29. juuli 2013
Eesti raskeveohobune
Nii suur ja kaunis – kes sa oled ja kust sa tuled?
Kogu planeedi Maa kõik raskeveohobuste kasvatajad ja imetlejad selgitavad oma suurt ja kaunist eelistust sarnaselt: hobune peab olema suur – väga suur – siis on tema jõud ja jumalikkus eriti täiuslik, siis on rahuldus temaga koos kulgemisest ja ühisest tegutsemisest eriti kirgas.
Kui muistsete aegade inimesi tõmbas hobuse poole eelkõige elujanu – koostöö taltsutatud hobusega suurendas ellujäämise võimalusi – siis tänast inimest võlub hobune kui taevane saadik. Tema võimas kogu on üleni otsekui suur antenn, mille kaudu inimene saavutab otseühenduse kõiksusega – selleks pole vaja hobuse selga ronida ega isegi mitte teda puudutada – piisab tema vaatlemisest ning inimene satub sujuvalt meditatiivsesse siin-ja-praegu seisundisse. Hobuse silmades on terve universum ning neisse silmadesse vaadates tajub inimene oma osadust sellega. Selle majesteetliku gigandi liikumist jälgides tajume vabadust ja seda, et kõik on võimalik ning kui elurõõmsalt lendav hobune – kas siis meie silme ees või meiega sadulas – veenab meid elu ilus, siis pöörabki maailm meie poole oma parema poole. Hobune õpetab meile kosmilise külgetõmbeseaduse tegelikku toimimist.
Hobune on Suur.
Inimesele kui füüsiliselt suhteliselt mannetule loomaliigile tundub isegi poni mõõtu hobune või eesel suur ja eriline – saati siis tõeliselt suur hobune. Kuna hobune on otsekui eriti tundlik ja peen antenn, mis ühendab inimese nii Loojaga kui tema enesega – see võrdlus pärineb Margrit Coatesi võrratust teosest „Ühenduses hobustega“ (eestikeelsena Pilgrim Books 2009) – asetab ta inimese ette otsekui peegli. Hobust vaatlev inimene saab tuttavaks iseendaga – ta näeb peeglis kas austust ja armastust, usaldust ja arukust või hirmu ja tuhandet ohtu. Mida suurem on peegel, seda täpsema luubi alla satume.
Nii inimene kui kõik teised loomad on Jumala loodud vabad olendid. Erinevatel Maa rahvastel on olnud üsna sarnane põhjus hobuse kodustamiseks või alistamiseks – kuidas seda just nimetada. Indiaanlased nimetavad seda hobuselt teene laenamiseks – analoogselt maa laenamisega – mitte omastamiseks ega omamiseks. Kodustamise või laenamise põhjus on inimese abitus. Looja kapriisi tagajärjel on ta teatavasti äpukene, kes vajab lisaks looduslikule täiendavat katet, ei saa hakkama toiduga, mida loodus talle lihtsalt, küttimata-töötlemata võimaldab, eeldab elus püsimiseks lisa-sooja – ning kõigi nende teistest loomadest erinevalt armetute eluks-kõlbmatuste kompenseerimiseks on tal tarvis lisajõudu, mida hobusel on teatavasti vägagi ohtrasti. Hobuse seljas on olnud nii indiaanlastel kui inglise rebasejahtijatel lihtsam saakloomi tabada. Hobused on hõlbustanud karjakasvatust – kes siis kauboisid või mongoli rändkarjakasvatajaid ei teaks – aidanud vedada küttepuid ja muid koormaid ning jaganud oma rammu nii sõjateedel kui ülesehitustöödel.
Tänapäeval saab inimene hobuselt lisaks ka mitmeid selliseid kummalisi nähtusi, mida varasemate ajastute inimesed poleks ettegi osanud kujutada. Hobusega saab harrastada sporti ja loodusse minna – et mitte arvuti taha ja tehislikesse büroodesse ära närtsida. Hobused tippsportlastena on äriharu. Selle äri pealtvaatajatele aga silmailu. Meelelahutus. Nagu on öelnud Raul Rebane – sport hoiab ära palju halba, kuna inimesed saavad end passiivselt sportides välja elada ja tänu esteetilisele elamusele paremaks.
