29. juuli 2013
Nii hea on mõelda siis…
Kati Saara Vatmann
„…et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on mind…!
Seda laulu kultusfilmist „Siin me oleme“ laulab koos Lauri Nebeliga minu noorem, tänane ooperilauljast vend Lauri Vasar – Kadri Jäätma on kauniks pildiribaks peale vaadata. Ja mu ülemaailmne suurväikevend vaatab minu muinasmaale, mis nüüd juba neljandat aastat siiski Raplamaal, mitte mere ääres asub, pehmelt öeldes mõistetamatult – milline tohutu töö aastaringi, mille nimel, kuidas…
Ikka selle nimel, et kirjutada Tõelisi Tekste – loomade kaudu kanaldada otse Allikast. Õppisin talu pidama ja loomi hooldama, loomandusprodukte turustama ja nende järglasi saama-müüma palju-põlvi-linnatüdrukuna järk-järgult. Kõigepealt olid eelmises talus suured koerad, siis ka hobused. Nüüd olen jõudnud hobuste aretamiseni, kasvatan kihnu maalambaid – põhiliselt villa ja järglaste saamiseks-müümiseks ning maastiku müratuks hooldamiseks, vähem liha pärast – pidevalt pruugib pere toidujäägid lõpuni kolm-neli siga, õu on täis parte ja kanu ning mööda hoovimuru tõstan meeterhaaval edasi ka õhulist puuri kolme küülikuga. Nahad-lihad – aga ka silmarõõm ja viljakas-ehe elu. Ülemaailmsete suurlavade vennale võin rahustuseks öelda – hommikul tund, õhtul tund mõnusat südamlikku toitmist ja talitamist. Kirjatööde vahele sobival hetkel talli ja lauda puhastus. Heinad-viljad ostan ning ühest aastast koos kahe lehma ja kahe kitsega piisas, et otsustada: ka piima ostan.
Ma investeerin kõik, mis teenin, lastesse ja loomadesse – ning nemad annavad mulle otseühenduse kõiksusega, nii lihtne aineringkäik ongi. Ka sellest nii-hea-on-mõelda-siis-laulufraasist on saanud ühe mu romaani pealkiri. Laulust enesest on saanud suvemajaomanike hümn. Enamus maamajade ja suvilate omanikke elab teatavasti tänapäeval enamuse aastast linnakorterites ning sõidab pühadeks, pühapäevadeks ja puhkusteks oma taludesse – vahepealsel ajal laulab eel-ümisetud laulukest ning veenab end, et niimoodi linna ja maa vahele jaguneda on õige.
Neid haritlasi, kes aastaringselt loovus- ja looma- või taimetaludes elavad, on küll üha rohkem – eile õhtulgi istusime mu talu õuemaja terrassil äikest ja sääsetust nautides, südamest südamesse rääkides ning silmal hobuste ja lammaste peal puhata lastes kümnekonna haritlannast talupidajannaga – ent meiesuguseid viie inimese eest rügavaid idealiste ei mõista päriselt ei meie linnasõbrad ega põllumehed-põlised-rikkad. Samal ajal, kui ninasarvikud ja oravad klobivad üksteist ja oravad närivad üksteise kõrisid läbi, on Eestimaa põllumajandus teatavasti taasiseseisvumisest saadik nii hunnikusse kukutatud, et normaalseid väiketalusid kui terviklikke majapidamisi, kogu riiki katvaid ja asustavaid tuiksooni ja inimliku elulaadi reservaate, ei saa õieti olemaski olla. Põlised-rikkad on loobunud ja korterlikku elulaadi tõmbunud – ei jaksa ja pole ka mõtet, kui põhikarja pole vähemalt 200 mistahes liiki looma ja hektareid samuti sadu. Pangad, riik ja Brüssel just väga meiesuguste jaoks pole – ametnikud hakkavad elulaaditaludes ühendatava loovuse ja looduse jutu peale naerma, pangad finantseeriksid ilmselt siis meid-entusiaste, kui riik oleks garant ja seljatagune – ent riigile kui maa- ja isegi Maa-välisele tulnuk-moodustisele on kõik, mis toimub külades, suva ja savi. Niisiis eeldab väiketalude püstihoid üleinimlikke pingutusi, mida väestavad need talud ise.
