12. juuli 2013
Piibelehe Kristi – südamega kogu maailma teenistuses
Kõik teed viivad unistuste täitumisele.
Kogu Kristi Mikola (32) senine elukäik on selle vaimustava fakti tõestus. Pisikese plikana unistas ta Hobusest. Et sellise taevaliku olendiga päriselt koos elada, lisandus teismelisena unistus maakodust. Küpse neiuna tundis süda unistada mehest, kellel on samasugused unistused. Sellest piisas, et kõiksus võiks saata terve paketi. Kristjaniga (29) on rajatud Hageri ja Kiisa vahele Sutlema külla muinasjutuline kodu ja selle kõrvale Piibelehe puhkekeskus. Mikolate suure pere moodustavad lapsed Maria-June, Paul-Henry ja Siim-Markus, kaksteist väga erinevas mõõdus hobust, kolm kitse, kuus lammast ja kaks koera.
„Elu helgeimad hetked on need, mil lapsed ja loomad on siin mu läheduses omavahel silmsidemes. Minu enese lapsed on tänu sellele tundlikud ja empaatilised, loovad ja leidlikud – mõistavad meid ümbritseva maailma sõnatut kõnet, saladusi ja piiramatuid võimalusi. Teised lapsed aga on veel rikkumata võimalus – kõik meie talu loomad suhtuvad mistahes lastesse sooja huviga ja sirutavad neile vastu oma südame ja kosmilise vahendamise väe. Loomad otsekui sosistaksid siia puhkama ja mängima saabunud lastele: ärge laske end untsu keerata. Ning kapseldunud ja juhmiks töötanud, linnastunud ja lukku läinud täiskasvanuid silmitsevad loomad eemalt. Ei tõrju ega väldi. Neile lihtsalt ei saa enam midagi öelda. Ja loomad arutavad: ongi hea, et ribadeks-rüganud põlvkond täiskasvanuid ei jõua nii palju oma lastega suhelda, et need noored hingedki kõveraks keeraksid. Veel on aega päästke noored hinged…
Meie enese elukorraldus tõmbub üha kindlamalt kodu ümber koomale. Nii on kõige parem,“ teab Kristi. „Esiteks tahame Kristjaniga võimalikult palju koos olla – kõik meie sõbrad-teekaaslased kinnitavad, et oleme taevas kokku loodud paar. Teiseks on kodus keset lapsi-loodust ja loomi tegutsev ja tunnetav, tajuv ja toimiv inimene kõige enam paigas. Ei ole end vaja maskide ja poosidega kaitsta, võib olla selline, nagu loodud oled ning teha seda, milleks sündisid.
Meie riik näib oma üha kahanevalt rahvalt samas külmalt küsivat, milleks sa üldse sündisid. Ei ole siin riigis vaja maal elavaid entusiaste, kes võtavad tohutu töökoorma, pinge ja vastutuse, et maal elada ja kogu ilusat isamaad asustada. Vaja pole teatavasti ka arste ega kultuuriinimesi, noori peresid ega pensionäre… Siin riigis ruulivad pangad, kelle poole pöörduv noor ettevõtja peaks esitama vaatamata alles alustamisele juba ulmelise tulemi ja sellist kasumit näitava käibe, mis tõestaks, et tegelikult ta üldse laenu ei vajagi, nii et tuge ei tule ka Skandinaavia rahapadadest. Ja Brüsseli käepikendus – PRIA ja Leader – lasevad minusugusel idealistil, kes räägib külaelu mitmekesistamisest, praegu pommiauguna vaakumis ja lapsed-noored unustanud asulate elustamisest ning hipoteraapiast läbipõlemisohus või juba murdunud linnarahvale, kuulda helisevat naeru kogu raha eest…“
Millest on tehtud…
Kristi on jõudnud sammhaaval oma unistuste täitumiseni tänu sellele, et tema ema kuulas tütre südamehäält. Samal ajal, kui Tallinnas sündinud ja kasvanud plikatirts aina joonistas ja voolis hobuseid, viis ema ta kolmeaastasena Luunjasse ratsavõistlusi vaatama.
