. Inimene teeb oma elust ikka ise selle, mida teeb. Ja kui tegemata jätab, eks siis tuleb järgmisel korral uuesti tulla ja ära teha.“
Väekohad
Mai vajab ja leiab meie planeedil väekohti, need jõuavad otsekui ise tema juurde.
Ta suvitas aastaid Hiiumaal ning tundis sügaval nõukaajal Luidja metsakohas, et see meeldis talle sel saarel ja ilmselt kogu maailmas kõige enam. Nüüd on poegadel ema maja ümber oma pesad, nii et saarekese peale Luidja jumalike valgete liivade veerde ongi kujunenud Janciste vabariik.
„Hiiumaa tõmbab Eesti kultuurirahvast. Mina suhtlen teiste sel saarel resideerivate loomeinimestega põhiliselt praktilisel-logistilisel tasandil. Kui Roman Baskin sõidab Hiiumaale, pakin end kui autota tegelast talle kaasa. Ja siis me püüame mitte kunstist rääkida – seda saab Tallinnas niigi küll ja veel,“ nendib Mai. „Küll aga on Ave Alaainu tõeline suhtlemisväärsus. Jalust ära – ja ikka nii entusiastlik, lootusrikas, unistusi tulvil – tõeline Ave Vita! Elagu elu…
Minu praegune väekoht, kus juba mitmendat lavastust loon, on Joškar Ola. Esimene lavastus seal oli „Carmina Burana“. Sellest ajast õppisin sinna planeedi väepunkti lendamist ootama ja nautima.
Meil on sellest Marimaa metropolist nii väga palju õppida. See on vähemalt sama väeks piirkond kui Maarjamaa. Õpetlik on, et niinimetatud peateedelt kõrval asumine ei muuda Marimaad vähimalgi määral provintslikuks. Ja linnastumine ei vähenda ürgväge. Mis peamine – pole vaenu. Sellist jagelemist ja lammutamist, nagu meil, seal maride ja venelaste vahel lihtsalt ei ole. Õppigem ometi!“
Mai oskab hinnata ja analüüsida, sest on loonud ja lavastanud Bulgaarias, Saksamaal, Poolas, Rootsis, Itaalias, Soomes, Hispaanias, Kreekas, Venemaal, Lätis, USAs ning puutunud tihedalt kokku nii Barõšnikovi kui Oksa-Eduri tandeminga.
Kompromissitu
Mai lavastas seal ürgsõbralikus väepunktis „Meistrit ja Margaritat“. Ta oli mõneks päevaks Kadriorgu tulles nõutu selle pärast, et kunstnik jutustas oma eskiisidega hoopis teist, tema omaga ühitamatut lugu. Ning kinnitas et kunstis on kompromissid mõeldamatud. Nii, nagu ei tunnista kompromisse ka tema armastatud vene klassikud – eriti eelmise, Eestis lavastatud „Kuritöö ja karistuse“ puhul.
Kolmnurgas Marimaa-Kadriorg-Luidja veedetud suvi pole maestra jaoks kompromiss, vaid ainumõeldavalt täiuslik elamise vorm. Hiiumaal kogub ta pärast Joškar Ola triumfi – mille tema lavastused reeglina pälvivad – jõudu ja energiat, mõtteid ja tasakaalu järgmise lavastuse jaoks, mis on taas kompromissitu ja komplitseeritud.
„Hakkan Estonias „Petruškat“ tegema. See on selles mõttes keeruline tegemine, et Estoniaga on keeruline töötada. Priimaballetti – nüüdiskeeles öeldes staare – pole. Pole peale kasvatatud, kes olid, on minema lastud. Ma ei karda seda öelda – intriige ka ei karda – olen elus nii kuumast paksust läbi ujunud, et ei kardagi vist midagi muud kui et mu kallid pole mingil põhjusel õnnelikud. Kes on vähegi Tiit Härmi ja Ülo Vilimaaga kokku puutunud, mõistab, millest räägin,“ muigab Mai.
Tema teadlikult eba-euro apartemendi kempsu seinal on Tubina „Krati“ plakat. Mõnusasti. Ning Mai seinad ongi mitmeti kõnekad. Ta on rahul otsusega, et poisid sündisid suhteliselt hilja – oli emaksolemise aegadega tema eraelus, nagu oli – vanaemana on tal nüüd aega ja võimalust olla täpselt selline, nagu ta tahab. Lapselapsed võivad vabalt seinale joonistada.
„Oma praeguse loomingulise põlemisega tõestan, et 75aastasena on täiesti võimalik täiel võimsusel kunsti teha. Jälgin rõõmu ja uhkusega oma poegade saavutusi. Kui nüüd ise vaid selle igatsetud rahu ja tasakaaluni jõuaks… Ütlen seda lauset vist ainuüksi meie kohtumisegi ajal seitsmes kord, eks?“ naerab Mai. „Rahust ja tasakaalust absoluudini, valgustumiseni ja Allikani on nii natuke minna. Ja ma nii tahan.
Kindlasti oleks üks võimalus selleks kloostrisse minna.
Ei, mitte nunnakloostrisse – need on variserlikkust ja intriige täis.
Kuhugi Tiibetisse või Indiasse näiteks.
Ent see jällegi oleks põgenemine. Ühest küljest võtan ka sinna iseenda ju kaasa. Teisalt on palju suurem saavutus jõuda tasakaaluni siin ja praegu enda sees – mitte kusagil isolatsioonis ja sund-keskendatuses. Kuna mul on sellest täiusest ja valgustusest veel nii palju puudu, tundub, et tuleb pikk ja tegus elu.“
Liigutaval kombel väidavad Jancise-poisid, et nende ema on ka loomepalangus, üleni oma sündivas lavastuses põledes maailma kõige rahulikum ja tasakaalukam inimene.