Kõigel siin ilmas on kaks poolust. Väidetavalt kestab maailm seni, kuni hea ülekaal nii inimeses, ühiskonnas kui kõigis muudes maistes kooslustes on 51:49 hea kasuks. Paraku on ka suurte hobuste taustsüsteemidega sama lugu. Näiteks sõjaratsudega peetud sõjad pole läbi ajaloo olnud peetud ju mitte inimeste ja hobuste tapmiseks, vaid õilsatel eesmärkidel – territooriumi laiendamine hüvede, viljaka maa, maavarade ja tööjõu hankimiseks. Või siis tänane hobusekasvatus, mis kingib maailmale ühest küljest jäägitult pühendunud inimesi – teisalt aga kurja kadedust. Nii hobuinimeste omavahelist rivaalitsemist kui kõrvalseisjate võhiklikkusest ja alateadlikust alaväärsusest tulenevat õelust.
Miks põhjustab suur ja kaunis kadedust, õelust ja rivaalitsemist? Sellest nukrast teemast on seoses õilsa ja teeneka loomaga paraku aus ja asjakohane samuti kõnelda, sest nii pidevaid ja tuliseid kirgi kui hobuinimeste vastu ja vahel, pole vist ühegi teise pühendumise ümber.
Hobuste omaniku vastu ollakse kadedad, kuna teda peetakse rikkaks. Ratsanik pälvib kiivust, kuna ta on võimukas ja kaunis. Eranditult igast ajastust ja riigikorrast on jäänud taeva poole sirutuma alfa-isiksuste – kuningate, väejuhtide, ülikute – ratsamonumendid. Neiud ootavad printsi valgel hobusel – ratsutav mees on elegantne ja efektne. Alateadlikult tekib illusioon: kui mees on suuteline allutama majesteetlikku looma, suudab ta ka peret ülal pidada, järelikult on temaga mõtet lapsi saada – ja neiud ongi ratsaniku poolt mängeldes taltsutatud, nagu hobusedki. Neiud omakorda on sadulas istudes kaunimadki kui tantsides. Kuitahes halva istakuga tüdruk on ikkagi kaunim kui see, kes paterdab maa peal. Kuitahes kobav koostöö hobusega toob tüdrukus välja parima. See parandab oluliselt tema šansse võimalikult hea kaasa leida ja maksimaalselt elujõulised lapsed ilmale tuua. Selge, et tüdrukud, kes tallides ja ratsutamise trennides tunglevad, ei analüüsi seda asja niimoodi. Nad pürgivad vaistlikult suure ja kauni poole. Mille muu pärast neiud instinktiivselt ikka oma parima mina sadulasse tõstavad kui et tulevase elukaaslase otsinguil galopeerivad ja plikapõlvest saadik emaks saamiseks valmistuvad. Loodus käsib nii. Ja viib piigad parvedena hobuste juurde: näete, mida ma oskan ja suudan ja kui ilus ise seejuures olen!
Ja ratsa rikkaks kui kadeduse põhjus?
Iga hobusekasvataja teab, et selle majesteetliku missiooniga saab kõike muud kui rikkaks. Saab puhkepäevadeta ja haigusleheta pühendumise, mida vürtsitavad pahatihti koostöö asemel kirglikud konkureerimised hobusekasvatajate vahel. Igaüks on suurem ja kaunim. Nagu võitlevad täkud, väsitavad-nõrgestavad-lõhuvad ka nende täkkude kasvatajad end omavahel sõna, mõtte ja teoga sõdides.
Jageluse tulemusel ei moodustata ühisrinnet, mida oleks hädasti vaja selleks, et ametkondadelt ja Brüsselilt võimalikud toetused kätte saada. Ometi on need toetused hädatarvilikud neile, kes ainult hobusekasvatusega end elatavadki ning muude erialadega teenitut hobundusse kui kallisse hobisse ei investeeri. Ainuüksi kasvandusega tegeleva enesesalgaja – aga seda ju hobusekasvatajad oma elulaadilt paratamatult on – sissetulek on müük. Eesti raskeveohobused ei paljune kuigi ladusalt. Igasuguse hobuse kasvatamine müügiealiseks võtab lisaks teatavasti keskmiselt neli aastat aega. Seega on iga toetus kulda väärt ja nendest mööda jagelemine tõeline enese saba söömine.
