29. juuli 2013
Inglid kaasas
Minu kallis Pille,
võiksin Sinust raamatu kirjutada. Ka praegu, mil suhtleme nii harva, oled läbi ühise eluloo nii lähedal, et see oleks lihtne ja ilus. Need olid kaunimad aastad me elus – 20-40ndad, mil on kombeks lapsi saada, seigelda ja katsetada – ning mida tavatsetakse pidada elu kirkaimaiks. Mis pole tegelikult tõsi – need kaunimad on meil käsil siin ja praegu – ainult et Sina oled nii väärtuslik ja nõutud teekaaslane, et Sind on võimatu enda juurde sikutada. Kui vanaks jääme, tuled mu talusse ja me kirjutaksime ehtsa-lihtsa, elusa-ilusa menuteose kaunist ja inimlikust, hingestatud ja pingestatud Arstist ja sellest, mis selle nimetuse taga leida võib.
Nii raamat kui kirjutamine oleks lihtne ja ilus. Ainult et meie Sinuga ei jää kunagi vanaks. Ja surematud oleme ka.
Üks peatükk oleks meie loos sellest, kuidas Veerikul Jämedate juures klaver õuemurule toodi, noortohter Ehrenberg Valgret mängis ning meie, neiud, laulsime ja tantsisime. Teine peatükk oleks jällegi onu Jaani ujutamine – ühe pidutsemise, ja seda me oskasime! – ajal sõitsime Emajõe äärde ja sidusime Su mehe ümber köie, et ta koidikul ujudes allavoolu ei kanduks – nii hinnalist meest ei saa ju järve kaduda lasta, kes Sind hoiab ja armastab, eks ole. Minu-subjektiivses Sinu-raamatus saab olema nii palju naljakaid meeletusi, mille puhul Sina ühegi patuga… vahele ei jäänud J
Olid nädalavahetused teie üürieraka aias, mil arstide-artistide-teadlaste-loovuritega tunde ja päevi, kuid ja aastaid koos lapsi kasvatasime, sõime-jõime ja üksteise jaoks üliväga olemas olime – või kogunesime meie kommuunist kellegi teiste pool või Su päritolumail Väimelas – või ja või. Mäletad, kuidas tohter Margus läks teie poolt neeru siirdama… Ja kuis Sinu Jaan läks meie poja Riksu jalga õmblema. Mehed ikka oskavad…
Meied-teied on tänaseks nii väga muutunud – ja veel kord muutunud.
Mehed tulevad ja lähevad.
Lapsed, loodus ja loovus – ja hingesõbrad – jäävad. Siis ka, kui eriti sageli ei kohtu – nii kohtumistel kui üksteise peale mõeldes mõistame üksteist poolelt silbilt, isegi silbita. Meenume üksteisele iga päev. Läbi tuhande pisiasja. Tänuga ja liigutusega.
Sinul on väga hästi läinud – lapsed armastavad Sind sellisena, nagu oled – näed, raamatut kirjutame siin Su poiste palvel kõik koos – paljude teiste meiede lapsed püüavad vanemaid omada ja muuta – ja kui ei õnnestu, viskavad ära – võimalik, et oledki tõepoolest nii täiuslik, et Sinus polegi midagi paremaks muuta – sellepärast Su abielu koos püsib ja pojad Sind tingimusteta armastavadki.
Kasvõi laste kaudu meeles püsidki. Kui jamad on majas, meenuvad paratamatult nende ootamised ja ilmaletulekud. Ja mõnd enamatki. Ellujäämised.
Mäletan, kuidas nutsid, kui mu kolmanda lapse – kes nüüd kooli lõpetas – puhul vähk avastati – ja kuidas Aleksandri sündimise ajal mu südame ja anesteesiaga kamm juhtus – ja kuidas Indira sünni ajal kogu mu veri opisaali purki kibeles – ellu jäin tänu Sinule – nii et mis siin enam nutta J
Sajad – vist juba tuhanded – naised saavad Sulle samalaadsel kombel tänulikud olla. Oleme sellest ajakirjades rääkinud, saateid teinud. Paljust muustki – kontratseptiividest ja suguhaigustest, viljatusest ja kodusünnitusest ja sellest kui miski ei lähe päris õigesti. Pehmelt öeldes.
Üks oluline peatükk oleks – eks meie kõrvutistes elulugudes ju ongi – paratamatus, et meie kooskonna kõik mehed olid ja ilmselt on praegugi Sinust sisse võetud. Nii armas ja kaunis oli, kui häbenesid ja punastasid, kui minu tollane mees oli Sinusse armunud. Sind ongi võimatu mitte armastada. Mehest on jäänud tore neutraalne semu – nii, nagu suurem osa meie toonasest kommuunist on uuesti abiellunud ja veel kord ja veel kord ümber istunud – Sind, kirglikult stabiilset, meenutan erinevalt neist ümberistumistest-ämberastumistest iga päev.
Kui minu talus on sünnitusmaja. Kui keegi tuttavatest või lastest on rase ja sünnitamas. Kui laulab Elton John.
Sind meenutab paradoksaalseks tervikuks põimunud veri ja rahvatants, korvpall ja klubiööd.
Peatüki pälvivad Sinu plikalikud pisarad Uppsalas, kui Jaan tegi kaardimängus sohki. Sinu enese võlu ongi, et Sa ei tee sohki. Kindlasti on kiusatusi – aga Sina oled neist tugevam. Lepid stabiilsuse ja kasinusega. Kuninglikult.
Ja oled selle kuninglikkuse tõttu liiga nõutud, et meile kõigile jätkuda.
Tuhnisin mööda vanu albumeid – tänan su poegi, kelle jaoks pilte otsides kogesin võrratut nostalgia-tsunamit – ent Sulle otsustasin kinkida praeguse hetke – kui tsunami alt õue ujusin, jäädvustasin neid, kes esimestena vastu tulid. Puha kuldsed – nii kanad kui Namaste, meie võrratu märavarsake.
Nii paljut tahaks Sinuga jagada – just Sinuga – neid Päris asju – meil on aega veel… Kindlasti. Namaste!
Alati Sinu Kati