„Emakene vaatas ühel hetkel hinge kinni pidades, kuidas ma olin tema juurest minema lipsanud ja jalutasin soojendusplatsil ratsude vahel ringi. Hobused teevad kõik endast oleneva, et väikesele lapsele mitte haiget teha. See juhus tegi minuga hoopis sellise saatusliku triki, et kui mind tõsteti jahutatava ratsu selga, kust oli juba sadul ära võetud, siis sinna soojale elusalt lõhnavale täkuturjale mina eluks ajaks jäingi. Hakkasin esimesel võimalusel – jälle tänu emale – Tondi maneežis ratsutamas käima ja praegu on meie peres tosin hobu,“ naeratab Kristi tänulikult. „Pelgulinnas koolis käies õppisin kunsti – see tõmme on ka minu lastel – ja olen muu hulgas üsna professionaalne tatoo-kunstnik. Ju ma võiksin Piibelehe puhketalu teenustepaketti lisada ka tätoveerimise – päris kuum lugu ja tegu oleks! – aga nüüd, kus mul on nii suur vastutus oma laste ja loomade ees, ei saa ma riskida mängudega võõra verega. Ajad ja ohud on teadagi millised…“
Kõrgkoolis õppis Kristi ärijuhtimist ja müüki ja harjutas seda tööd A le Cocki ja Philip Morrise müügijuhina – mis on ses mõttes paradoksaalne, et naine omandas oskuse edukalt müüa tooteid, mida ta ise üldse ei tarbi. Nüüd on asi ses mõttes võrreldamatult õigem, et ta pakub inimestele kõike seda, mille keskel ja nimel ise koos oma perega elab ja hingab ja millesse üleni usub. Eelnevat ärikarjääri oli aga vaja ka selleks, et Järvamaal metsamees Kristjaniga kokku sattuda.
Kui vaadata Kristist mõni aasta noorema mehe soojalt säravatesse silmadesse, võib aimata, miks ja kuivaga õnnelik on naine nii pühendunud ja võimeka isiksuse kõrval. Kuusiku saeveski juhatajana töötav Kristjan suudab pere ja talu hüvanguks hobutreileriga ühte Eestimaa otsa sõita, et pirts poni teise, turistide lastele sobiliku vastu vahetada, öö läbi tuld valvata, et kallitel soe oleks ning järgmisel päeval teise riigi veerde vajutada, et perre grupihobune tuua – hiiglaslikud raskeveohobused ei sobi oma majesteetliku ilu juures siiski kõigile ning seejärel naeratades, väsimusest kokku kukkumata taas saeveskis toimida: pühendumine ja armastus annab tõepoolest tiivad.
Riigi ja pankade kiuste
Piibelehe puhketalu koosneb kahest erinevast majapidamisest. Mikolate kodumaja on endine metsavahigordon. Puhkekeskus aga otse seal kõrval asuv RMK puhkemaja, nagu neid nõukogude ajal ikka rajati. Ehkki Kristjan on professionaalne metsamees, viisid kõik teed unistuste täitumiseni hoopis kinnisvaraotsingute, mitte metsanduse rida pidi.
„Veel korteris elades ja ühiselt hobustest unistades vaatasime Oma Kodu otsinguil kõigepealt ringi Harjumaal, et poleks kaugemal kui 40-50 kilomeetrit pealinnast – kaugemal on keeruline kodu linnarahvast teenima ja teenistuma panna,“ kirjeldab Kristi. „Niipea kui laiendasime otsingu Raplamaale, oma maikellukese-muinasjutu leidsimegi. Kuna metsavahimaja oli siin Sutlemas korda ehitatud ja kobedaks kõbitud, oli ka hind krõbe – loomulikult tõi see meie noorele, laps-haaval üha täienevale perele kaasa päris karmid pingutamise ajad. Aga see-eest on meil võimalus alustada oma traditsioonidega talu uut ajalugu.
Riigimetsandajate jahimaja ümber ehitamisega puhketaluks oleme jõudnud sinnamaale, et on korralikud peo- ja seminariruumid köögi ja saunaga – magamistoad teisel korrusel on väljaehitamisel. Idee poolest on ligi 30 inimese ööbitamise võimalused olemas, nende ehitamisel perfektseks – aga vähemaga minu loomus ju ei lepi – oleme saanud tutvuda pankade mentaliteediga. Selleks, et laenu saada ei piisa vettpidavast äriplaanist. Sul peab juba olema ette näidata kasum ja käive, mis on alles alustades utoopiline.
