13. juuni 2013
Elulaadi vabad peremehed
See arutlus tahtis esmalt pealkirjastuda „Elulaadi vangid“. Eks me tunne end ka siis, kui oleme vabalt ja vaimustusega valitud elulaadi peremehed, mõnikord vangidena – siis, kui meist olenematud olud ei lase vabadust Marxi-soovitatud tunnetatud paratamatusena tajuda. Kui unistused ei täitu. Kui riik töötab meile vastu – või vähemasti mitte meie poolt. Kui väsimus ja lootusetus tuleb peale. Igaühel meist kaob mõnikord siht silme eest ja pind jalge alt – pisiasjad ja argisõtkumine hajutab ja vajutab pitseri.
Ent alguses oli sõna. Sõna vägi määrab uuemal ajal nii ilmselt ja otseselt selle, mis saab ja jääb, et tuleb olla mitmekordselt ettevaatlik ja tähelepanelik. Seega – mitte vangid, vaid peremehed.
Juhtus nii. Õhtulehe kallis kolleeg Agnes vestles minuga just sellest, kuidas Eestimaa põlisasukad uustulnukaid omaks võtavad või siis mitte – väitsin, et haritlannasid, kes moodustavad meie riigis uusmaalastest loomakasvatajate veendunud võrgustiku, peetakse libahuntideks. Ja samal hetkel algaski sügavalt olemuslik huntimine. Kohalikud tellisid üle talve laagerdanud sõnniku, polnud seda veel maade niigi hilise haljendamise aegadeks ära toimetanud, ent loomakasvataja oli kõigile teistele hinnalise kraami kauplejatele ära öelnud – sai ju lubatud. Tellis ise laadija ja laotaja ning kolmetunnise kahe trakatsi müdina tulemusel oli töö tehtud ja püsikliendisõbralik arve käes ning teenusetegijale tasutud. Kolmandiku sellest maksis üks väärtkraami saanu hetkega tagasi. Kaks kolmandikku pressis nädalaid pingeid lakke. Arvuka klanni eakas perepea, kes oli aastate jooksul mitme tuhande euro eest sitta kingituseks saanud, saabus loomakasvataja majapidamisse teatama, et esiteks ei maksa maal miski midagi – ei sõnnik ega laotamine (mis on kahtlemata põhjus, miks tema loodetud traktor tulemata jäi…) – teiseks on tema põllumees-põline-rikas, kes teab ja oskab ja peab paljupõlvsele linnavurlele õpetama, kuidas maal majandades asjad läbi mõelda ja talitada – kolmandaks on uusmaalasel kui hobuste ja lammastega külakurnajal kindlasti mingid salajased über-tulud, nagu kulakutel ikka, nii et tema ei maksa. Maale kolinud vurle tütreke kallistas seda vintsket vanameest, nagu neil kombeks – ning kui haritlanna nägi maasoola nüüd karjakesi tollesse tüliõunastunud põllurammusse mugulaid pistmas ja peenraid vedamas, kihvatas koledasti – ning neil endil oli ka ebamugav nüüdisreeglitega vanasse ilma saabunud idealisti poole püüdlikult aina perseid keerata, et silma ei peaks vaatama…
Selle sitasaaga puhul, mis lõpuks siiski niivõrd-kuivõrd lahenes, on olulisim vastata küsimusele, miks. Mis asi on eelmise ajastu maarahva korteritesse taandanud (too vanu kombeid õpetanud papi elab keskuse paneelis ja peab oma hõimu noorte juures vaid põldu)? Kuhu on kadunud peremeheväärikus ning millest on tingitud viltu-fokuseeritud kibestumine?
Põhjus on oma riigi taas saamisega kaasnenud julmus põllumehe-põlise-rikka vastu – linnapoisid lasid senise agraarsüsteemi põhja ning traditsioonilisim-konservatiivseim rahvakiht jäi maoli selle alla. Seniste reeglite järgi elanud maarahvas kadus soomedesse ja korteristus. Ka väljend „elulaadi vabad peremehed“ on sel taustal mitmeti lahtisõnutav. Nagu ka korteristumine. Korter-istuv rahvakiht on elulaadi-vabaks kohitsetud. Senised tegijad, kes põlvest põlve loomi ja põldu pidasid, on ühest küljest ehk sellest tüdinud ja väsinud – teisalt nad lihtsalt ei saa. Ainult loomadest ja põllust ei ela tänases Eestis ära. Paradoks jah, aga meie, libahundid, loome ja loomandame paralleelselt – kõik, mis oma kõrgharitud erialadega (oleme kirjanikud, arstid, psühholoogid, teoloogid, ärijuhid jne) teenime, selle vabalt valitud elulaadisse investeerime.