Ja maal kasvanud muidu-nagu-normaalsed noored nendivad meiesuguste õuedel ringutades: täitsa tore turismitalu ju! Me, uusmaalased, saame vigadest õppides, kahjudega kaubeldes ning pidevas sang-hang-pang-kang riistvõimlemises tuuldudes oma taludest lihad ja nahad, piima ja munad, villa ja loomade-lindude järglased, mina mitte, aga eile siin külas olnud daamid ka kartulid ja köögivilja, ürdid ja puuviljad – võõrandunud maasoola lapsed aga leiavad, et tore turismus, tarbigem!
Istusin ühel leitsakupäeva hilisõhtul, mil oravad olid just paar tükki endi hulgast topiseks teinud – kui elukauge ja inimvõõras see kõik siit metsast Elu keskelt vaadates tundub… – arvuti taha kirjatööd tegema ja tänasin õnne, et pole geneetiline eestlane – ei pea vinguma: palav-putukad-peatariik-peatagemaailm… Talvel tellime taevast lume – ja saame seda aprillini rinnuni. Nüüd on naadid-nõgesed-malts hetkega kannikateni. Nii me siin metsade vahel niidame ja sügame, talitame ja rügame oma vabalt valitud elulaadi teenides. Refrääniks teekaaslaste e-kirjad: pea vastu, suvel tuleme vaatama. Tulevad ka. Just kitkusime mu noorima pärijanna ristiemaga, kes on vähikliiniku raudvara, raudnõgeseid teeks ja loomarammuks. Kirikuõpetajast-politseinikust ristiisa panime samas pannile – ehitas koos meie talumeistriga, kes ei salli, kui talle sulane öeldakse, püramiidi-suvemaja, jalge all suitsev ruberoid ja apokalüptiline lõõsk kuklas. Ellu jäi 😀 Ja meil koos kallite külalistega just sellepärast eriti hea sai, et koos töötasime ja töötades lobisesime – polnud molutamist ega tarbimist, vaid ühine loomine.
Õhtul leidsingi e-postist hea Delfi-kolleeg Madise kirja:
„Kas see, et kena suveaeg on käes, ei inspireeri ometi kirjutama? No et maal on tore elada – pole ummikuid, tüütuid naabreid, kes paneelmaja ülemisel korrusel liiga valjusti telekat vaatavad, suurlinlikku anonüümsust ja magalarajooni elanikku vaevavat mutriks olemise tunnet. Selle eest on aga rahu ja vaikus, udused päiksetõusud ning looduslik äratuskell mingi linnu kujul, kelle häält linnainimesena mina äragi ei tunne. Rääkimata võimalusest teha midagi oma kätega, midagi mis võrsub ja kannab vilja, selle asemel, et toota midagi, mis ununeb selsamal hetkel, kui vajutada Send või Publish – ning teha seda kellegi jaoks, keda sa eales ei näe. Mis sa arvad?“
Väga hästi arvan. Kiidetud olgu Issand, kes laskis tõde sedapidi paista! Meie, uus-maalastest valgustöölised, olemegi just välja kasvamas vihast nii kadedate päris-maalaste kui griller-tšiller-tarbijate vastu – kui varem muutusime mõistmatuse ja siin-me-oleme-ja-ei-maksa-ka-mitte-mentaliteedi peale kurjadeks nõidadeks, siis nüüd on meie töökad luuad õhu puhastanud – meie taludesse tulevad need, kes koos meiega pühendunult ja mõnuga töötavad. Tühitarbijad ajavad lapsed pöördesse ja loomad kaosesse ning lisavad pererahvale gigakoormuse – me pole vaatamisväärsused ning enda turjal telkijaid ei talu.
Väsimus kolmest küljest ümbritseva mere hingusest polnud ainus põhjus, miks Pärnumaalt Rappeli-metsa tõmbusin – elasin neemel, kus talvel olin ainus tuli koduaknas, suvel olid suvilateks muteerunud kalurimajad aga lärmi ja laga, ohufaktoreid ja agressiooni tulvil. Sisemaale õnneks räuskama ja lambaid šašlõkiks varastama, purjuskäsi hobuseid käperdama ja lapsi ohustama ei tulda.