Normaalses ühiskonnas on alustavate ettevõtete – eriti nende noorte inimeste, kes oskavad ja suudavad maad asustada ja edendada – garandiks ja käendajaks riik ise. Arenenud ilmas ei peaks meiesugused muretsema ega rabistama – dotatsioonid ja toetused kindlustaksid nii seljataguse kui jalgealuse. Ilma stressita inimene teeb aga teatavasti head ja õnnelikku tööd.
Meie siin madistame ise ja üksi – sõna otseses mõttes ükskõikse riigi ja halastamatu rahamasina kiuste – ja ammutame hingerahu ja elujõu loomadelt. Inimest kõiksusega ühendavatelt hobustelt, mängulistelt kitsedelt ja vabadelt metsaloomadelt.
Miks on nii, et kui millises-tahes teises Euroopa riigis kantakse meiesuguseid kätel – asustage ja asutage, harige ja elustage! – siis meil ei avalda isegi kohalik ajaleht loomadega arvestamise, ohutu koos-kulgemise tekstigi, mille kirjutasin. Arvasin, et inimestele võiks meelde tuletada, et hobukoplite vahel pole arukas sajaga kihutada ja ratsanikest möödudes signaalitada – lehetoimetus ei arvanud. Ja Leaderi-ametnikule telefonitsi hipoteraapiast, rekreatsioonist ja rehabilitatsioonist rääkides kuulsin jah hüsteerilist naeru – hobused ja ravivad? ihhahhahhahaa! – kogu raha eest. See ei tähenda. Tegelikkus tähendab. Ikka teeme. Sammhaaval ja arutuid riske võtmata – aga kindlalt.“
Kael ja palju päid
Kristi teab, et elusolenditega koos elades ning nendega koos ja nende nimel plaane pidades on lisaks 24/7 hoolele ja vastutusele vaja pidevalt arvutada ja tunnetada ka majapidamise kontseptsiooni ja ideoloogiat. Ja kõiki teisi võõrsõnu, mis käivad tervikpildi ning tulude-kulude rehkendamise kohta.
„Oli üks veidi üle serva ajav hetk, mil meil oli ligi kakskümmend hobust – tallis polnud nii palju kohti, ülikülmade pakastega surusime ka vahekäigu loomi täis – kujutasime ette, et igale ratsule tuleb ratsanik ja tulevaste rahvamasside jaoks on vaja otsatu-ääretu hobupark kokku kuhjata,“ naerab Kristjan. „Iga hobuinimene teab seda lapsikut vaimustust nagunii – paljusid hobusid nähes tekib isu ta endale saada. Eks siis tuli kaaluda, mitu ja missugust hobust tegelikult vaja läheb ning liigsed ehitusmaterjalideks ja hoburiistadeks vahetada. Kõik siin ilmas peab liikuma – ja Kristi teab, kuidas see liigutamine käib. Ta on tõeliselt osav kael, mis keerab paljusid päid.“
Tööjaotus käib nii, et Kristilt tulevad ideed ja arvutused, sõnad ja suund – Kristjanilt teostus.
„Kummalisel kombel on eesti keeles kuidagi ära kulutatud sellised sõnad nagu armastus ja õnn, puhas õhk ja puutumata loodus, maalilised maastikud ja metskitsed-metsmaasikad akna taga… Tegelikult on need just need väärtused, mida mujal Euroopas nii ehedal kombel enam leida ei ole ning mida on seepärast võimalik mitte ainult kohalikule linnarahvale, ka skandinaavlastele müüa,“ on Kristi veendunult. „Kui harjud maal elama, muutub kõik see puhas ja kirgas enesestmõistetavaks ja ainumõeldavaks. Ent Piibelehesse saabuvaid kundesid jälgides näen selgelt, kui suur küllus meie peret tegelikult ümbritseb.