Kooselu loodusega laeb loovuse – meie töödes ja loomingus on loomadelt ja maalt saadud vägi, seda meilt kui valgustöötajailt ostetaksegi – ja ühtlasi annab vaba vaimustus mitme inimese jõu teha nii talu- kui valgustööd. Kui pole vaimustust ja mõtestatust, kahaneb peremees orjaks – siis pole juttugi ekstaatilisest tööst ega ülendavast pühendumisest. Alandatu on kuri ning võõrastab-kardab neid, kes täna suudavad.
Meiesuguste hulgast suudavad omakorda paremini, küpses eas Pipide kombel pihikut lõhki pingutamata need, kes oskavad Brüsseli ja pankadega suhelda – oma riigile õnnetuseks loota ei saa. Kuna lasterikkad ja vanurid, arstid ja õpetajad, teadlased ja politseinikud ka ei saa, kolisebki õhus pidev retooriline küsimus, mis asi ja kelle jaoks see Eesti riik hetkel üldse on. Paljud meie libahuntide võrgustikust muide kandideerivad sügisel kohalikesse omavalitsustesse, ehk siis…
Praegu on nii, et kui idealistidest-utopistidest haritlased tahavad maal ettevõtlust alustada ja pöörduvad investeeringuteks pankade poole, küsitakse näha kasumit ja bilanssi ja tõestust, et tegelikult sa laenu ei vaja. Inimnäolises ühiskonnas on selliste eneseületajate garandiks, käe- ja isameheks riik ise. See tekitab turvatunde ning rahulike meeltega peremees töötab oma vabalt valitud elulaadis palju, hästi ja mitmel rindel. Ei orja paaniliselt ega korter-istu.
Ja on ka nii, et kui Brüsseli teenistuses olevatele ametnikele meie elulaaditalude kasutegurist jutustada – võõrsõnutsi on need muu hulgas rekreatsioon-rehabilitatsioon – on paljud meist vastuseks kuulnud põlastava „ei“ või lausa naeru. Kes ei teaks, mis on pahatahtlik-üleolev ametnikunaer…
Nõnda me siis humanitaarlaste-teadlastena-jne teenitu oma muinasmaadesse investeerimegi – ja vastutasuks saame loomadelt ja põllult nendeks erialatöödeks kanalduse otse Allikast. Senised põlised-rikkad manitsevad meid, et maal ei maksa miski midagi ning kiirgavad meie peale mõistmatut korter-istunud elulaadi-vaba hirmu ja vaenu. Samal ajal lüpsab üks pisike psühholoogiproua igal hommikul ja õhtul käsitsi 14 kitse ja turustab piima siin riigis aina haigemale rahvale, üks teoloog sossutab sadu jänesepoegi ja pedagoog pügab ühe käega käsitsi paarisada lammast, teise käega rohib maasikapõldu, kuhu pole külarahva hulgast tööjõudugi palgata…
Ühe programmeerijast turismitalu perenaisega, kes peab samuti kui mina hobuseid ja lambaid, arutasime, et meiesugustele pole määratud riigi-panga-Brüsseli asemel loota ka loogilisele lahendusele – jõukas armuke. Esiteks tullakse meile kosja selleks, et lasta end üleval pidada, meie juures oma keskeakriisi või eksistentsiaalset vaakumi lahendada. Teiseks ei sobi meile illusoorne turvatunne, mis kaasneb armumisega – laseme end siis loominguliselt ja eneseteostuslikult lõdvaks, vaimne toonus kaob, eksistentsiaalne telg kaob ning pärast roosa pilve hajumist annab oma loodud maailma uuesti üles ehitada. Meie pärisosa ongi sitatantra, söödamantra, karmajooga ja riistvõimlemine – sang-kang-hang-pang.
Anname eeskuju ja julgustame elama vabalt, südamehääle järgi valitud elulaadis. Paraku on vastus küsimusele, miks põllumees-põline-rikas ise kurjalt elulaadi-vabana korter-istub, tõsiasi – Eesti riigis pole tema vabadus tunnetatud paratamatus, vaid riiklikult kultiveeritud võimetus. Ei saa. Ja neid, kes tänu haridusele, mitmele erialale ning viiele tööpäevale ööpäevas ikka jaksavad, tuleb karistada. Inimlikult mõistetav. Riiklikult aga sedavõrd dramaatiline tendents, et hakka või tõesti Omade kandideerimisele lootma. Naiivselt?