Kadedus hobusekasvatajate vastu on tuttav kõigile meist. Kes meist poleks kogenud vaenavat suhtumist – oleme kulakud! – kaebamisi, koplilintide lõhkumist hobuste jooksu laskmiseks, et oleks põhjust kaevata, hobuste sabade lõikumist. Kõrvalseisjad ei kujuta ette, kui palju nõuab suurtele ja kaunitele elamine – neil on paratamatult silme ees vaid see ratsa rikkaks pool. Mis teha, mida suurem ja kaunim, seda suurem on ka hea ja halva kontrast.
Ei midagi uut siin päikese all.
Paljud hobusekasvatajad teenivad hobuste jaoks raha teiste erialadega.
Ka mõisnikud, kuningad ega suured väejuhid ei teeninud hobuste pealt. Hobune oli – ja on – nagu praegu hinnalised autod, põllutöö- ja sõjamasinad, kallis nii soetada kui pidada. Antoine Saint-Exupéry „Väikeses printsis“ õpetab rebane väikest printsi: „Sa vastutad selle eest, kelle oled kodustanud.“ Kui vabas looduses saavad hobused endaga ise kenasti hakkama, siis koplitesse-tallidesse suletud loom ei saa vabalt rännates ise toitu otsida ega looduslikke-loomulikke karju moodustada. Inimene peab olema tema karjajuht ja teda varustama heina ja vilja, veterinaarteenuse ja kabjahoolduse, soojuse, vee ning turvatundega.
Jõukad inimesed peavad oma kalleid hobuseid rendiboksides ja investeerivad lõputult nii hobuste soetamisse, õpetamisse kui võistlustel esitlemisse. Suurtes tallides hoiavad hobuseid ning hobusekasvatuse talusid peavad arstid ja õpetajad, teadlased ja (aja)kirjanikud. Kõik nad kinnitavad ühest suust, et kõik, mida nad teenivad, selle suured ja kaunid ära söövad.
Korterirahvas küll aimab, aga päriselt ei kujuta siiski ette, mida tähendab enesejagamine-ületamine selleks, et haritlasena hobutalu ülal pidada. Eestis on terve võrgustik hobusekasvatustalusid, mis toidavad-varustavad hobuseid oma omanike kõrghariduse baasil. Teraapiatalud ja koolituskeskused, elulaadi- ja loovustalud toimivad suures osas selleks, et ülal pidada ja edasi viia omamaiseid hobutõuge. Nende talude omanikud elavad 50:50. Pool ajast oma kõrgharitud erialatööd tehes, pool tallis.
Ja nende hobusekasvandustegi omanikud, kes on keskendunud hobustele, elavad 50:50 – hobuste kõrval peab suurte ja kaunite toetamiseks olema kindlasti veel midagi – ja palju. Eesti raskeveohobuste kasvatajate rajatud väikeste oaaside põhjal jääb mulje, et suure hobusega toime tulev inimene peab oma enesegi suutlikkuselt olema eriti suur ja kaunis.
Andres Supil on enam kui 80 suurt ja kaunist. Ande Arulal on tema rajatud Ranna rantšos aga lisaks 20 raskeveohobusele ka tori ja eesti hobused ning arvukalt muid looma- ja linnuliike, suur saloon, palksaun ja indiaanivigvamid, et lisaks ühepäevaturismile lastelaagreid ja asutuste-sõpruskondade pidusid korraldada. Viktoria Kaasikul on Nurmenuku puhkekeskuses lõbustus- ja loomapark samal eesmärgil. Enn Rand peab hobustele finantsiliseks ja elulaadiliseks raamistuseks traditsioonilist multifunktsionaalset Maria talu ja lisaks Pärnus Viktoria hotelli.
Neid ettevõtmisi – terveid väikseid maailmu – on sõnadega nii lihtne nagu mängeldes loetleda. Tegelikkus varjab fakte, et Viktoria juhib karguga karates oma suurte ja kaunite kodutalu ka siis, kui mõni hobustest on tema jala kipsi korraldanud. Rene Tarum võtab käsitsi kartulit, et rasked põllumasinad ei kukutaks pinnast koos hobustega läbi Estonia kaevandusest jäänud võlvide õhukeste lagede maa alla. Sümboolne, eks?
