02. august 2013
Diana Tarand – armastus käsib alati kõiges aus olla
Kati Saara Vatmann
Diana (46) on pidulikult nimetades Pärnumaa tänavune aasta ema ja Kaelase käitumishäiretega laste kooli direktriss. Argipäeviti on ta kaheksa lapse ja peagi juba kolme lapselapse vanaema ning lamba-küüliku-maasikakasvatustalu perenaine.
„Minu elu- ja emaduskogemus, haridus ning loomakasvatus on viinud karmina näivate järelduste ja üldistusteni, mida eluliselt vilumatutel oleks tarvilik teada ning paljunäinutel kaasa mõelda,“ jagab Diana meiega tähelepanekuid ja ideid, mis on praeguses ajas ühised ja üldised ning viivad edenemisele. „Tõsi, ma pole ei ema ega õpetajana täheldanud, et keegi õpiks teise kogemusest – oma vead teha ja valud tunda on vaja meil kõigil ning teiste eest me probleeme ka uues heas ilmas ikkagi lahendada ei saa. Seal kohe eriti mitte. Ise!“
Seitse sõnumit
Esiteks rõhutab Diana, et inimesel on mitte ainult õigus, vaid kohustus lähtuda oma otsustes ja tegudes iseendast. Samavõrd kui varasemates aegruumides tundus olevat piinlik ja ebaviisakas alustada lauset sõnaga „mina“, on nüüdseks inimestele kohale jõudnud, et Mina ongi see ainus ja olulisim, mis inimesel Maale sündides kaasas. Isegi kui iseenesest lähtumine näib mõnel hetkel isekas, julm või muul moel mõistetamatu.
Teiseks: „Mitte kedagi – ei oma meest ega lapsi – ei saa muuta. Me võime püüda oma kallites välja tuua nende parimad omadused. Ent kui nende olemus ja käitumine meile siiski ei sobime, haagime nad rahulikult ja tänulikult endast lahti – mitte kedagi pole vähimatki põhjust vägistada. Täname, naeratame ja läheme laiali.“
Kolmandaks – erivajadustega inimesi, kuidas neid vastavalt diagnoosile ka nimetada, ei tohi kunstlikult ja jõuga tervesse karja suruda. Mitte ükski teine loomaliik ei tee nii – kõik kannatavad selle eksimuse all ning liik sureb välja. „Mis iganes on põhjus, miks sünnib järjest enam erivajadustega – käitumishäirete, vaimse puudega, ohjeldamatuid-keskendumatuid ja agressiivseid lapsi. Kas on põhjuseks keskkonna saastatus, kemiseerunud toitumine või kosmiline peenmateeria. Või tingib erivajaduste arvukuse see, et aina enam neid, kes olnuksid loodusliku valiku korral sigimatud, saavad järglasi. Ehk on põhjus ka eriliste jõuline ühitamine tavalistega – nii saavad ju nemadki paljunemise õigustuse, võimaluse ja innustuse. Igatahes tähendab häiretega isendite poputamine põhikarjas seda, et näiteks lammaste puhul nõrgeneb niimoodi kogu kari kuni hääbumiseni. Mitte ainult sellepärast, et sel juhul need äpud ka sigivad – ka sellepärast, et õpetajate-kasvatajate-hooldajate kogu tähelepanu kulub erilistele, normaalsed jäävad tähelepanuta ega saa täisväärtuslikult areneda. Progressipidurid!
Neljandaks – sama seadus kehtib ka ühiskonna kohta. Kui süsteemi ei saa muuta – ja mastaapseim näide oli kasvõi Gorbatšovi „uutmine“ enne süsteemi lõplikku krahhi – tuleb see lammutada. Olgu jutuks kriisist kriisi vankuv valitsus või hangunud koolikorraldus.“
Viiendaks meenutab peagi üheteistkümne lapse (vana)ema, et naised ei saa seniseid moodustisi lammutada oma elu hinnaga – first things first on naiseliku alalhoidlikkuse põhimõte, tänu millele inimkond igasugustest sõdadest-revolutsioonidest eluga läbi on tulnud. Kui süsteem on talumatu, aga hetkel muudetamatu, siis tundlikud-teadlikud-ärkvel naised taanduvad koju ja kirikusse, kuni aeg küpseb.
Kuuendaks pole meil jumalike olenditena õigust lasta kellelgi oma hingerahu ega naiselikkust surnuks lasta tallata – kui mees petab, alandab ja ise samal ajal meie püüdlusi ja arengut eirates stagneerub – nägemist!
