13. juuli 2013
Keradega killerbeibed
Eestimaa nutab ehmunult ja süüdlaslikult. Kuidas me ei märganud, et Lauljanna on hädas ja haige – miks me tema elu ajal nii vähe teda esinema kutsusime ja lõpeks ta luuserjoodiku kätte räsida jätsime? Kui Facebookis voolas tema videote kosk, kirjutasin ühe süüdlasliku ohke kommentaariks:
„Me peaksime tõepoolest tegema hoiatava nimekirja mees-vampidest, kes keradega beibedena – reeglina töö-oskamatute alkaššidena – landivad mööda FBd tuntud, oletatavalt edukaid, ent üksikuid küpseid daame. Seesama, Silver, kes Lauljanna elujõust tühjaks imes, jahtis umbes samal ajal ka mind – ja mitut mu tuttavat. Võib küll öelda, et igaüks on oma terminaatorit väärt, ent kui meil on see võimalus ja teadmine, peaksime siiski üksteist teavitama ja kaitsma.“
Londoni baarmän, kes Daami surnuks solgutas, tegi paar aastat tagasi ka mulle jõulisi lähenemiskatseid. Ju ta andis simultaani – milline üksildane tegus ja tõhus tädi näkkab. Kõigepealt rääkis olen-sind-ammu-imetlenud juttu, nagu miski talendiaustajast gruupi. Sõbraliku vastuse peale tuli enamvähem kohe täiendus – ja sinuga seksida tahan ka, sa ei kujuta ette, kui head keelekat ma teen, saabun nädala pärast Eestisse, aga sina võiksid nüüd kohe Londonisse tulla, ma ei suuda kauem oodata…
Profiilipildil oli tal baarmänimunder, taustaks lennuk ja käed endalgi laiali nagu lennukil, mäletan ma. Ses mõttes mäletan, et blokkisin tüübi üsna kiiresti ära. Siis, kui ta halises, et jõudis Tallinnasse, sattus avariisse, on haiglas ja vajaks… Mida iganes. Selliseid keradega beibesid, kes oma eluga toime ei tule ja otsivad nais-nagi, kuhu riputada oma saamatus – reeglina alkoholismi kastmes – ilmub suhtlusportaalides pidevalt meie kirjanurka. Meie, girl-powerit kiirgavate küpsete tegijatädide ümber sumiseb pidev luuser-kosilaste parv ning reeglina tunneme nad napsi-lapsusi täis, korduma kippuva ja stampse kirjaviisi järgi mõne hetkega ära. Tsurr ja kõtt!
Silveri blokkimise ajal oli mul endal parasjagu käsil oma isikliku Terminaatori väljatõrje oma muinasmaalt. Tema ilmus küll appi- ja tööletuleku legendiga, mitte keeleka-lalinaga ning paar kuud tegi ka, mis oskas. Pälvides sellega minu tänu ja tunded – ikkagi inimene! Ent – tsiteerides kooliõde Carita Vaikjärve, kes Ukuaru Minnat kehastades Akslit õigustas: „Aksel tegi, mida suutis – mängis elu lõpuni pilli – ja enamat ta ju ei lubanudki!“ – keradega killerbeibed paraku lubavad küll. Aga ei saa hakkama. Ei töö, rutiini, Eestimaa kliima ega kaine püsimisega. Kuna nad pole peremehed, vaid lootusetud orjameelikud, puudub neil motivatsioon, perspektiivitaju ja enese kokku võtmise võime.
Enne, kui Terminaator jälle võõrsile tööle kadus, uputas ta mind laialivalgumisse-mölavoolu-vägivalda – mäluaugud ja alkoholism tingivad ilmselt selle, et ta ei mäleta tänaseks, kas on paari viimase aastaga võõrsil maha joonud 13 või 33 töökohta. Saan neist järjekordsetest õhkuastumistest aimu seepärast, et järjekordset kinga nautides kirjutab-helistab ta ikka ja jälle – võta tagasi. Teda ei piina süütunne, sest süümet tal pole – ja kuna mälukest-arukest pole samuti, ei mäleta keradega killerbeib ka kahjusid-kannatusi, mida on põhjustanud kõigile, kellel on õnnetust temaga kokku puutuda.