Asi see keskus või rantšo või muu raskeveohobuste reservaadi vorm siis pidada on! Aga see tähendab üheksat ametit – hea, kui kümnes nälg pole. Päevast päeva käib aretustöö. Seltsi kuulumine sunnib need inimesed kontseptuaalsetesse kirgedesse mähkunud koosolekute simultaanile. Varsamajandus tähendab pidevat lasteaeda ja noorukitekodu koos kaasneva hoole, vastutuse ja kulutustega. Kui uued hobused on valmis kasvatatud, et see tõug poleks nii ohustatud, tuleb nad saduldada – ning viia ülevaatustele, näitustele, laatadele, võistlustele. Raskeveohobused tuleb rakendisse õpetada. Vastav varustus, mis pärines mõne aja eest küünidest ja aitadest, on nüüd valdavalt vahetunud nii meil kui mujal toodetud uue ja moodsa vastu – hinnad on… nagu nad just on. Ning ette rakendatud hobused viiakse samuti võistlustele, reaalsele tööle ning turiste lõbustama.
Sellel karussellil istuva hobuinimese pere, lapsed ja kodu peavad olema temaga väga samast veregrupist ja ühes hingamises. Muidu tekiksid arusaamatused: miks mõnikord – või sageli – on kodu koristamata, miks kellelgi pole aega lastega koolitööd teha, kuidas nii, et toitumine on juhuslik ja uneaeg olematu. Kui terve pere seda rütmi ei taluks ega eelistaks, siis energiat nii karmi missiooni täitmiseks ei jätkuks.
Vanad energiad ongi lõppemas.
Nii planeedil kui inimestel. Inimesed istuvad reele ja vankrile ja lähevad metsa tuulduma, et ellu jääda – suure ja kauni hobuse pakutava teenuse nimi on sel juhul rekreatsioon ja rehabilitatsioon. Planeedil aga on nafta otsakorral.
Üha aktuaalsem – lähitulevikus aga ainumõeldav – on taastuva energia kasutamine. Päike. Tuul. Vesi. Biogaas. Ja hobune. Nii liikurina, töötegijana kui biogaasi lähtematerjali, sõnniku tootjana. Tänaseks oleme juba ületanud selle lõhe, mille põhjustas nõukogude aeg – hobune oli liigne luksus, kulakluse sümbol ja seega kommunismi vastane, mis siis, et kõigest loom. Nüüd maksab eesti kroon ja hobu jälle loom… tõsi küll, maksab euro. Ent hobusest sai Eestis jälle loom õnneks enne omamaiste tõugude väljasuremist ja viimaste oskuslike aretajate-rakendajate lahkumist taevastesse tallidesse.
Suur ja kaunis kui vabaduse ja olemusliku külluse sümbol viib meid helgesse tulevikku – nii, nagu muistne Egiptuse päikesekuningas Ra lendab üle taeva hobustelt laenatud jõul. Ei ole midagi uut siin päikese all.
Kes on raske eestlase eellased ja sugulased?
Tamsin Pickeral kirjeldab 1999. aastal kirjastuses Parragon välja antud suurteoses „The Encyclopedia of Horses and Ponies“ raskeveohobuseid kui kõikjal maailmas aretatud tõuge, kes sobivad kõige paremini raskeveoks ja põllutöödeks ning erinevad kergetest hobustest nii olemuse kui välimuse poolest. Sajandeid olid nad põllumajandusest ja ka tööstusest lahutamatud ning paljudes maades kasutatakse neid tänini sel praktilisel eesmärgil. Mehhaniseerimine on paljud need tõud kadumisohtu tõuganud. On piirkondi, kus hobused on aga läbi ajastute olnud efektiivsemad kui autod, traktorid ja muud masinad – Põhja-Skandinaavia raskeveohobuseid kasutatakse tänini metsanduses, kuhu masinad ei pääse, samuti on Prantsusmaa viinamarjaistandustes ja habrastes metsades hobused asendamatud. Hobune tuleb toime ebaühtlaste, kaljuste, soiste, looduskaitsealuste maadega, kuhu masinad ei pääse ning selliste piirkondade riigid panustavad hobustesse heldelt.