„Seitsmendaks selgub küpses eas, et Tammsaarel oli tõepoolest õigus – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Mina valisin oma praeguse mehe absoluutselt kaine ja kiretu kaalutlusega. Kuna esimene ei kannatanud välja minu toimekust ja haritust ning kompenseeris seda üha uute kõrvalsuhetega, läks mu usk-lootus-armastus korraks katki – ja siis taastus targemana. Nii – uus mehekandidaat oskab ja tahab tööd teha. Armastab mind. Sobib. Nüüd sobib nii, et ühist kodu luues, karja kasvatades ja lapsi saades-sirgutades on tulnud ka armastus! Aitäh, Tammsaare – ongi niimoodi! Kujutate ette, minu mees tuleb traktorite ja ehituse pealt täiesti omal algatusel minu juurde, kallistab mind ja avaldab armastust. Kui see pole õnn, mis siis üldse on? Kusjuures meie poeg – minu kaheksas laps – on kinnitus väitele „kes kannatab, see kaua elab“ ja oma perekonnanime poja kaudu edasi
kannab. Seitsme venna ema Aleksis Kivi raamatus ei jõudnudki kaheksanda, kauaoodatud tütrekeseni – nagu ka Undseti „Kristiina Lauritsatütre“ Kristiina oma poegadeküllase rüpega. Mina jõudsin kaheksandani – tänu taevale! Ja armastusele.“
Mina tahan!
Diana, kelle indiaaninimi võiks olla Arukas Äraootaja või Töökas Taluja, söandab täiel rinnal hüüda: „Mina tahtsin lapsi – iseenda pärast olen neid tahtnud!
Iga mu laps on sündinud selleks, et mind arengus väga olulisel määral edasi viia. Mina olen nad oma ellu kutsunud. Ja siinkohal pole midagi rääkida kodanikuteadlikust iibe tõstmisest – ammugi mitte sellest, et pedagoogiproua ei oska kontratseptiive kasutada. No andke andeks.
Samas on mulle siiski kuidagi liiga oluline, et külarahvas ei arvaks, et ma pole abivajav ohmu. Viimasest okupatsiooniajast on jäänud eelarvamus, et lasterikkus võrdub sotsiaalse saamatusega. Samas on ka sellel kompleksil edasiviiv jõud – olen igal juhul hakkamasaamise nimel aina juurde õppinud ja vähemalt kolme ametit korraga pidanud. Tuleb tunnistada, et kahe abielu vahelisel ajal olin elu efektiivseim – kõik oli üleni ja ainult minu kontrolli all. Ent sobiva ja tõelise mehega on siiski parem – et mitte öelda parim.“
Diana on avastanud iga lapseootuse ja uue isiksuse saabumisega seoses, et kõik lapsed on seda nägu, milline oli ema elu ja hingeseisund teda oodates – seega pole samade geenikombinatsioonide kiuste ühe paari lastes just väga palju sarnast:
Sigrid 23 – eneseteadlik, põhimõttekindel, andekas
Aino- Silvia 22 – heasüdamlik, sihikindel, õrn, nutikas
Melika 20 – heasüdamlik, õpihimuline, naerupall
Melani 20 – suure hingega, väga musikaalne, kaalutlev
Carolina 16 – õrn, lahtiste kätega, andekas, hea suhtleja, aktiivne
Maria Mirjam 13 – habras, hell, abivalmis, kaastundlik
Emma Kristiina 5 – vahva, empaatiline, rõõmsameelne
Verner Rein 6 k – rõõmurull, rahumeelne
Lapsi iseloomustada polegi nii lihtne- kõiki tüdrukuid iseloomustab veel ühisnimetaja –töökus ja tarkus, ligimesearmastus ja hoolivus. Palju on nende hinge muserdanud lahkuminek ja minu oskamatus oma valu tagant näha lapse hinge. Aga ma armastan neid piiritult (mitte pimedalt)! Ja ma tean tänu neile kaht väga olulist baastõde: lapsed teevad meile kõige valusamalt haiget, sest löövad südant seestpoolt – ning kerge on lõpetada, proovi sa alustada – see kehtib kõiges.
Viimane lapseootus oli seoses ea ja teenekusega füüsiliselt raske – ja eks Verner Rein sündis ka suurima eelkoorma otsa. Pärnumaa aasta emal oli kaheksanda lapse sünniks lisaks lastele ka lammastest, jänestest ja mustadest kassidest koosnev loomapere hallata ja talu arendada.
