12. juuli 2013
Jane Kruus ja tema bliss-bless-bubbles-prillid
„Ma olen vaba – aga miski kutsub – mis saab veel imelisem olla?“ küsib näitlejatarist haldjahing Jane Kruus (24) keda teatakse mitme õnnestunud rolli, aga eriti selle järgi, et ta on Tom Valsbergi – Indigolaste, Manki Maindi ja Tane Mahuta laulja-väemehe-sõnumitooja-poepidaja-maailmaränduri kaunis kaasa. „Kui möödunud aastal lavaka lõpetasin, tehti meiega intervjuu, milles igaüks ütles, kuhu suundub – Schmidt-Linnateater, Krumm-Draamateater, Kruus-vabakutseline… See pani kõiki ümber pöörama: vaesekene, kuidas siis nii? Aga just nii – ainult vaba saabki südame Kutset kuulda.“
Paneb pöörama ?
Lavaka-järgsel aastal on Jane – suuresti tänu rännumees-isemõtlejast armastatule – seda suhtumist julgelt süvendanud. Pärast kaht nädalat proove Lindgreni „Madlikesega“ loobus neiu rollist, sest see tekitas temas palju kahtusi ja rusutuse tunnet: „Erinevatest lugudest kokku kirjutatud teksti peategelane on küll heatahtlik inglike, aga sisuliselt oli selles etenduses liiga palju abitut vaesust ja lahenduseta rahaängi. Minu jaoks peab teater pakkuma positiivseid lahendusi, inspireerima inimesi oma elu ja mõttelaadi muutma, vaataja peab lahkuma etenduselt uue hingamisega. Mina ei usu, et eesti teatrile omapärane probleemide nuusutamine, närimine ja seedimine on parim viis muutuse läbi viimiseks vaataja mõtetes. Killuke probleemi ja koormatäis lahendusi on see, millese mina usun, ilmselt olen idealist. Pärast põhjalikku nõu pidamist Tomiga otsustasime, et loobun, sest see etendus pole kooskõlas minu maailmaga ja survestaks kõiki meie ettevõtmisi, väelaulude turneed, plaadi väljaandmist ja joogastuudio ehitust – üks pidev tasandamine ja maandamine edasimineku asemel.“
Jane on noorsand Valsbergiga juba kolm aastat koos elanud ja rännanud, ning Tommiga kohtumine muutis radikaalselt Jane elu. „Ma ei teadnud enne Tomiga kohtumist vaimsusest suurt midagi. Nüüd olen väga jõuliselt ja avardavalt kogenud, mida tähendab elu Maa peal siia ajutiselt rännanud hingena. Meie kontsertidele kogunevad need, kellele südame, harmoonia ja ürgse väe vibratsioonid on tuttavad ja juskui imekombel need massid aina suurenevad ja suurenevad. Tom ütleb, et on vaja kiiresti ja jõuliselt võimalikult palju inimesi äratada ja teadvele puudutada, et nad saaks massimeedia ajupesust ja hirmudest vabaks ja hakkaksid ise mõtlema ning tunnetama. Kuidas? Me ei saa ju Tane Mahutaga või Indigolastega õllesummerile minna või mis… Lauluväljaku ühislaumistele, kus inimesed on harjunud ühes tundma ja koos laulma, peaksime välja minema küll,“ arutleb Jane.
„Viimasel pikal rännakul orienti sai joogast meie jaoks vääramatu elustiil.
Ei, sõbrad, jooga ei ole rida ebamugavaid harjutusi, mida sunniviisil teha – see on nauditav olemise viis, mis annab elule vundamendi, mille peale saab ükskõik mida ehitada,“ kinnitab Jane. „Ilmekas osa sellest on taimetoitlus – joogas elades saad teada, kui õrn on inimese keha – ta tõepoolest ei vaja ega seedi hästi nii ränka ollust nagu liha. Liha söömine on vajalik ainult siis, kui muud tõesti pole, nagu eskimodel. Mune me siiski sööme, aga ainult maamune – neis on midagi võimsat – elu alge, kogu maailm ühes koores…
Vaimsuse tee ongi üldine ja pidev, pöördumatu rännak – hirmuta rändamine, millele alatasa loobib kaikaid kodaraisse meie meie mõistuse hirmunud ja neurootiline osa: Manki Maind. See keskendumist takistav, segav ja killustav loomake meie peas, kes pidevalt närvitseb ja muretseb, ülemäära kahtleb ja kardab, – ning kellest lauldes Tom üha püüab inimestele näidata, kui ohtlik on ahvimeelele allumine ilma, et teataks, et niisugune kotermann meis kõigis üldse olemas on.“
Sassis killud hallides tuulepluusides
Jane meenutab, et läks näitlejaks õppima teadmisega, et näitleja on nii Eestis kui kogu maailmas üks tõstetud tegelane – mainekas, privilegeeritud, tuntud – kindlasti täiuslik-arukas-harmooniline ka. Tegelikkus aga oli neiu sõnul selline, et tulevasi näitlejaid, keda kogu (Eesti)maailm imetleb ja kadestab, ihaldab ja arvustab, lammutati ja killustati juba lavakas rohkem kui ühegi teise ameti haritlasi.