Paraku kasutatakse Prantsusmaa ja endise Nõukogude Liidu mitmetes piirkondades ning ka teistes maades raskeveohobuseid ka lihatööstuses ja see on viinud nende aretusliku selektsiooni lihamassi, ei ühegi muu omaduse suurendamisele. Hobuseliha sisaldumine ka Eestis müüdavais lihatooteis on üks üsna hiljutine laia kõlapinnaga pahandus, mis traditsiooniliselt hobuseliha söövate rahvaste jaoks kõlaks väga naljaka ja kohatuna.
Õnneks on Inglismaal ja Iirimaal seevastu raskeveohobuseid kergemate tõugudega ristates saadud universaalselt võimekad hobused, kes on eeskujuks kogu maailma hobusekasvatajatele. Peaasi, et neid seejuures liiga kergeks ei aretataks. See on probleem nii kõigi raskeveohobuste tõugude puhul – eesti oma kaasa arvatud – kui teatavasti ka tori hobuse puhul: kui traditsiooniliselt suur ja kaunis aretatakse õhuliseks ja sportlikuks, tekib küsimus, mis mõttes ta veel üldse raske hobune on ning kui suured aretatakse kergeteks, milleks siis kerged on. Kogu maailmas pooldatakse mõistlikku tööjaotust – rasked jäägu rasketeks ja kerged kergeteks. See, et suuri ja kauneid saab kasutada nii veohobustena põllutööl ja turismis kui koolisõidus ja harrastustasemel hüppajanagi, on lisaboonus.
Tõeliste raskeveohobuse tõugude tunnus on kogukas ja jõuline luustik, suhteliselt lühikesed jalad, tugev kael, lai sügav rind ning lühike ja lai selg, mille turi ja laudjas on samal joonel – eritunnuseks selgroole moodustuv renn. Lauge turi ja ümar tagaosa tingib eelnimetatud entsüklopeedia väitel uhkelt kõrge põlvega liikumise kõigil allüüridel. Kõigil raskeveohobuse tõugudel on suurepärane iseloom, arukas ja koostööaldis teotahe ning see on nende kogukuse juures ääretult oluline. Keegi ei taha kogeda ega ettegi kujutada vastu puiklevat ja kurja giganti. Mõningaseks puuduseks võib pidada suurt higistamist ning kui higistav hiiglane töötab mudastes ja niisketes tingimustes, kipuvad tekkima nahaprobleemid. Et reeglina on neil tõugudel karvased jalad, kipub niiskus põhjustama ka jalgade probleeme. Samas on raskeveohobustel olnud läbi ajaloo enim elukutseid – töö põldudel ja metsas, raskete kaupade veol ja rüütlite vedamisel lahingusse ning tänapäeval turistide ja perede lõbustajana, mis on samuti tõsine ja tänuväärne töö.
Raavo Raadiku dokumenteeringu järgi kirjeldatakse ka eesti raskeveohobust analoogselt teiste raskete tõugudega – kuna tegemist on EHSis kasutusel oleva klassifikatsiooniga, on see üldportreest täpsemgi:
– Välimikult keskmise suurusega, tüse ja madalajalgne
– Pea keskmine kuni suur ja suhteliselt kuiv
– Otsmik suhteliselt lühike, nina pikk
– Kael lühike ja lihaseline
– Turi madal ja lai
– Selg lai ja lühike, mõnikord nõgusavõitu
– Rind sügav ja lai
– Roided hästi kaardunud
– Laudjas iseloomulikult renjas ja luip ning suhteliselt suurte mõõtmetega
– Jalad laia seisuga, suurte sõrgatsituttidega.
Tõug paistab silma hästi arenenud lihastiku, tugeva tüseda luustiku ning kuiva konstitutsiooni poolest. Välimiku puudustest on sagedasemad pehme selg, toores konstitutsioon, kitsas käik, pehmed sõrgatsid, saabeljalgsus ja lamedad rabedaservalised kabjad. Eesti raskeveohobused on iseloomult rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised.