Sellised silverid-termikad ongi beibed – enesestmõistetavalt ülalpeetavad, lodevalt pahedele järele andvad, jonnivad-kaklevad, alailma kipsis ja sinise silmaga – aga ikka elus, oh häda.
Hinnanguid anda pole mõtet – igale liigile on teatavasti issanda loomaaias koht – metsas on seened puude küljes, koduloomad kubisevad puukidest ja naistel on mehelaadsed tooted põllepaelte küljes.
Üks asi on teadlik hädasolija võtmine oma aineringlusse ja majapidamiskorraldusse. Paljud meist, taluperenaistest on võtnud töömehi nii sotsiaalmajast kui otse kinnimajast. Toidame-katame, arendame-õpetame neid – ent sellestki tuleb aina jama, sest hunt vaatab ikka metsa poole. Ooperid-koolitused tekitavad neis pigem segadust ja trotsi, mitte tänumeelt. Nad ei pea kokkuleppeid ega ole kauem kui kolm kuud usaldatavad – sest on sõna otseses mõttes teisest ilmast. Nad võivad olla andekad ja tublid, ent nendega töösuhetesse sukeldudes tuleb arvestada, et erinevate universumite ühitamine pole võimalik. See oleks nagu püüe ehitada lifti või vähemasti treppi erinevate korruste vahele… kahes erinevas majas.
Ka lauljannadest elujõu välja imenud silverid on läbinähtavad. Ja mitte ainult mehed, kelle luulud ja lubadused on alguses mõnikord isegi usutavad – õnneks näeb vilunud silm nad kiiresti läbi. Lisaks lällavatele isas-luulutajatele tunglevad ümber tugevate ka naised. Nemad lendavad uuemal ajal enamasti peale abivalmite omaalgatuslike „teadjanaistena“, kelle olen enda jaoks vastavalt diagnoosi tõsidusele ja vampiirluse võtetele ka ära liigitanud: šamaniakid, šamanoidid, šamahoolikud.
Mis muud, kui blokk-blokk-blokk. Nii netiavaruste kui energeetilise tõrje mõttes. Muide, mõne aja eest piiras ja tiiras minu muinasmaa tara taga ka see mehike, kellelt kallis kolleeg nüüd titat ootab ja kellest vabanemise saagast on Facebookis bestseller saanud – selle isendi blokkisin hetkel, mil ta kirjutas, et armukade ja kole eit nahistab teises toas tööd teha, aga tema enese peenise mõõtmed on… Blokk! Jäi süütunne – miks ma kolleegile ei rääkinud, teadnuks lapsele päris isa valida…
Ka Lauljannal oli kindlasti issanda loomaaias orienteerumisel kogemusi ja aruka naisena terav silm – ent ilmselt polnud kaitset. Oli üksildus, armastusevajadus, rakenduseta pühendumistarve ja viimne lootus leida romantikat ja elu mõtet. Minusugustel nõiamooridel on õnneks kaitse – lapsed ja loomad, majapidamine ja kohustused. See ei lase ei silverite sireeni peale londonitesse laperdada ega luba sääraseid vamp-killereid oma koju lalisema.
Kallis kadunuke oli ses mõttes kaitsetu. Ja üksi. Raskustes inimene tõugatakse paraku inimkarjast välja – nagu teiste liikide karjadest haavatud loomad. Nõnda ju tõstetakse igal aastal ka tuhandeid hättajäänuid kodudest välja, ilma et suguharu või – jumal hoidku selle eest, riik – kulmugi kergitaks. Nõnda lastakse ka õnnetuste käes haigeksjääjail erakluses hääbuda. Ja keradega seened, kes meiesugustelt viimse jõu, elumõtte ja tahte röövivad, õilmitsevad uute doonorite otsingul edasi.
Alustasin siin nüüd killerkerade nimekirja koostamist. Minu toptenn sai ühe hingetõmbega kirja. Ent siis hakkas kohutavalt vastik ja häbi ja hirm tagajärgede pärast – ja ma mõistsin, miks seda nimekirja pole. Anonüümselt loodud ja saatusekaaslaste täiendatud register oleks ehk mõeldav. Oma autorlusega mitte. Andke andeks. Meie, tüdrukud, leiame siiski valutu mooduse hoiatusregister koostada, et selliseid ohvreid rohkem ei tuleks. Luban!