Samas oli Verneri tulles ka kogemustepagas suurejooneline ning peatas ühtlasi ringitormamise. Häädemeeste tagant Soometsast Halinga taha Kaelasele polegi nii lühike maa. Nüüd seob Dianat päritolu-vallaga veel vaid viimne maasikapõld.
„Poja tulemine oli eriti planeeritud ja teretulnud – see peatas mu tuuleveskitega võitlemise. Võid ju tahta neid va hangunud süsteeme muuta ja projekte käivitada, aga kui see võtab tööpäevast enamuse tunde, ilma et enam jõuaks õpilaste, käsitöö ja kunstiga tegelda, kaob vaim võimu alla – ja lõpeks ei käivitu selle hoogsa paigalmarsi peale ka projektid. Seega kinkis pojakene mulle lisaks kõigele muule heale ja ilusale ka kindla sissetulekuga mõtlemisaja,“ tunnistab Diana. „Suurim õnn ja edu oleks oma koju töökoha loomine – kogu pingutuse tulemusel peaks talu hakkama nii palju sisse tooma, et saan kodus töötades ka rahaliselt pere eelarvesse panustada, nii et ka mees ei peaks kodunt ära ehitamas käima. Praegu tekitab Reinu palgatöö mulle topeltkoormuse – pean tunnistama, et mõnel hetkel tahaks appi karjuda: leitsakus ja putukapilves maasikaid rohimas, oma noorimad pluss lapselapsed sabas – ja siis jooksevad näiteks lambad karjuse maha, misjärel jooksen mina…“
Diana on nii enda kui oma laste puhul kogenud, et uute beebide sünnist pole oma vanematele kunagi võimalik õigesti teatada. Oma esimese raseduse puhul saabus ta vanemate juurde tulevase mehe ja šampanjaga, et saabuvast lapsest ja abiellumisest teatada – vanemad keerasid selja ja vaikisid.
„Kui mu 17aastane tütar teatas, et on sedapsi, jälgisin kogu emotsioonidetulva all, et jumala pärast tema emadust ei solvaks ja teda sellega ei mõtte, sõna ega teoga üksinda ei jätaks,“ meenutab noor vanaema, kelle pesamuna on kahest lapselapsest noorem. „Ent kui üks töötuna mõnulev noor mees teatab mulle juba teise lapselapse sigitanult, et kurg toob mulle sünnipäevakingituse, pean paratamatult küsima – mis selles kure paketis siis seekord veel on – ennast veel enam ületav vanaema, kes muu?
Lastelt olen õppinud distantseerumist – nii siis, kui üliöko eluviis tegelikkusest liiga lahku käärib kui siis, kui majas figureerivad mõnda aega mustad küüned-huuled-juuksed – aga mõningane distantseerumisõpe on siiski veel läbimata. Ja seda muudab keerukamaks fakt, et kui lapsed on minu mõjuväljas, muutuvad nad sekunditega minu mõõtkavas normaalsemaks – milline vastutus…“
Loomad on lahti
Tohutut vastutust elu ees kehastab ja meenutab igal hetkel ka Diana lambakari, keda naine valdavalt üksinda hooldab, sest mees peab perele paratamatult raha teenima. Seega on sagedased juhtumid, mil lambukesed jooksevad karjuselindid pehmest rabaäärsest maastikust välja ja sooritavad naabritele eriti soovimatuid üllatusvisiite, väga tema ja ainult tema rida. Olukord, kus ta maasikapõllult, oma noorimad lapsed pluss lapselapsed sabas, lambarajakaid püüdma sööstab, on ses mõttes muudetamatu, et abikäsi teatavasti Eesti külades eriti võtta pole. Mispeale naine hõiskab eluterve reipusega: „Aga mul ongi just umbes viisteist viimast titejärgset kilo vaja maha võtta!“
Mingil müstilisel moel jõuab mitme kõrgharidusega naine käsitsi lambavillad pesta, lõngaks vahetada ja kõigile lastele emmesoojaks kududa ning vastutasuks saab nende ürgsete töödega kaasneva sügava meditatsiooni, mida linnarahvas raha eest gurude juures õppimas ja harrastamas käib.
