14.-15.juuli

Mul pole kunagi nii õrna ja tundliku, pehme ja alluva musiga ratsut olnud kui Battaya. Pärast Kuke Maie ratsakoolis veedetud kuud tuleb ta väikese sõrme puudutuse peale ratsmesse ja tugevama tõmbe peale hakkab usinasti taandama. Ja pole olnud nii tundliku küljega hobust – grammike tasakaalu ja surve muutust viib ta sääre eest ära astuma. Tahaksin, et ka Brigita seda kogeks.

Oli unelmate pühapäev – kõik loomad-linnud rahulikud ja leebed, terved ja alles (vikipeedia kasvatab endale usinasti pärissulgi kõikseemees) – ratsutasin Tajatajaga, kes sai minutiga aru üldisest põhimõttest, mida me teeme, teise minutiga, mis peensused meil plaanis on. Homme teeme sama tund aega varem, sest peensuste lõpuks olid meil mõlemal nahad märjad ja hall parmupilv ümber.

Pöördusin üle nädala tagasi surnumere kristallide ja DeSheli footoni juurde – oli kohe selline tunne, et tahaks jälle parimat-juutidelt oma organismi installida – shalom!

Kirjutasin Käteka kolmandat, valvasin, et Indi ja Aleksanni hambaid peseksid, jätsin kuulamata sumina, kuidas saevõtmed on kadunud, relakas Kareka käes ja palav – kes käskis kuu aega elumerelainetada, riistad laiali laenata ja keskpäevani magada. Punkt. Urr. Poh…lad, ausõna.

Seda pohlam, et nii Pegasuse-kirjastusest kui Avatud Ateljeest tuli suurepäraseid töö- ja loomeuudiseid. Ja Aili kirjutas Haljalast, et eesel ja lapsed on koos õnnelikud ja paigas, koostöised ja totaalselt üksteist leidnud. Aitäh, Jumal, et seekord tõeliselt kodus olid

Peeter Liiv tsiteeris täna Oshot:

Enne kui mõelda, kuidas armastust saada, hakake seda andma. Kui te annate, siis te ka saate – ei ole teist võimalust. Inimesed annavad väga vastumeelselt ja kui nad seda teevadki, siis ainult selleks, et saada. Nad on peaaegu nagu äritsejad, kes püüavad saada rohkem, kui annavad. Armastus aga pole bisness, seepärast ärge suhtuge sellesse nagu äritseja. Vastasel korral lasete käest oma elu ja armastuse ja kõik, mis selles kaunist.
Äri – see on kõige vastikum asi maailmas, vältimatu pahe. Olemine ei tea ärist midagi – puud õitsevad, tähed siravad ja keegi ei nõua teilt, et peaksite selle eest maksma.
Niisiis – hakake andma. Alul on see raske, alguses tuleb võidelda oma saamisega. Ent iga samm viib järgmise sammuni ja varsti hakkab jõgi voolama.

OSHO

Ja Merike Stabrovski sõnastas meile kõigile vajalikusobiseva mantra:

Iga päev tuleta endale meelde:
Oma elus olen ma maha pidanud mitu rasket võitlust. Mul on olnud viletsaid suhteid ja halbu sõpru. Ma olen teinud miljon vale otsust. Vähemalt. Kuid ma mõistsin, et olen teinud seda seepärast, et mul oleksid mu sõbrad ja et mu suhted toimiksid. Samas ma ju ka tean, et ma ei saa hoida inimesi enda ümber kogu aeg rõõmsana. Tihti olen ma seda teinud enda rõõmu arvelt. Kuid nüüd elan ma endale. Hoides oma eneseväärikust. Ma ei ela selleks, et täita teiste lootusi. Ma ei lase inimestel ennast võtta enesestmõistetavana. Ma ei ole enam ohver kellegi tujudele või soovidele. Ma ei ole selleks siia ilma loodud, et minuga manipuleerida. Ma olen vaba hing ja ma olen õppinud ellu jääma ja elama oma tingimustel. Ma ei murdu ka siis, kui sa proovid mind murda. Õigemini proovid murda minu vaimu. Ma ei ole kellegi isekuse ohver. Ma olen unikaalne. Minu iseloom on unikaalne. Ma olen enesekindel ja ma saan oma eluga ise suurepäraselt hakkama.

Super!