Enamuse maailma raskeveotõugude esivanemad pärinevad Prantsusmaa ja Belgia vahelistest mägistest Ardennidest, nende tõug kannab sama nime ning sageli nimetatakse mistahes maadel aretatud tõuge rahvasuus ühtselt ardennideks. Tõeliste ardennide põlvnemine on dokumenteeritud vähemalt alates Julius Caesari aegadest De Bello Gallicos ning nad on antiiksed cobi-tüüpi veohobused. Toonased olid mõnevõrra kergemad kui tänased, äärmiselt rasketeks aretatud, kuna neid pidi saama kasutada ka ratsutamiseks. Nende hiilgeaeg oli 1789.aasta Prantsuse revolutsiooni ajal ning ka Napoleoni sõdades tõestasid nad end hämmastava rahu, vastupidavuse ja ellujäämisvõimega kuitahes rasketes tingimustes. Just nende sõdade ajal Venemaale maha jäänud ardennidest aretatigi vene raskeveotõud. Lüüasaanud prantslastest vene talve kätte omapäi hulkuma jäänud hobused osutusid sedavõrd tragideks, et tulid katsumusest eluga välja ning ilmselgelt said nendest Eesti lähinaabruse karmides oludes ellujäänutest meie ardenni-tuletiste esivanemad.
19.sajandil kujundati ardenni tõug mitmekesisemaks, ristati bulonni, peršeroni, täisverelise ja araabia veredega, et saavutada kindlajalgsus ja kindlameelsus, sõbralik, ent siiski elav temperament. Josée Hermseni hobuste entsüklopeedial (eestikeelsena Sinisukk 2006) on lisada, et ka tollal välja arendatud sama tõu teine, kergekaaluline vorm on siiski raskeveohobune – küll kergem ja elegantsem, ent samuti pikaldasevõitu terve ja tugev tööloom. Ardennide baasil on aretatud pea kõigi teiste Euroopa maade raskeveohobuste tõud.
Raskeveotõugude põlvnemist ardennidest võib kirjeldada ülemaailmse rahvastesõprusena, samajuurse võrgustikuna, kuhu kuuluvaks Andrea Fitzpatricki hobusetõugude raamat (eestikeelsena Sinisukk 2008) loetleb vene Vladimiri raskeveohobuse, ungari murakösi, sellesse võrgustikku kuulub vanatüübiline läti hobune, nii itaalia kui hollandi raskeveohobune, bretooni hobune ning bulooni hobune ehk brabanssoon, samuti auxois ehk berberi hobune.
Teadlased on kindlaks teinud, et Euraasia mandri algseid hobuseid oli vastavalt keskkonnale kolme tüüpi – Equus caballus przhevalski, Equus caballus Gomelini ning Equus caballus, kellest jõuline metsahobune sylvaticus on ilmselt kõigi meie mandri raskeveohobuste eellane. Ehkki Solutré jääaja Equus robustusest põlvneva hobuse muutsid roomlased keskaja sõjahobuseks on temast nüüdseks kujunenud üks rahumeelsemaid ja töökamaid tõuge – otsekui eeskujuks sõjakale inimsoole…
Eesti raskeveohobuse tõu kujunemise kronoloogia EHSi ning veterinaar- ja toiduameti talletatud andmetel, mida on töödelnud ka EHSi funktsionäärid, on järgmine:
1862. aastal toodi akadeemik A. Middendorfi algatusel Belgiast 12 esimest ardenni, kes paigutati Tori hobusekasvatusse.
1911. aastal loodi balti raskeveohobuste kasvanduste assotsiatsioon, mille eesmärk oli ardennide paljundamise koordineerimine.
1913. aastal soetab Virumaa rühmitus hulga rootsi tõugu ardenne, kes paigutati Virumaa ja Harjumaa erinevatesse tallidesse.
1920. aastal organiseeris Eesti Vabariik hobuste registreerimise, et määrata nende hulk ja asukoht. Selgus, et suurem osa ardenne asuski Ida-Virumaal, vähemal määral oli neid Tartus ja Võrus. Põllumajandusministeerium tegi registreerimise tulemusel järelduse, et on vaja kinnitada kolm Eesti kohalikku hobutõugu: eesti, tori ja ardenn.
1921. aastal asutati hobusekasvatajate selts. Virumaa hobusekasvatuse selts Rakveres nimetati hiljem ümber Ardenni hobuste tõuseltsik.