Me peame tegema seda – ja võimalikult ainult seda – mis õnnelikuks teeb ja ära tasub,“ õpetab Diana ja silmitseb samal ajal murelikult lapsi, kes batuudil hüppavad. „Meil oli koolile pruugitud batuuti saades kohe neli luumurdu majas. Ameerika kõige naljakamad koduvideod sulevad kaamera, kui algavad valukarjed ja saabub kiirabi. Kaamera ei näita ka, mis toimub üles-alla loksuvas peaajus. Just erivajadustega lastel, keda on nüüdis-ilmas aina enam, ei tohiks pea mitte üldsegi sel kombel rappuda. Olgu hüperaktiivsed või autistid – igasugune loksumine on täiesti aut.
Lapsevanemaid on vaja hoopis järjekindlalt ja valjuhäälselt loksutada, et nad asjatult õpetajaid ja teisi lapsi ei loksutaks oma eriliste lastega, kelle probleemi nad üha massilisemalt kas eitavad või trotsivad, sest ühiskond soosib seda. Jah, puudega lapsed on ühiskonna loomulik osa, ent nendega ei tohi tervikut ja terveid terroriseerida. Ja erivajadustega laste vanematel pole siinkohal põhjust solvuda.
Miks me (see kehtib laste kohta, enamik täiskasvanuid suudavad end motiveerida) tunneme haiget inimest, kelle kohta on käibel kümneid inetuid sõnu, silmitsedes tõrget, isegi vastikust – olgem ausad? Instinkt käsib seda vastikust tunda, inimkari sureks muidu välja. Ühtlasi on see tunne ka peegel iseenda ees – nii, nagu kõik meie tunded kutsuvad pidevatele väikestele rännakutele iseendasse. Ja läbi enese inimolemusse.“
Suurte rännakute juhendamiseks soovis Diana õppida holistiliseks terapeudiks. Ta tunnistab, et sedalaadi koolitus on olnud aja- ja rahamahukas õppetund – kui õpitud ametit läheb aina enam vaja, siis kogemus katkiste klammerdujate kogumiga tuli lisaboonusena. Ka seda oli vaja teada saada. (kusagile siia õpingute katkestamise põhjus ja soov kunagi jätkata)
Katkiste klammerdujate ajastu lõpp
Diana rõhutab, et märkamine ja kritiseerimine pole mingil juhul vingumine – see peab viima konstruktiivsete järelduste ja tegudeni. Nii ka tõdemus, et vaimsete praktikate ümber kipuvad kogunema katkised isiksused, kes lähevad vägede valitsemist õppima justkui teiste abistamiseks, ent tegelikult vajavad eneseabi ning klammerduvad kramplikult guru külge, kes esimesena ette satub.
„Samas ei saa kedagi sundida. Ei ennast ega kedagi teist. Vaatan nukralt, kuidas koduväliste eeskujude külge klammerduvad nooredki ei austa ega hinda oma emade-vanaemade teadmisi-kogemusi. Milline raiskamine! See tuleneb ilmselt ka nõukogude okupatsiooni taagast, mil pere polnud miski. Ameerikalik massipsühhoos süvendab omakorda perekonna ja traditsioonide alavääristamist ja vanemliku armastuse vastu võitlemist politsei, lastekaitse ja advokaatideni välja. Millisel pöörasel ajal me siiski elame… Ja milline õnn, et olen lisaks kuldaväärt emadusekogemusele ka eripedagoog ja vaimsete praktikate valdaja.“
Oma ema kaotas Diana ALS-ile (AMÜOTROOFILINE LATERAALSKLEROOS) pea kaks aasta tagasi – sellele eelnes aasta arukat hüvastijättu ja emalt õppimist, enne kui hilja. Koolitundide hulka kuulus traditsiooniliste oskuste ja koolihariduse ühitamise kunst. Perekonna ja ühiskonna valutuma sidumise tarkus – arukamalt kui varasemate
põlvkondade aegu. Teooria ja praktika omavaheline sobitamine igas eluvaldkonnas. Ning ka oma töö ja emaduse pealt suudab Diana enamvähem kõigile nõu anda tasanditelt „seilasime, teame!“ ja „kaugelt paistab paremini“.
„Tänulikkus ei tähenda valvsuse kaotust,“ manitseb Diana, Soometsa küla Mäeotsa talu matroon. „Meil on käsil suurepärane seis – kõik õnneks vajalikud killud on olemas. Paljudel on need ka üle vaadatud ja sorteeritud. Nüüd, sõbrad, laskem kuitahes kõvade gurude käest lahti – tänagem õpetuse eest – ja pangem end kildudest ja kogemusest, armastusest ja aususest kantuna uuesti kokku. Me kõik!”