Ent – kulla kolleeg, ei jää siin maisel matkal ka maatööst igavest hunnikut maha. See, mis praegu tärkab, käib söödana läbi loomade seedimise. Sõnnik laotub põldudele ning juurikad-viljad kulgevad sealt läbi inimeste ja muude loomade ainevahetuse. Et jaksaks. Praegu näiteks talveks valmistuda – söödad loomadele, toit endale… Kes ei teaks une pealtki Toe-Tagi laulu, kus Genka pahandab siiakolinud esivanemate peale, kes võinuks oma kromanjoonipeed kuhugi kariibidele viia. Ka mu viienda lapse ristiisa tavatseb laste ees pidevalt vabandada: pakane jah – vabandustvabandust, putukad neh – vabandustvabandust, maailma väikseim keelkond – so sorry…
Mis puutub oma kätega tegijaisse, siis neid pole võtta ei maal ega linnas. Ju kõik loobunud-pettunud peed enda küljes olevad käed soomedesse orjadeks viisid ja müüsid. Siin rügavad rahata vaid väga peremehised natuurid, keda missioon ja vaimustus teeb viievägiseks. Kuna palgalisi käsi pole võtta, panevad magistrid-doktorid tunde ja tunde põldudel ja laudas ise Teenida – koolidirektor Diana higistab Pärnumaal, kaheksas laps vao otsas tudumas, maasikaid rohida ning karjatab ja niidab sadu lambaid. Kirjanik-poliitik Heli hooldab viis tundi päevas oma noores farmis sadu küülikuid. Ma siin müdistan oma hobuste ja lammaste, sigade ja lindudega üksi, lastele töökasvatust andes – mu sulane ehk ase- ja lisamina läks Indigo Tomi Baraka-poe peale joogasaali ehitama, sest Namaste ja Oaasi ümber koondunud väelaulikutest päikeselastelgi polnud ei linnast ega maalt töökäsi võtta.
Tänu kolleegi vaimustusehõiskele – romantika ja rahu, linnulaul ja oma olemine! – vaatasin korraga oma enese muinasmaale värske pilguga. Üksinda müttamine kipub horisondid hägustama – kaugem siht tuhmistub ja märkamismeel juhmistub. Külalised – palun ikka need, kes oskavad ja tahavad koos minuga Teha ja Näha! – annavad põhjuse näidata ja rääkida. Oijah, toonekured hobuste vahel koplis tõesti nagu kodused karjaliikmed, jah, seal eemal hõikab sookurg – ja üleloomulikult kiiret põrinat teeb suurkirjurähn – jumalikud värvused metsas ja kuninglikud taevas… Koos külalistega end tööde kohe kohalt sirgu ajamine tuletab ka endale meelde, milleks see kõik.
Need, kes hoiavad aastaringselt tuld talude akendes ja korstnates ega laula linnas oma suvilate poole igatsuslaulukest, peavad lisaks muinasjutulisele oaasile üksiti ka mõtestatud jõusaali versus linlik-haisev rauaneedmine mõnes spordikeskuses, mille ümber kindlasti mõni kohtuprotsess rullub – ning neil on pidev lähisuhe looduse ja Loojaga. Ränga töö ja loobumiste hinnaga, kohati maoli maas ja meeleheitel – ei salgagi! – tegelikult ju elame tõepoolest Eedeni-aias ja Pühakojas. Suured õigused annavad ka tohutud kohustused.
Meie enese valik, kas õnnitleme või haletseme end. Keskpäevaleitsakus lastega metsajärves kükitades – kui see pole paradiis, siis mis üldse on?! – mõtlesin samal ajal seal sulnis paigas värske Eesti Naise juhtkirja lugedes kaasa Aita Kiviga, kes juhtis tähelepanu tõsiasjale, et remontivajavad talud ei maksa Maarjamaal peaaegu midagi. Kogu Eestimaa asustamine tähendab eestluse elujõudu. Riik – see pole pole üksnes maanteed ühest linnast teise.
Ja õnneks jääme oma sõpradele-teekaaslastele-suvekülalistele oma taludega meelde. Meie võrgustikuga tuleb ka tuleval talvel kindlapeale uusi haritlas-misjonär-ühinejaid – turg on tõesti talusid täis. Riik peaks mehiselt panustama sellesse, et neid ostetaks-taastataks-rajataks-aastaringselt asustataks – ent kogu aeg käib mingi maaväliste olendite oravajaht ja ninasarvikute romuralli. Kõik need omakohtud ja pressikonverentsid, mida praegu Tallinnas peetakse, tuleb büroo-akvaariumidest tegelikult tuulduma tuua – siis klaaruks mutsukene peest pähe tagasi – isegi potililled viiakse suveks õue. Konditsioneeritud-kemiseeritud taimekesed vilja ei kanna.