„Kool peatab meil paraku veel noorte inimeste õppimise ja avanemise soovi ja oskuse – praegu ei tohiks olla enam mingeid muid kui waldorf-tüüpi ja teised loovad vabakoolid, kivistunud süsteemiga kombinaadid ainult lõhuvad lapsi,“ teab Jane. „Lavakoolis tehakse see, mis veel veidigi paika jäi, lõplikult segi, inimesed lõhutakse tükkideks, et neist saaksid head näitlejad aga sisuliselt kokku tagasi panna ei osata– ainult killud ja kaos jäävad. Nägin juba teatrite tagaruumidesse sattudes imetlusväärsete ja kirgaste näitlejaisiksuste asemel, keda üldsus lavalt ja telekast teab, oma ameti ja päevakava, komplekside ja probleemide vange. Igati kinnijäänud oskustöölisi, kes ühest küljest igatsevad aplausi, teisalt tahaksid kaduda kuhugi akside vahele, ainult mitte püüne peale. Ja teatrimajast väljudes poevad ilmetutesse tuulepluusidesse ja teksadesse – et jumala pärast keegi ära ei tunneks, midagi head ei ütleks ega ammugi mitte halba.
Tänavad ja bürood on täis ilmetult riietuvaid inimesi, kelle kahvatule laubale on kirjutatud „ah mis nüüd mina“. Mitte mingit sõnumit kandvatesse riietesse varjudes püritakse illusoorse turvalisuse poole. Ennast ei söandata ise tunnustada ega kinnitada, et just praegu olen ma oma parim Mina. Justkui kardetaks selle eest karistada saada. Ent oma annete ja eelduste kasutamata jätmine kõigi nende hirmude ja katkisuse pärast saab karistada – me tuleme inimesteks ülesandega.
Ja eks meie Baraka-pood, kuhu oma rännakutelt kõigi rahvaste naturaalset käsitööd, värvilisi ja erilisi rõivaid toome, on samuti abipakkuv sõbrakäsi: tule ja riietu nii, et su välimus tutvustaks su olemust! Väike jama seisneb vaid selles, et enamus ei tunnegi oma olemust. Me kõik – näitlejad eriti – mängime erinevaid rolle, mis viivlevad meie süvahoovuste erinevatel tahkudel – ent suurim roll, Mina Ise, on omandamata ja kehastamata puha.