*

Ja pühapäevast sai esmaspäev

Mõtlesin esmalt viriseda, et Maie ei jõudnud eile õhtupoolikul siia – aga tänu sellele tegin enne Tallinnasse-sõitu tunnise uinaku, mil poolune piiril tuli kanaldus ühe dünastia nelja põlvkonna meestele. Tänu taevale, et ma ei jõudnud neile enne midagi ütlema ega kirjutama hakata. Ma ei teegi seda mujal kui oma uues raamatus.

Noored saagisid palgid juppideks – Aare küsis, kes need lõhub. Eks aeg näitab, kas tema või Ott. Kiiret pole kuhugi, sest aeg läheb nagunii nõnda kiiresti, et nende asjade planeerimise ja korraldamise peale ei saa aega raisata, mida Jumal nagunii kenasti seab, kui teda ei sega

Käisime koos Jaanika, Oona ja lastega Katariina kirikus Tane Mahuta tuuri lõpukontserdil – hea oli. Mitte tuntud headuses – teistmoodi hea. Mul jäi silm seal ühe inimese peale. Tahan temaga tuttavaks saada. Kallistasime Raili Erich-Welshi ja Imbi Pajuga – kui kaunid daamid! – ja sõime õhtust Kloostriaidas Jaanika ja Oona, Teresa ja Helmeti ja minu noortega. Enne võitlesin väga purjus ehitusmehe abiga katoliku kiriku aiast oma auto välja – nagu mul alati juhtub

Kodus vaigistasin 9 lutipudelitäiega määtsud, kandsin hobustele uued heinad eilse sita otsa – vabandustvabandustvabandust, kell 1 bokse teha on isegi minu jaoks liig. Mõttetu ka. Nad kallistasid mind hommikul nagunii helgelt ja leebelt – meie väike emme… Kohtumispaik on mu kuklalohus – kõik hobused, lambad ja koerad panevad hommikuti hetkeks koonu sinna kuklalohku nagu postkontorisse – kus käisid, kuidas end tunned – ja jätavad ka üksteise jaoks Jälje. Ilus.

Katsin näo surnumere mudaga – mis on hõbevalge – ja siis algas Smolnõi – helistas ühe ajakirja peatoimetaja – geetšeepee – ja teine – rutturuttu – ja kolmas – palume siva järgmist – mis tähendab, et kolm järgmist päeva olen ninali ajakirjalugudes ja nii vajalikvajalikvajalik.  Kulub ära. Hoiab valed käigud ja valikud ära – mis praeguses perekondlikus mustas augus väga lihtsalt juhtuks. Jumala abiga ei juhtu.

Ja Jumala abiga on Opaal Haljalas väga õnnelik ja omas elemendis. Temast on kujunenud kohalik superstaar, laste ja meeste magnet ja hingeloom – mida ju vaja oligi. Aitäh!

Käisime Andres, Kadi ja Gerda Saksaga lõunal – ja juhtus nii, et Meie Pubi juurde sõitis just siis noormees, kes kaevas eile siit Kumma külast välja 4000aastase kivikirve. Kohtusime Joonasega – milline täiuslik poiss ta ikka on! – tõime ära fotod, käisime toidupoes ja kettaseadmeid vaatamas, lapsed määtsutasid-idutasid – ja emme kirjutas oma kiirekiirekiire lugusid.

Õpetajahärraga Lelle-lähiste rabajärves – kui puhas õhk ja soe vesi ja võrratu fluidum! – ujumas käimine kujunes seiklusrikkam kui kavandatud. Esiteks avastasime Helle Karise majakese taga üliküpsed vaarikad – aitäh! – mida turvas erinevatel asjaoludel hmkhm väga asjaajamisaltisse meeleollu sattunud naabrinna-kraaks. Teiseks põlesid Laiapea heinad – kogu Rapla päästeautopark oli kohal. Jeerumjeerumküll… Kolmandaks jõudsid koos meiega Soonele Babtšenkod ja Aare – asjade järele, närviline ja vibrav. Sai boršipurgi kaasa – ja helistasime koos ka järgmisele ehitusobjektile. Küll on ikka raske see täiskasvanuks saamine mõnel juhul…

Hobused olid täna – võimalik, et ilmselt õhus oleva ilmamuutuse tõttu – ärevil. Mann keeldus tallist väljumast, Ritsikas jooksis sinna korduvalt tagasi, kui ma kahe päeva kraami kärutasin – ja kõik minu kondid valutavad, Teresa-pere on palavikus-nohus, Imbil kõht haige – mingi vibratsi-pahvakas on vist juhtunud. Mis muud kui – Kali-Kali, burn it down – everything that doesn’t serve us – burn it down!