14. aprill 2011
Miks Eesti metsades töötavad masinad, mitte mehed?
Kati Saara Murutar-Vatmann
Soone talu perenaine, Delfile
Eestis ei ole tööpuudust. Meil on töömeeste puudus. Seda näitab pidev tööpakkumiste voog, mille hulgast kõik need ligi sada tuhat töötut, kes meie riigis arvel on, endale sobivat ei leia. Pole miljonäripalgaga universumi direktori töökohtade pakkumisi. Ja seda tegelike, tööd oskavate ja armastavate meeste puudumist kogesin äsja ka ise.
Alustasime Soone talus juba jaanuaris metsahooldustöid. Eksperdid vaatasid meie iidse metsa üle – siia hooldusraie, sinna lageraie, tänna uuendus – nagu see ikka käib. Olin esmalt seda meelt, et metsa tuleb teha saemeeste jõul, mitte masinatega. Et säästa alusmetsa. Et noorendiku peale istutamine oleks lihtsam ja mahedam.
Praegu mürravad minu talu metsades ikkagi harvesterid. Teevad ära töö, mida oleksin pakkunud vähemalt kümnele mehele. Nüüd saavad tööd ja palka vaid kaks meest. Saemehi oli… ja ei olnud.
Sellest metsateost võiks kirjutada terve raamatu – ja küllap motiivid sellest mölakate-galeriist, keda viimaste nädalate jooksul näinud olen, mu mõnda järgmisse romaani ka saabuvad.
Esimese partiina toodi meile kaks autotäit “töömehi” vist siitsamast lähedalt. Rõhutan VIST – ma ei usu ega usalda enam kedagi, kes nimetab end nõutud tööjõuks ja samas… Ühes autos kolm väga sügavas pohmellis eesti meest, kes teatasid, et hakkavad kohe tööle ja viina üldse ei võta. Teises autos oli kaks – samuti eesti rahvusest – ullikest, kes lubasid elada meie talli peal ja üldse on kõik neile sobiv. Sehkendasid ja tudisesid mööda hoovi. Metsa ei käinud isegi vaatamas. Ja ma, kogenematu, nägin vaeva kõigi nende viie veidriku nimede meelde jätmisega, kes siin jutustasid, kui kõvad metsamehed nad on, tahaksid ehitada ja tallimeheks tulla kah. Läksid “asju tooma” – rohkem ma neid näinud pole.
Teine partii. Neli venekeelset meest Tallinnast. Üks laevamehhaanik, teine keevitaja, kolmas… Mis iganes. Näitasin neilegi ette elamispinna, saunavõimalused, köögi. Nad panid padinal metsa, kus oli (ja on muide praegugi) kannikateni lumi… ketsidega. Esimesel päeval sahmerdasid neli tundi. Teisel seitse. Ja kadunud nad olidki.
Kolmas partii. Kolm meest ühest Lõuna-Eesti väikelinnast. Tulid järelkäruga, elamiseks varustus ja saed ja saapad kõik kaasas. Pakkisid asjad välja, parkisid järelkäru. Kui mina tulin oma tööd tegemast koju tagasi, olid vennad kadunud. Asjad sisse pakitud, järelkäru taha haagitud ja läinud. Soone talu mõisavalitsejale ütlesid vaid, et lähevad ühele naabruses elavale perele appi, tulevad järgmisel hommikul tagasi. See järgmine hommik pole täna, kolm nädalat hiljem, veel saabunud.
Ja nüüd müts maha Rõngu mehe Urmase ja tema partneri Sergei ees. Nad “nüpeldasid” – naljakas väljend, eks? – kahekesi ülikiiresti maha 160 tihu. Nad olid tagasihoidlikud, ent vaimukad. Nad…
Läksid ära Soome tööle.
Sisustasid meie juures vaid Soomest vaba nädalat.
Kuna Eestis pole tegelikke töömehi – need, kes on, töötavad juba kümnel kohal või välismaal – võtsimegi vastu otsuse harvester kutsuda. Sellegagi oli tükk ootamist ja küünte närimist – suurfirmad on kõik selle talve viimase võtmisega hõivatud ja väikestel piisavalt võimsat tehnikat ei ole. Aprilli lõpus algab metsarahu (linnupojad!), mis kestab hilissuveni. Seega käib praegu ülihoogne metsategu.
Aitäh, Eero, Kaspar, Gunnar ja teie töömehed, et meie jaoks aega leidsite.
Et miks mina, kirjanikumoor, siin sedaviisi metsaga mürran? Esiteks oli talu, kuhu mullu juunis kolisin, mets haige ja hooldamata. Hullem kui Nukitsamehe-filmi nõiapadrik. Selline ei kasva ega edene, vaid kõduneb ja läheb järjest hullemasse seisu. Tahame metsakonsulent Ülle Kuldkepi ja metsapatoloog Tiia Loigi abiga metsa ravida ja uuendada.
Teiseks – mis siin majandamist salata – maksab mets Soone talu arveid. Selleks, et ma ei peaks mõnda aega igas kuus raamatu kirjutama, vaid võiksin meie noori hobuseid välja sõita ja end erinevate treenerite juures täiendamas käia. Ka minust enesest saab lähiajal litsentseeritud ratsutamistreener. Soonel on meil kuus hobust ja kolm poni, peagi koju saabumas eeslisälg ja tinker-hobuse varss, läbi räägitud paari tori mära lisandumine. Et seoses metsateoga tekkinud looduslikel radadel kliente teenindada.
Nojah, 12 kihnu maalammast, 20 kana, kolm koera, kaks kassi ja paar papagoid on kah. Meil on loovuse, loomaläheduse ja ratsatalu.
Ka meie mõisavalitseja Tarmo teeb üksinda mitme mehe tööd – ehitab ja talitab, keedab ja koristab. Ja ma isegi ei looda enam, et kedagi abijõuks palgata õnnestuks. Olen ka tallimeest ja sulast siit ümbruskonnast otsinud… Oi, appi.
Kumma külas on ülikõvad töömehed ja kaunid kodud – ent kõik tegijad on mõistagi juba paigas. Need, kes vabad on, valisid selle priiuse ise.
Ma ei tea, mis raha eest nad seal poe ümber sumisevad ja mis väe peal üldse püsti püsivad, aga päris kindlasti ei saa neist enam kunagi töömehi. Nad kuuluvad statistikasse. Ja nad ei taha sealt statistikast välja pääseda. Järelikult ei saa ka meie neid aidata ega palgata.
Eks ka need neli veidrat autotäit “saemehi” on kusagil oma nišis siin ühiskondlikul skaalal. Milline see nišš ja asetus inimestevahelises tööjaotuses on, sellest mina ühegi kamba puhul aru ei saanudki.
Ent selliseid asju, nähtusi ja fakte on vaja teada, sest me elame kõrvuti, kuulume energeetiliselt siin ilusal isamaal kokku ja jagame ühishüvesid. Nagu näiteks maksumaksja raha…