Praeguseks olen juba valmis väitma, et oma rännakute ja õpingute järel olen peagi valmis pakkuma oma abi vähemalt lavakale. Kui me Tomi ja sõpradega püüame väge ja eneseleidmist laulda võimalikult kõigile-kõigile, siis vähemasti tulevaste näitlejate tasakaalutud puslekillud peaksin juba oskama küll niimoodi tervikuks aidata, et noor artist ei kipu enam ennast salates tuulepluusi sisse varjuma,“ usub Jane. „Lavakunstikool on seni nagu suur Noa laev ning iga inimene ja olend sellel on eriline ja imeline, kuid see laev sõidab täiesti ebateadlikult ja sihitult eikuhugi! See on eluülikool ja seal õpetatakse justkui paremaks inimeseks, kellekski kes oskab end kõrvalt näha, kes oskab end väljendada, muutuda, mitte näidelda, suhestuda ja suhelda, laulda, tantsida ja oma keha tunnetada ja hoida. Me õpime ses koolis seni veel kiiresti ja valjusti rääkima, lavapaanikat varjama… kõiki Päris asju saab seal koolis õppida alles siis, kui sellele kõigele panna juurde teadlikkus, ärkvelolek, kohalolek! Peab muidugi alustama abc-st , sellest mida süüa ja mida mitte, kuidas ja kui palju magada, et meil oleks maksimaalselt energiat, kuidas koguda, hoida ja tarvitada energiat, kuidas hoida heas vormis oma füüsilist ja emotsionaalset keha, kuidas vägivallatult omavahel suhelda ja probleeme lahendada! Alles sealt saab edasi minna ja õppida erinevaid tehnikaid ning saada meistriks!“
Prillid kui pilguraam
Armastuse ja vaimsuse voogudes rännates on Jane möödunud sügisest saadik Eestist enamasti ära olnud. Nad roadtrippisid Tommiga sügisel Californias, elasid Ameerika kõige spirituaalsemas külakeses Sedonas, külastasid Suurt Kanjonit, LA-d, Phoenixit ning naljapärast ka Las Vegast, mis oli nagu terve Tallinna suurune purjus turiste täis Soome laev, mis on koguaeg avatud, aga mis mitte kuhugi ei sõida. Seejärel veetsid jõulud Eestis, mis sugugi maailmalõppu ei suubunud ning õppisid-töötasid-rändasid seejärel Tai ja India joogakoolides. Pärast paari-kolme suvekuud ilusal isamaal viib Jane Tomi – jah, seekord sedapidi! Kopenhaagenisse külla maailmakuulsatele muusik-shamaanidele Satyadevile ja Kailash Kokopellile, siis Nevada kõrbesse legendaarsele Burning Man festivalile ning sealt edasi Peruusse, Machu-Pichusse Jane ja Tomi õpetaja ja teenäitaja Edmundsi juurde.
„Burning Man on hiiglaslik ja kreisi futu-tekno-hipi-spirituaal festival – raske öelda, mis stiili seal seal ei oleks esindatud. Seal kaheksapäevasel ürgmöllul peab 70 tuhande inimese seast oma uued parimad sõbrad üles leidma ainult välimuse ja sisetunde järgi, sest mobiile, internetti ja muid sidevahendeid seal pole. Järelikult tuleb oma riietusele lisada see Miski, mis inimese tegelikku Mina väljendab.
Minule on juba ammu silma jäänud ja hinge läinud kunagised 60ndatel popid nullklaasiga prillid, millel oli oma vägi ja võlu – ka päris klaasideta prillid, mida mina meisterdan, mitte ei varja, vaid raamistavad ja rõhutavad pilku,“ kirjeldab Jane üht olulist ideed ja inspiratsiooni, mille Nevadast kaasa tõi. „Kui ma neid kaunistustega prille siin Baraka-poe haldjabutiigis meisterdan, toimub minuga see miski hõrk, mida nimetatakse loomiseks. Ehkki ümberringi käib melu ja äri ja ülalkorrusel käib joogastuudio ehitamine- loomise hetkel olen erilises meditatiivses seisundis, veel sügavamas õnnetundes kui tavaliselt. Seni olen haldjaraame teinud naiste ja neidude prillidele – nüüd juba ka poistele ja meestele. Naljakas ja armas on.“
Jane poolt on need hellitusnimega bliss-bless-bubbles prillid võimalus väljendada iseennast. Oluline on leida oma tõeline karakter või karakterid, mis on kooskõlas meie südamega, et selles mängus nimega elu paremini oma rolli mängida – oma tunnetega tutvuda ja neid julgelt ja ausalt nii endale kui teistele näidata. Talle läks südamesse, mida rääkis hiljuti Mai Agate Väljataga: inimene saab kogeda ennast ainult läbi tunnete – valgustatus ongi teadlik-olemine kõigist oma tunnetest. Kui ma ei ole teadlik oma tunnetest, siis ma arvan, et minu tunne on minu väärtus, mille külge klammerduda – egolaks, mis muud! – ent tegelikult annab kõigi tunnete vikerkaar kokku valge värvuse, mis on teatavasti jumalik – järelikult sa pead uskuma et oled jumalik olend. Oledki ju!