1922. aastal seati sisse tõuraamat ja tõumäärustik, milles 1953. aastani nimetati tõugu eesti ardenniks, kellest sai siis ENSV põllumajandusministeeriumi otsusega eesti raskeveohobune tõumärgiga ER.
Registreeriti 51 täkku ja 207 mära. Eriti suurt tähtsust omistati Rootsist toodud suguloomadele.
1923. aastal toodi Rootsist Eesti riigi raha eest juurde kaks täkku – Orkett 45A ja Orpheus 46A, Hollandist Don Juan 47A ja Belgiast neli täkku – Orfroy 48A, Tabac 49A, Jannot d´Aubreme 50A, Coquet 51A ning aastani 1935. toodi võõrsilt maale 103 ardenni.
1925. aastal kanti 15 täkku tõuraamatusse ning riigi toetusega soetati lisaks 31 mära ja varssa.
1931. aastal loodi Tori hobusekasvanduses Eesti ardennide osakond. Tõuraamatu pidamist jätkas pärast 2. Maailmasõda Eesti Raskeveohobuste Riiklik Aretustõulava.
1953. aastal nimetati ardennid eesti raskeveo tõugu hobusteks tõumärgiga ER.
1968. aasta 18. aprillil kinnitati tõug iseseisvana eksisteerivaks.
1991. aastal läks hobusekasvatus seoses Eesti Vabariigi taastamisega eratallide ja üksikomanike kätte. Hobuste arv oli selleks ajaks vähenenud kriitilise piirini. Eesti Hobusekasvatajate Selts jätkas tõuraamatu pidamist ja tõuaretuse korraldamist.
2003. aastal kanti nii eesti raskeveohobune kui tori hobune ohustatud tõugude nimekirja. Kinnitati nende tõugude päästmise ja taastamise kava.
2005. aastal hakati tori ja eesti raskeveohobuste kasvatajatele toetust maksma.
2008. aastal jõustus põllumajandusloomade aretamise seaduse parandus, mis puudutab uute tõugude tunnustamist ja ohustatud tõugude määramist. See seadus keelab hävimisohus tõugude ristamise teiste tõugudega, et tagada eeskätt tori tõu puhtus.
Kinnitati eesti raskeveohobuse säilitamise ja aretamise programmi parandused. Sugulastõugude kasutamine aretuses sai lubatuks vaid eriloaga, mis antakse välja põhjendatud vajaduse puhul.
2013. aastal on Eesti Hobusekasvatajate Seltsi andmetel Eestis 40 raskeveohobuse kasvataja omanduses 329 looma – neist 13 tunnustatud sugutäkku.
Soome haruseltsi omanduses on 64 looma, litsentseeritud sugutäkud on seal Koit, Vadis ja Valmet.
Kellele teha kummardus suure ja kauni hobuse kasvatamise ja aretamise, rakendamise ja propageerimise eest tänases päevas? Nendele, kes kogunevad tänavu 2. ja 3. augustil juba 19. Eesti raskeveohobuste päevale oma töö ja pühendumise, armastuse ja õigupoolest kogu elu tulemusi näitama, üksteiselt mõõtu võtma, tulevikuplaane tegema ja pidu pidama.
EHSi koosviibimiste ajal hoiavad raskeveokate kasvatajad muide alati punti – istuvad ühes lauas ning vestlevad keset melu tõsistel, elulistel ja olulistel teemadel. Suured ja kaunid, kellele need inimesed elavad, ei luba vähimatki kergemeelsust. Need inimesed, kes lähevad eriti suurte Eesti hobuste teenijatena tulevikku, on Rene Tarum ja Andres Supp, Ande Arula ja Viktoria Kaasik, Enn Rand ja Maario Laas, Silvi Keskküla ja Hannes Kivil, Maksim Vlassenko ja Milvi Kapstas, Ennu Tšernjavski ja Tiina Piirmets, Tatjana Mihaljova, Jüri Pertel ning paljud teised. Õnneks. See on koht, kus pole konkurentsi ega vastandumist. Tohutu panuse suure ja kauni hobuse heaks on andnud paar, kes ise kasvatab massiivselt tori hobuseid – Andres Kallaste ja Krista Sepp. Säilitamist ja edendamist vajava tõu nimel elajate puhul loeb nii arvukus kui suurus. Aus ja õilis hingesuurus kaasa arvatud.