Näen saabujate vaimustust ja lapselikku eufooriat. Eks see ole paratamatu, et näen ka oskamatust vaikida ja tunnetada, näha ja kuulda. Kuna ma teenin oma loomade abiga linnainimesi nägema ja kuulma juhatamisega elatist, siis ma loomulikult ei kritiseeri ega kurda – see on kaunis ning lõputute võitude ja võimalustega töö.“
Mikolad manitsevad, et piirid peavad paigas olema. Nii majapidamises kui inimsuhetes, töös kui tasus. Ka peres valitseb rahu ja rahvaste sõprus siis, kui on kindel ja toimiv tööjaotus, igaühel oma koht ja ruum. Niisamuti peavad pere ja klientide rajad ristuma täpselt siis ja seal, nagu perele sobib.
Inimkoosluse tööjaotuses on Piibelehe-perele kujunenud veel üks oluline missioon – metsamüüjate-ostjate nõustamine. Kristjan ja Kristi on näinud teatud tegijate uskumatut tüssamise ja lüpsmise valmidust ning alati olemas, kui sõbrad-teekaaslased vajavad nõu ja abi kasvava metsa müümisel või metsamaterjali ostmisel. Nad nendivad, et iseäranis tõsist kaitset vajavad üksikud naised – võiks ju arvata, et neid hoitakse ja toetatakse, ent tegelikult on vastupidi.
Eriti suur perekond
„Eks ma oskan kõrvalt üksikute naiste nägurit nähes veelgi enam hinnata seda, et mul on nii tubli ja sobiv mees,“ tunnistab Kristi. „Iseäranis hästi on meil läinud selleski suhtes, et me mõlemad oleme hobumeelsed – paljudes peredes ajab näiteks naine üksinda oma hobuasja, mees kannatab temakese kapriisi ära ning see pole ka See. Kui meile hobused tulid, õpetas muide minu ema, kes on maal sündinud-kasvanud, Kristjanile hobuse etterakendamist. Vankri ja ree, adra ja saha ees käivast hobusest on teatavasti saamas uus-vana suurmood. Õnneks.“
Kristi tunnetab oma pere ja ettevõtmiste kohta ja ulatust oluliselt laiemalt kui vaid ühte majapidamisse ühitatud era- ja ärielu. Ta on kolme Piibelehe-aasta jooksul näinud, kui vähe on küla- ja asulanoortel muud kohta ja tegevust kui bussipaviljon.
„Tahame oma kulu ja vastutusega noortele pidusid ja koosviibimisi korraldada. Loenguid pidada ning midagi kunagiste töö- ja puhkelaagrite laadset korraldada,“ laiendab emand Mikola unistusi sammhaaval kaugemate-helgemate horisontide poole. „Eks ikka oma laste pärast ka. Esiteks vajab kohalik noorsugu kujundamist – nad on meie laste teekaaslased. Õigem kui karta ja kritiseerida on panustada ja pakkuda. Teiseks kasvavad praegustest lastest tulevased uue hea ilma ametnikud, kes ei naera enam sõna „hobune“ peale, kes teavad, mis on hipoteraapia ja läbipõlemise ennetus ning kes pakuvad riigipoolset toetust tulevastele külaelu edendajatele – sest nad ise on meie ja teiste meiesuguste entusiastide kõrval kasvades näinud, kuidas see käib.
Kolmandaks võiks meie mõjuväljas sirguvate noorte hulgast ilmuda ka mõni, kelle hoolde Piibelehe loomad usaldada, kui mõneks päevaks või isegi nädalaks kodust ära tahame minna. Seni oleme siin paigas ja õnnelikud, ent ühel hetkel võib paratamatult tekkida vangistatud tunne. Ja siis on tarvis usaldusväärset-tundlikku-vastutustundelist loomade hoidjat ja hooldajat,“ unistab Kristi. „Me ei kipu muide kuhugi välismaadele päevitama ega seiklema. Nii väga. Meil on oma väike saladus olemas. Kristjan on juuripidi Saaremaalt pärit. Ja meil on Orissaare lähistel Tornimäe kandis oma väike salapesa. Mugavusteta ja igasuguse noobelduseta majakene, kuhu minnes tõmbame juhtme täiesti seinast välja – lihtsalt Oleme. Nii hea ja oluline on meelde tuletada, mida tähendab Olemise Rõõm – linnarahva jaoks võimaldab seda meie Piibelehe – meile endale sala-Saaremaa.“