„Aga mida teeb meiega elu? Täpselt vastupidist. Ühiskond proovib meile kogu aeg nina peale visata, et me pole piisavad, et me pole armastamiseks küllalt head, et me pole kiituseks küllalt andekad, peab veel pingutama, siis saame ehk õnnelikuks – veider kas pole!?“ mõtiskleb prillesõrmitsev haldjapiiga. „Inimeste kõige suurem hirm pole mitte olla väike ja väeti, vaid kõige rohkem kardavad nad, et on piiritult võimekad – nad kardavad otsa vaadata Jumalale iseendas.“
Haldjate vahendaja
Miniatuurne ja habras, läbipaistva pilgu ja lummava naeratusega Jane on ise nagu haldjas – ja soovitab meil kõigil õppida julget ja õnnelikku erilisust ning jõulist sõnumit haldjatelt, loodusjõududelt ja muudelt olenditelt: „Nad on kõik teatud stiihiate ja kvaliteetide kehastused. Mõeldes mõnele sellisele olendile ja tunnetades tema energiat, saame selle energiaga otseühenduse- olgu selleks energiaks näiteks rõõm, turvatunne, värske vee või tulise päikese tunne meie südames. Võimalik, et kohates selliseid olendeid, saame ainsa pilguga aru, kes ta on – nii peaksid inimesed ka meid endid nähes taipama, kes me oleme.
Selles mõttes on nurgelise ja avanemata, puu otsas redutades armastust ootava ja kartva tüdruku roll „Suveöö unistustes“, mida selgi suvel Ohtu mõisas ja Alatskivi lossis mängime, väga armas ja õpetlik.
Nii, nagu on õpetlik olnud ka koostöö elegantse ja karismaatilise lavastaja Roman Baskiniga. Tema tugevaim külg on maitsekas nali, mis iial odava populaarsuse nimel palaganiks ei madaldu. Ja tema kui paras frukt tuletab värvikalt meelde, et me kohtame tõepoolsest igal hetkel oma hingesugulasi – mida raskem isiksus, seda vajalikum peegeldaja ja õpetaja.
Raskete peegelpiltide eest on võimalik mõnda aega põgeneda ja neid õppetunde vältida – arukam on nad aegsasti ära õppida ning tänades ja naeratades edasi minna. Kusjuures me ei saa jalgu trampides nõuda, millised peavad olema need inimesed, kellega eluteel kohtume. Et õigetega ei kohtu – ja need, kellega kohtume, pole õiged. Ka seda õpetas mulle Burning Man.
Kohtusin seal ühe 57aastase mehega, kellega tekkis sekundiga lähedus – Oma. Läksin festivalilt edasi bed&breakfast-motelli, mida nad naisega pidasid, tegin tööd ja olin Kohal – ma olin leidnud oma perekonna. Ühe neist paljudest ülimalt lähedastest peredest, kes meile maisel matkal kingitakse. See hingesugulaste paar oli elav kaunistus šamaan Edmundsi õpetusele, kes ütleb: “igaüks on su ema – või isa.”
Kuitahes hirmsa inimese silmadesse vaadates on lihtne andestada ja armastada, kui mõistad, et elame kõiksuses, kus kõik on ühendatud ja igaüks annab endast parima. Teine hea trikk kuidas inimesi mitte hukka mõista on aru saada faktist, et olenemata mida keegi just tegi on iga inimene on just praegu oma arengu maksimumis – arvestades tema minevikku ja kogemusi ei saanduki ta ju paremini käituda, ta oleks ju muidu seda teinud.“
Hirmuta rändamise Ameerika-ajajärgult tõi Jane aga kaasa sügava leppimise sellega, et tema isa pole olnud selline, nagu ta oleks tahtnud. Nüüd arvab Jane, et ta oskab aktsepteerida isa sellisena, nagu ta on: „Võrratu õppetund siinilmas ongi leppimine lähedaste eripäraga, isesusega, sellegagi, et nad on vahel meist võõramad ja kaugemal kui meile meeldiks. Ühendväljas on nad meiega alati.
Oma rännakutel püüan seda Välja võimalikult palju tundma õppida. Reisimine aitab mul tundma õppida ka iseennast, eriti seda, kuidas ma tunnen end mujal, kus on erinevad energiad ja inimesed – ning kuidas ma nendes olukordades reageerin – eriti kriisiolukordades. Oluline on parimad tunded, õppetunnid ja energiad kaasa võtta ning neid kõikidega jagada, sest jagatud teadmised on korrutatud teadmised. Sama moodi on meie heade mõtete ja õpitud õppetudide kandjateks ka väelaulud ja isegi minu Haldjabutiigi-vidinad toovad neid energiaid Eestisse ja rõõmustavad inimesi – tuletavad meelde, et mitte miski ei takista meil elamast oma unistust.”